teisipäev, 28. november 2017

Mariti viies nädal – armastus






Ghana riiki tutvustavatel kodulehtedel jääb esimesena silma loosung „Ghana on rahulik ja  turvaline maa“.  Kohalikud kasutavad tihti väljendid „nice to be nice“.
Nii see tundub mulle ka siin olles. Inimesed on uskumatult sõbralikud. Samas emotsionaalsed ja kõva häälega väitlemist ja vaidlust kuuleb ikka. Kordagi aga ei ole näinud, et asi oleks sõimlemise või rusikatega lõppenud. Näitena toon ühe sõidu kohaliku väikebussi tro-troga. Bussid on päris ebamugavad: roostes, mõlkis, reeglina ei põle tuled, armatuurlauad on teibiga kokku kleebitud, kõikvõimalikud juhtmed tilbendavad, liivatolmu on kõik kohad paksult täis ja bussi seisma jäädes hakkab reisijatel higi kohe voolama. Hea, kui uksed kinni püsivad. Aga OK, sõitma peab. Istusin koos u 20 sõitjaga bussis (enamus naised). Minu kõrval istub võrratult kaunis naine koos oma imeilusa rahvariietesse riietatud beebiga. Korraga tuleb tema kõrvale purjus „not so nice“ mees. Mees hakkab kohe midagi seletama, last telefoniga togima ja näppima. Minu jaoks suhteliselt ebameeldiv togimine kestab kogu sõidu (u 45min). Näha on, et teised naised mehe mõtteid ei jaga ja vaidlevad tõsiselt vastu, aga vihaseks ei saa keegi. Naised naeratavad, muigavad ja n.ö kannatavad mehe välja.  Mina tahtsin küll juba mitu korda käratada a`la palun ära napi mu last, aga hoian enda tagasi.
Esmaspäeval on kliinikus iganädalane personali koosolek. Esmalt manitseb kliiniku juht Thomas töötajaid käituma eetilisemalt. Thomas rõhutab, et ükskord tuleb meile teadlik patsient, kes teab oma õigusi, misstõttu peame käituma eetiliselt ja viisakalt. Ei teagi, kus selline hirm või teadmine tuleb, aga olen siiralt üllatunud, et sellised teemasid esimesena käsitletakse. Lisaks tulevad jutuks liiga pikad ooteajad, a- ja antiseptika reeglid ja probleemid laboriga. Kuna tegu on erakliinikuga, siis on iga patsiendi hoidmine oluline.  Peale koosolekut ongi töötajad veidi usinamad. Patsiente püütakse kiiremini teenindada ja koristaja teeb lapiga suuremaid ringe.
Teisipäeval tulin tööle hiljem ja tegin töötajatele koolituse. Alustan meditsiiniliste vigade ulatuse tutvustamisega ja toon kaks reaalset näidet ühe Aafrikat ja teise Eestist. See osutus väga sobivaks, sest töötajatel on hea kuulde, et vigu tehakse ka mujal. Kõik on sellega päri, et vigu teha ei tohi. Kahjuks näen kliinikus igapäevastel rohkelt vigu, mida saaks kergelt vältida.  Peatun pikemalt eelmiste vabatahtlike tööl sest kaks aastat tagasi tehtud õppematerjalid on igati sobilikud ka nüüd. Info aga ei taha edasi liikuda ja töötajate voolavus on päris suur.  Lisaks analüüsime kõige problemaatilisemaid kohti nende kliinikus. Peale koolitust jään tööle pealelõunasse vahetusse, et mõista seda osa kliiniku tööst. Tööd on tunduvalt vähem ja seetõttu on aega õdedega rohkem suhelda. Õnneks on tööl väga õpihimulised noored õed. Võtan välja oma paksu Nursing Interventions Clinical Skills õpiku ja õed hakkavad suure huviga lugema. Üks õde viib raamatu näidata ka valvearstile. Ka tema on asjast huvitatud ja hakkab omakorda õdedele kontrollküsimusi esitama. Kui õues pimeneb teema kliinikus ootesaalis ühise õppefilmi vaatamise, mis töötajatel väga hästi sobib. Saan aru, et töötajaid, kes janunevad õigete töövõtete jäigi on küll. Järgmisel päeval tuleb üks õdedest ise ja palub et näitaksin veelkord, kuidas kanüülile plaastrit õigesti panna. Tunnen ennast igati hästi, sest mind on n.ö selgelt aktsepteeritud.
Kliiniku töötajad peale koolitust
Teisel nädala poolel olin Bolga ämmaemandate koolis. Kooliga on siiani olnud segased lood. Nii ka sel korral. Kuna mind ei ole endiselt tunniplaani pandud, siis ma ei teadnud kuna saan tunniga alustada. Teemaks on antud mulle kirurgiline õendus. Mida täpsemalt võisin ise valida.  Hetkel tegelikult tunniplaan hästi ei töötagi, sest käivad ettevalmistused tudengite immatrikuleerimiseks. Vanemad tudengid on sellesse kaasatud, lisaks valmistutakse järgmiseks eksami perioodiks.  Algatuseks pidin kuulama ühe doktori loengut, aga tema ei suvatsenud sel korral ilmuda. 1,5 tunni pärast otsustati mind tudengite ette lasta. Selleks ajaks aga oli elektripinge niivõrd madal, et projektorit tööle panna ei õnnestunud. Piirdusime arvuti ekraaniga, mis tudengitele probleeme ei valmistanud.  Tudengid on avatud ja saavad aru, et iga uus info on nende jaoks maailma avardav. Tunni õppemeetodiks võiks pidada avatud diskussiooni, sest kõik slaidid, mis mul ette olid valmistatud rääkisime koos lahti. Kui keegi minu inglise keelest või mina nende keelest aru ei saanud, täiendasid ja seletasid teised tudengid asja oma sõnadega üle.
Viimane päev koolis

Armastus = jalgpall. Ootamatult sattusin reede õhtul piirkonna jalgpallimatsi finaalmängule. Kokku on meeskondi 15. Finaali pääsesid Kongo ja Duusi. Kuna mina peatun Kongos, siis kohalike traditsioonide kohaselt pean toetama ka seda meeskond.   Ja loomulikult võitis Kongo meeskond. Üritus oli väga vägev. Kohale oli tulnud väga, väga palju jalgpallifänne. Seega olin valge naisterahvana selle meestekeskse melu keskel ikka päris valge vares.  Autasude kättejagamisel osales ka Ghana parlamendiliige, kes elab Kongos. Auhinnad muidugi suured pole. Võitjad said 300 cedi (60 euri), parim mängija 100cedi. Lisaks uued särgid, paar putsa paari ja jalgpall.  Et palli üldse mängida saaks peavad treener ja veel paar jalgpalliarmastajat kogu nalja kinni maksma. Meeste toidud-joogid, transpordi ja elukoha võistluste ajal. Ei saanudki aru, kuidas nad seda endale lubada saavad, sest toetajad ei ole ka kuigi kõrgetel kohtadel. Lihtsalt stabiilsema sissetulekuga noored mehed (nt. õpetajad).  Minu rikutud meel uuris kohe, kas vigastuste tarbeks esmaabi kott ka olemas on. Vastuseks sain, et kunagi ühe võidu puhul kingiti, aga see on ammu tühi. Tegin siis omalt poolt väikese annetuse – esmaabipaki, mis võeti suure tänutundega vastu.  Pinnas, millel mehed mängivad on päris karm – jäme liiva ja kiviklibu segu. Kukkumisi on omajagu. 
Liivatolmused sinimustvalged mehed võitu tähistamas.
Võitja ametlik välja kuulutamine. Tseremoonia lõpus oli kenasti aukohal palve jalgpallile.

Suhete loomine on minul siin seni ajani olnud ütlemata kerge. Veidi raskem on alguses aru saada, mida vastassugupool minult ootab. Peamiselt tahetakse oma tegemisi ja asju näidata. Kiiresti liigub jutt abielu ja laste olemasolu peale. Ühe järjekordse noormehega vesteldes selgus, et siinsed kohalikud ise on omavaheliste tunnete näitamises omamoodi kinnised. Järele mõeldes on tõesti nii. Linnapildis ei näe armunuid paari. On ilusad mehed ja ilusad naised. Teada on, et suurel enamusel on suhted ja lapsed, aga kuidas ja kuna nad kurameerivad, kus koos aega veedetakse seda väga ei näe. Enamasti on väikelapsed emadel selja peal või tiirlevad ümber nende. Väga harva näeb mehi, kes lapsi kooli või lasteaeda viivad. Üks ämmaemanda tudeng kaebas, et tema näeb oma abielumeest umbes korra kuus sest mees on tööl pealinnas, mis on u 800km kaugel. Lapsed ja ema on üksi. Tuleb kuidagi tuttav ette??!!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar