pühapäev, 3. detsember 2017

Mariti kuues nädal – lõpp hea, kõik hea




Teadsin seda juba siia tulles, aga olen siin olles veel ja veel kinnitust saanud, et pean Mondole  ainult tänulik olema, et ta mulle sellise rikastava võimaluse andis.  

Viimasele nädalale kohaselt toimus mitmeid hüvastijätte. Esmaspäeval oli planeeritud kohtumine Bolgatanga ämmaemandate kooli direktrissiga, kellega mul siiani ei olnud õnnestunud kohtuda. Kui enamus Ghana naisi on väga kenad, hoolitsetud ja sätitud, siis direktriss oli mulle üllatuseks väga tagasihoidlik. Must plekiline pintsak tekitas mulle lausa tunde, et olen vale inimese juures. Olin valmis aru andma, miks ma siin olen ja miks asjad kõige paremalt ei sujunud.  Veidral kombel, aga oli direktriss nagu ära vahetatud. Tundis siiralt huvi, mida sain ära tehtud  ja mis ma koolist arvan. Kiitsin tublisid tudengeid ja pöörasin jutu vaikselt järgmiste vabatahtlike peale. Kui minu ja Silja tulekuga oli omajagu segadust, siis uute tulijatele annab direktriss terekäe. Haridussüsteemi ja õppekava tutvustuse peaks aga vabatahtlikud saama Accras ministeeriumis.  See on direktrissi selge nõue.  Lepingu, mis ikka veel allkirjastamist ootas lubasid nad ise Mondosse saata. Eks saab näha. Midagi on pildil valesti, aga selle välja selgitamiseks tuleb veel pead murda. Väga selgelt aga soovis kool teha koostööd meie tervishoiu kõrgkoolidega. Soovitakse teha nii õppejõudude, kui ka õpilasvahetust. Paraku pole kolleegid Erasmus+ midagi kuulnud. Lubasin saata materjale, sest tegelikult on nii õppejõul, kui tudengil siinses keskkonnas palju õppida. Õppida, mismoodi tulla toime võõras kultuurisuumis, milline mõju on usul siinsete inimest käitumistele, kuidas tulla  toime tingimustes (nt. elektri ja veepuudus), mis on meile nii haiglas, kodus, kui koolis elementaarne. Tundsin rõõmu, et mul olid teadmised varnast võtta ajast, kus haiglatöös ei olnud veel ühekordseid asju ja kuidas siduda haavu marlisidemetega (aitäh Inge Paju). Õppida, et külalislahkus ei küsi raha. Just nice to be nice.

Paljud asjad, mida siin kogesin on pärit paarikümne aasta tagusest meie ajast. Pidevalt oli tunne, et seda olen kunagi lapsepõlves näinud või kogenud. Samas ei tähenda see seda, et nad kõik 20 aastat peaks läbi tegema. Suurel enamusel täiskasvanutest on nutitelefonid ja nendega osatakse kenasti opereerida. Igaks juhuks on taskus ka nuppudega telefon, sest aku püsivusel on suur vahe. Interneti ühendusega on nii-naa. Mina tegin enda lepingu Vodafone firmaga, mis osutus aga Kongo külas suhteliselt kasutuks. MTN, aga levib rahuldavalt. Noorte peamine suhtluskanal on WhatsApp. E-postid on küll olemas, aga kirjamehed nad siin pole. Isegi õppejõud saadavad kirju väga vaevaliselt. 

Vabatahtlik kes siia tuleb peab olema avatud ja loov, sest pidevalt on vaja midagi mittestandardset konstrueerida. Paljudel kohalikel on raske n.ö kastist välja mõelda või on asjad poolikult lahendatud. Nt kliinikus on olemas kraan ja vesi, aga korraliku kätepesu tarbeks pole alati seepi või käte kuivatamise vahendeid. Siis tuleb leiutada, mis moodi seda kõige parem lahendada oleks.  Ressursse on vähe, aga tihti tuli ette olukordi, kus seda olemasolevatki ei osata õigesti või mõistlikult kasutada. Sellel kõigel on aga oma taust. Loovus ei tule niisama, seda tuleb õppida ja arendada, aga kui alg- ja põhikooli õppemeetodiks on peamiselt materjali pähe õppimine, siis on loovus raske tulema. Seega on haridusse siinkandis igal tasandil  mõistlik investeerida. Need, kes on saanud hariduse kusagil suuremas linnas on silmatorkavamalt intelligentsemad, mõistavad head huumorit ja  teavad, mis suunas hobune liikuma peaks. 
 
Kliinikumi sisehoov. Keskel kätepesu tünn. Taga on näha ema, kes loputab last jaheda veega, et kehatemperatuuri langetada. 
Kolmapäeval käisime Ayamfooya kliiniku juhi Thomase juures õhtusöögil. Püüdsime analüüsida, mis kasu minu siinolek neile andis ja kui palju nad minu soovitustest saavad käiku võtta. Haiglajuht on laia silmaringiga. Miinuseks võib pidada seda, et kuna ta on nooruses mõlemad jalad kaotanud ja liigub haiglas ratastooliga suhtelist vähe ringi ei tea ta täpselt, mida õed igapäevaselt teevad. Ta saab küll ise kõigega hakkama (sh sõidab ka autoga), aga iga päev õdede tööruume ei külasta. Seetõttu tulid talle mõned minu märkused üllatusena, sest veidral kombel ei taha osad töötajad katkiste asjade kohta aru anda. Ei saanudki aru, kas see on hirm ülemuse ees või mingi tülikohtade vältimine. Söögiks pakuti õhtusöögil nii kohaliku toitu, kui riisi. Kohaliku toidu ehk Kenkey ja Tiserti (umbes selline nimi) söömine on paras vägitegu. Üks on tehtud fermenteeritud maisitärklisest ja teine hirsist. Paraku maitsevad mõlemad suhteliselt õudsalt (vabandust ette ja taha kokale). Kenkey`t peab sööma kätega, sest toit on väga nätske ja parajalt veniv. Maitset on raske kirjeldada – jahune , lääge, kleepuv toode. Tiserti`l on rohkem haput maitset, meelde tuli lapsepõlves söödav kaerakisla.  Mõlemale pannakse peale vürtsikat suppi, mis on tehtud misiganes lihatükkidest ja kala supikogust.  Vanemad inimesed on sellega nii harjunud, et muud ei soovi. Riisi kõrvale pakuti seekord kala punases kastmes, mis oli täiesti söödav. Magustoite väga ei pakuta. Reeglina lõpetavad õhtusöögi puuviljad.
Kliiniku juht Thomas

Puljongi pallid turul.

Bolga linna "restorani" menüü

Näide kohalikust toidust ja selle pakkimisest. Tihti on aga nüüd puuleht asendunud kilekotiga.


Modernsed Ghana naised

Traditsiooniline naiste smok (rahvariie)
Pea iga nädala kolmapäeva õhtul oleme külastanud Iirimaalt pärit isa Leo bubi. Asi tundub esmapilgul väga kentsakas, et keset sügavat Aafrikat on Iiri pubi.  Isa on pikki aastaid erinevates aafrika maades töötanud. Et kogukonnaga ka tööväliselt suhelda korraldab ta iga nädal pubiõhtuid, kus tema ise mängib baarimeest. Kohalikest käivad koos pigem edukamad inimesed (õpetajad, erinevad kirikuteenistujad ja nende kaasad). Iga üks pubisse sisse astuda ei saa. Peab olema „you are welcome“ kutse. Juttu tehakse seinast seina.   Koduloomadest, haridusest, usust. Leo on imehästi kogukonda sulandunud ja teab rääkida palju huvitavaid lugusid. Üksteise vastu ollakse äärmiselt hoolivad, mis väljendub eelkõige märkamises. Kui keegi tundub olema liimist lahti, siis see nägemata ei jää. Viimasel õhtul andis isa nii mõnegi hea soovituse ja kontakti, kuidas oma paari päevast puhkust veedaks.    Aitäh!
Isa Leo Iiri pubi viimane õhtu (vasakul minu hea kolleeg vabatahtliku elus Toomas)