teisipäev, 28. november 2017

Mariti viies nädal – armastus






Ghana riiki tutvustavatel kodulehtedel jääb esimesena silma loosung „Ghana on rahulik ja  turvaline maa“.  Kohalikud kasutavad tihti väljendid „nice to be nice“.
Nii see tundub mulle ka siin olles. Inimesed on uskumatult sõbralikud. Samas emotsionaalsed ja kõva häälega väitlemist ja vaidlust kuuleb ikka. Kordagi aga ei ole näinud, et asi oleks sõimlemise või rusikatega lõppenud. Näitena toon ühe sõidu kohaliku väikebussi tro-troga. Bussid on päris ebamugavad: roostes, mõlkis, reeglina ei põle tuled, armatuurlauad on teibiga kokku kleebitud, kõikvõimalikud juhtmed tilbendavad, liivatolmu on kõik kohad paksult täis ja bussi seisma jäädes hakkab reisijatel higi kohe voolama. Hea, kui uksed kinni püsivad. Aga OK, sõitma peab. Istusin koos u 20 sõitjaga bussis (enamus naised). Minu kõrval istub võrratult kaunis naine koos oma imeilusa rahvariietesse riietatud beebiga. Korraga tuleb tema kõrvale purjus „not so nice“ mees. Mees hakkab kohe midagi seletama, last telefoniga togima ja näppima. Minu jaoks suhteliselt ebameeldiv togimine kestab kogu sõidu (u 45min). Näha on, et teised naised mehe mõtteid ei jaga ja vaidlevad tõsiselt vastu, aga vihaseks ei saa keegi. Naised naeratavad, muigavad ja n.ö kannatavad mehe välja.  Mina tahtsin küll juba mitu korda käratada a`la palun ära napi mu last, aga hoian enda tagasi.
Esmaspäeval on kliinikus iganädalane personali koosolek. Esmalt manitseb kliiniku juht Thomas töötajaid käituma eetilisemalt. Thomas rõhutab, et ükskord tuleb meile teadlik patsient, kes teab oma õigusi, misstõttu peame käituma eetiliselt ja viisakalt. Ei teagi, kus selline hirm või teadmine tuleb, aga olen siiralt üllatunud, et sellised teemasid esimesena käsitletakse. Lisaks tulevad jutuks liiga pikad ooteajad, a- ja antiseptika reeglid ja probleemid laboriga. Kuna tegu on erakliinikuga, siis on iga patsiendi hoidmine oluline.  Peale koosolekut ongi töötajad veidi usinamad. Patsiente püütakse kiiremini teenindada ja koristaja teeb lapiga suuremaid ringe.
Teisipäeval tulin tööle hiljem ja tegin töötajatele koolituse. Alustan meditsiiniliste vigade ulatuse tutvustamisega ja toon kaks reaalset näidet ühe Aafrikat ja teise Eestist. See osutus väga sobivaks, sest töötajatel on hea kuulde, et vigu tehakse ka mujal. Kõik on sellega päri, et vigu teha ei tohi. Kahjuks näen kliinikus igapäevastel rohkelt vigu, mida saaks kergelt vältida.  Peatun pikemalt eelmiste vabatahtlike tööl sest kaks aastat tagasi tehtud õppematerjalid on igati sobilikud ka nüüd. Info aga ei taha edasi liikuda ja töötajate voolavus on päris suur.  Lisaks analüüsime kõige problemaatilisemaid kohti nende kliinikus. Peale koolitust jään tööle pealelõunasse vahetusse, et mõista seda osa kliiniku tööst. Tööd on tunduvalt vähem ja seetõttu on aega õdedega rohkem suhelda. Õnneks on tööl väga õpihimulised noored õed. Võtan välja oma paksu Nursing Interventions Clinical Skills õpiku ja õed hakkavad suure huviga lugema. Üks õde viib raamatu näidata ka valvearstile. Ka tema on asjast huvitatud ja hakkab omakorda õdedele kontrollküsimusi esitama. Kui õues pimeneb teema kliinikus ootesaalis ühise õppefilmi vaatamise, mis töötajatel väga hästi sobib. Saan aru, et töötajaid, kes janunevad õigete töövõtete jäigi on küll. Järgmisel päeval tuleb üks õdedest ise ja palub et näitaksin veelkord, kuidas kanüülile plaastrit õigesti panna. Tunnen ennast igati hästi, sest mind on n.ö selgelt aktsepteeritud.
Kliiniku töötajad peale koolitust
Teisel nädala poolel olin Bolga ämmaemandate koolis. Kooliga on siiani olnud segased lood. Nii ka sel korral. Kuna mind ei ole endiselt tunniplaani pandud, siis ma ei teadnud kuna saan tunniga alustada. Teemaks on antud mulle kirurgiline õendus. Mida täpsemalt võisin ise valida.  Hetkel tegelikult tunniplaan hästi ei töötagi, sest käivad ettevalmistused tudengite immatrikuleerimiseks. Vanemad tudengid on sellesse kaasatud, lisaks valmistutakse järgmiseks eksami perioodiks.  Algatuseks pidin kuulama ühe doktori loengut, aga tema ei suvatsenud sel korral ilmuda. 1,5 tunni pärast otsustati mind tudengite ette lasta. Selleks ajaks aga oli elektripinge niivõrd madal, et projektorit tööle panna ei õnnestunud. Piirdusime arvuti ekraaniga, mis tudengitele probleeme ei valmistanud.  Tudengid on avatud ja saavad aru, et iga uus info on nende jaoks maailma avardav. Tunni õppemeetodiks võiks pidada avatud diskussiooni, sest kõik slaidid, mis mul ette olid valmistatud rääkisime koos lahti. Kui keegi minu inglise keelest või mina nende keelest aru ei saanud, täiendasid ja seletasid teised tudengid asja oma sõnadega üle.
Viimane päev koolis

Armastus = jalgpall. Ootamatult sattusin reede õhtul piirkonna jalgpallimatsi finaalmängule. Kokku on meeskondi 15. Finaali pääsesid Kongo ja Duusi. Kuna mina peatun Kongos, siis kohalike traditsioonide kohaselt pean toetama ka seda meeskond.   Ja loomulikult võitis Kongo meeskond. Üritus oli väga vägev. Kohale oli tulnud väga, väga palju jalgpallifänne. Seega olin valge naisterahvana selle meestekeskse melu keskel ikka päris valge vares.  Autasude kättejagamisel osales ka Ghana parlamendiliige, kes elab Kongos. Auhinnad muidugi suured pole. Võitjad said 300 cedi (60 euri), parim mängija 100cedi. Lisaks uued särgid, paar putsa paari ja jalgpall.  Et palli üldse mängida saaks peavad treener ja veel paar jalgpalliarmastajat kogu nalja kinni maksma. Meeste toidud-joogid, transpordi ja elukoha võistluste ajal. Ei saanudki aru, kuidas nad seda endale lubada saavad, sest toetajad ei ole ka kuigi kõrgetel kohtadel. Lihtsalt stabiilsema sissetulekuga noored mehed (nt. õpetajad).  Minu rikutud meel uuris kohe, kas vigastuste tarbeks esmaabi kott ka olemas on. Vastuseks sain, et kunagi ühe võidu puhul kingiti, aga see on ammu tühi. Tegin siis omalt poolt väikese annetuse – esmaabipaki, mis võeti suure tänutundega vastu.  Pinnas, millel mehed mängivad on päris karm – jäme liiva ja kiviklibu segu. Kukkumisi on omajagu. 
Liivatolmused sinimustvalged mehed võitu tähistamas.
Võitja ametlik välja kuulutamine. Tseremoonia lõpus oli kenasti aukohal palve jalgpallile.

Suhete loomine on minul siin seni ajani olnud ütlemata kerge. Veidi raskem on alguses aru saada, mida vastassugupool minult ootab. Peamiselt tahetakse oma tegemisi ja asju näidata. Kiiresti liigub jutt abielu ja laste olemasolu peale. Ühe järjekordse noormehega vesteldes selgus, et siinsed kohalikud ise on omavaheliste tunnete näitamises omamoodi kinnised. Järele mõeldes on tõesti nii. Linnapildis ei näe armunuid paari. On ilusad mehed ja ilusad naised. Teada on, et suurel enamusel on suhted ja lapsed, aga kuidas ja kuna nad kurameerivad, kus koos aega veedetakse seda väga ei näe. Enamasti on väikelapsed emadel selja peal või tiirlevad ümber nende. Väga harva näeb mehi, kes lapsi kooli või lasteaeda viivad. Üks ämmaemanda tudeng kaebas, et tema näeb oma abielumeest umbes korra kuus sest mees on tööl pealinnas, mis on u 800km kaugel. Lapsed ja ema on üksi. Tuleb kuidagi tuttav ette??!!

neljapäev, 23. november 2017

Igapäevastest asjadest 2


Kangad, rõivad ja mood


Üks esimesi asju, mis Aafrikas silma jääb ja võlub, on riietuse täiesti teistmoodi mustrid ja värvigamma.

Kirjuis rõivais kirikulised
 
Need kangad on toodetud ja trükitud Ghanas
Ghanas toodetud ja trükitud puuvillane kangas on kuulus ning olnud riigile läbi aegade ekspordiartikliks. Eriti tuntud ja hinnatud on vahatrükiga kangad nn wax hollandais ehk algselt Hollandis Vlisco firma poolt väljatöötatud tehnoloogiaga toodetud kangas. Nende juures on ka Hollandis endas juba üle sajandi kasutatud Aafrikast ja Indoneesiast pärit värve ja mustreid.
Tegemist on kergelt vahatatud riiega, mis on eriti mugav kuuma ilmaga ja siinses kliimas kandmiseks, sest on õhuline ja ei määrdu kergesti. 

Ka vist kõik Eesti vabatahtlikud on endale mõne rõivaeseme sellest riidest ostnud või teha lasknud. Kuigi väikesi õmblustöökodasid on praktiliselt kõikjal ümberringi, lasevad Eesti vabatahtlikud Kongo külas õmmelda tavaliselt madam Georgina õmblusateljees. Maksavad nii kogemused kui kvaliteetne ja kiire töö.
Madam Georgina näitab kangamustrit, mida kutsutakse Angelina
Siinne mood on täiesti Aafrika enda oma, globaalsed maailmamoe trendid mõjutavad seda väga vähe. Ka modellid on pisut teistsugused, vähemalt naismodellid on üsna vormikad. Ilmsesti niisugused, kellega moe sihtgrupil – tervisest pakataval (meie mõttes küll pisut ülekaalulisel) ja pisut paremal järjel oleval gaanalannal on end kerge samastada.

Leheküljed moeajakirjast

Meestele õmbleb tavaliselt mees ja naistele naine

Kangatootmine on olnud oluline osa Ghana majandusest. Viimasel ajal tuuakse palju kangaid sisse Hiinast. Need on kõikuva kvaliteediga, aga mõnevõrra odavamad. Samuti toodab tänapäevane kiirmoe kultuur tohutus hulgas kasutatud rõivaid, mida siis suurtes kogustes Aafrikasse transporditakse, suretades sellega kohaliku rõivatööstuse välja. Viimase viie-kuue aastaga on Ghanas tööhõive kangatootmises vähenenud pea kahe kolmandiku võrra. See pole ainult Ghana probleem, mitmed Aafrika riigid üritavad kehtestada lausa second hand riiete impordikeelu. Iseasi muidugi, kas see tegelikkusega kohtudes võimalikuks osutub.
Turul müüdavad kangad on enamasti Hiina päritolu


Leidub ka päris Hollandis Vlisco poolt trükitud kangaid,
need on ca neli korda kallimad kui kohalikud


Pildistamine


Avalikus ruumis pildistamine muutub tänapäeval kogu aeg keerulisemaks. Seda nii autoõiguse vaidluste kui privaatsust puudutavate arusaamade muutumise tõttu. Inimeste pildistamisel eeldab praegune hea tava, et pildistatavad teavad, et neid pildistatakse ja on selleks oma nõusoleku andnud. Niimoodi meid, vabatahtlikke, ka instrueeritakse. Mööndes, et alati see siiski võimalik pole. Ja et siis jääb see, kas pilt kuidagi pildistatavat riivab või halvustavas valguses näitab, või siiski ei näita, pildistaja südametunnistuse otsustada. Eriti laste puhul.

Samas pole tegelikkust loomulikult peegeldavat pilti praktiliselt võimalik teha, kui pildistatavad teavad, et neid parajasti pildistatakse. Niikuinii on siin raske oma valge nahavärviga märkamatuks jääda, saati siis veel märkamatult pildistada. Samuti tehakse siin vahet, kas sa pildistad avalikus ruumis suure kaameraga või telefoniga. Esimesel juhul tekib pea alati küsimus, miks või mida sa nende piltidega teha kavatsed, telefoniga seda peaagu kunagi ei juhtu. Mistõttu ma pildistangi peamiselt ainult telefoniga. Oma peegelkaamera olen välja võtnud vaid turismipiirkonnas.

Selle pildi puhul ma küsisin luba, meestel oli ükskõik ja järgmisel hetkel ei pööranud nad mulle enam mingit tähelepanu
 
Selle pildi puhul ma ei küsinud luba,
noor naine oli oma mõtetes nii kinni, et ei pannudki lõpuks tähele, et teda pildistatakse

Selle pildi puhul tuldi mu käest küsima, et mis ma sellega teen, et kas ma tahan oma kodumaal näidata, kuidas nad siin ei ela nii hästi, kui teie omal maal .. ei, ütlesin ma, mind lihtsalt vaimustas siinne värvikirevus. Sellega jutt ka katki jäi.
 
Lapsed on nõus alati ja kogu aeg poseerima
vana muul on neist üpris tüdinud

Noored daamid poseerisid kõigepealt ise ja siis tõid oma nooremad õed-vennad ka pildi peale



Internet ja side


See on valdkond, mis areneb Ghanas tohutu kiirusega. Hetkel on siin nuppudega telefone pisut rohkem kui nutikaid ja igal juhul üritatakse siin veel maha müüa võimalikult palju läänes müümata jäänud nuppudega telefone. Aga see kõik muutub. 
Näiteks e-maili eriti ei kasutata - selle etapi on nad vahele jätnud, failid ja tekstilised sõnumid liiguvad peamiselt üle Whatsappi. Tahvlid ja laptopid on siiski üsna levinud ning kasutusel.

Mobiilne andmeside, eriti MTN, on Kongo külas täiesti talutav, Bolgas ja teistes suuremates linnades isegi väga hea. Wifit leiab siiski ainult internetipunktides, nimetatakse neid siin Internet Cafe, kuigi kohviga pole neis midagi pistmist.

Kongo küla internetipunkt on natuke nagu klubi. Siin saab surfata ja koduseks antud koolitöid teha või niisama natuke puhata.

Ghanasse tulemisel on mõistlik kaasa võtta kahe kaardipesaga telefon, sinna on mugav lisada kohalik telefonikaart võis siis lihtsalt vahetada oma kaart kohalik vastu. Seda saab teha esimeses ettejuhtuvas suuremas kaubamajas ja mõistlik on seda lasta teha kohalikul telefonikaardi müüjal. Kaardi installeerimine nõuab sinu ID sisestamist ja sellega ei tarvitse ise või väiksema koha müügiputka omanik hakkama saada. Teenusepaketi valimine nii keeruline pole, nii kohalikke- kui kaugekõnesid ja sõnumeid ja andmesidet müüakse ka eraldi teenustena. Mul on eraldi kuuajalised paketid kohalike kõnede jaoks ja andmeside jaoks, ja mõlemat krediiti uuendan sõltumatult. Kaugekõnede jaoks kasutan andmesidet üle Whatsappi või Skype´i. Kõlavahel vbl natuke hakib, aga pisut kõrgema koha peal on kõnekvaliteet laitmatu. MTN on parem kui Vodafon, aga mõlemad töötavad. See kõik on väga lihtne:

*134*_ _ # laed krediiti

*138# valid paketi – „bundle“ 

*124# vaatad palju krediiti järel on 

MTN modem on laptopi jaoks täiesti piisav ka Kongo külas

Parandamine
 
Kohalikud teevad palju ja seejuures suhteliselt keerukat käsitööd. Seejuures parandavad asju, mida meil juba ammu ei parandata või ka ei osata enam parandada. Need on oskused, mis Eestis on umbes põlvkonnaga kaduma läinud. Veel üheksakümnendate esimeses pooles oli meil peaaegu samamoodi. 
Siin aga pole peaaegu ükski veel asi nii katki, et teda veel kuidagi parandada ei saaks.


Väike mootoriparandus
Mobiiltelefonide parandus

 Plastikanumate parandaja-paikaja

kolmapäev, 22. november 2017

Igapäevastest asjadest 1

 Prügi

Flower of Africa. These are cheap, thin plastic bags that are tossed to the ground ... "It's gotten to the point where it's almost become our national flower." 
 
Prügi on siin kiiresti süvenev probleem. Ja pealegi kriitiline, sest kohalikud ei taju hästi, et see on probleem. Veel seitse-kaheksa aastat tagasi pakiti enamik toitu ja asju paberisse ning puulehtedesse, need pakendid lagunesid hiljemalt vihmaperioodi lõpuks ära. Plastikpakendiga see nii kiiresti ei lähe.

Lisaks kasvab Aafrika rahvastik jõudsasti ja koos sellega suureneb igasuguste muude olmejäätmete hulk. Kuna aafriklase esteetika on seotud pigem ilusa ja puhta riideskäimisega kui oma elamise ümbruse korrashoiuga, siis kipub prügi kuhjuma. Puhastusseadmed ja prügimajandus on vähelevinud. Turuplatsidel on küll suured konteinerid ja linnaservas prügimägi, aga aktiivset tegevust nende ümber siiski märgata ei ole.



prügikonteiner turuplatsil
Bolgatanga linna kanalisatsioon. Enamasti on linnades selleks otstarbeks lihtsal lahtised kanalid tänavate ääres, mis vihmaperioodil töötavad kindlasti tõhusamalt.


Külad on siiski pisut erinevad, on puhtamaid ja vähem puhtaid, Kongo-küla on pigem see viimane. Omaette küsimus on muidugi see, kuidas selles suht traditsioonilises ühiskonnas mingi uus arusaamine kogukonda  jõuab. Kes on ja mida arvavad arvamusliidrid, mis on kiriku roll etc.

Loodusõpetuse tundides jõudsid saastamise küsimused õpilastele kõige paremini pärale vee teemaga seoses.

siga ja tema spaa


Vesi

Vesi ja iseäranis puhas vesi on läbi aegade olnud suur probleem. Aga erinevalt prügist on sellega vähemalt viimasel ajal süstemaatiliselt tegeletud.

Naiteks Ghana põhikooli loodusainete õpikus on vesi ja selle puhtus eraldi peatükk
Nii joogi- kui tarbevee kättesaadavus on kümnekonna aastaga oluliselt paranenud. Peamiselt hollandlaste initsiatiivil on rajatud üldkasutatavate pumbaga kaevude võrgustik, Bolgas on joogivee filtreerimise tehas etc. Saab öelda, et otsest vee, sealhulgas puhta joogivee puudust siinses piirkonnas ei ole.

Hommikupudru kausside pesemine Kongo põhikooli puurkaevu juures
Madalamates kaevudes on vesi olme- ja põllumajandusjäätmetest siiski täielikult saastunud. Ja isegi kui sügavamatest puurkaevudest tuleb puhast vett, on seda siinses kliimas pikalt keeruline säilitada. Tarbevee mahuteid üldiselt ei puhastata ja nende põhjas on kindlasti mitmekesine bakteriaalne elu. Joogivesi on tavaliselt filtreerimisega puhastatud ja pakitud pooleliitrilistesse kilekottidesse ning seda pakutakse iga nurga peal. Üks pakk joogivett maksab 20 pesewat ehk umbes 4 eurosenti.
joogivee pakid


joogivesi on saabunud külasse





Usk

Ghana ühiskond on üsna traditsiooniline ja konservatiivne ning neid väärtusi kasvatatakse ja kinnistatakse juba kooliõpetusega. Oma roll selles kõiges on ka religioonil. Laias laastus on 70% elanikest kristlased, umbes veerand moslemid ja ca 5% kohalike traditsiooniliste uskumustega.

.. lehekülg põhikooli religiooni ja moraali õpikust


Siin, riigi põhjaosas on moslemeid muidugi rohkem. Kui võrrelda kahte Põhja-Ghana suuremat linna, siis Bawkus üle poole elanikest, Bolgas vähem. Moslemid on siin olnud kogu aeg - juba 10. sajandist. Islam on loomulik ja igapäevane osa Ghana ühiskonnast. 
Naised väljumas Larabanga mošee naisteuksest.

Larabanga mošee on väidetavalt vanim teadaolev ehitis Ghanas ja aastast 2001 kantud ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja

Välisministeeriumi juures on siin omaette moslemite Meka palverännu korraldamise talitus, üldse on Ghana bürokraatia suhteliselt arenenud ja tõhus. Moslemitel on ka omad koolid, isegi paar kolledžit, aga need pole väga hinnatud. Kui aga usu pinnal tekkinud konfliktide kohta küsida, siis on vastus kiiresti eitav, konfliktid tulevad hõimudevaheliselt suhetest, mitte usuga seoses. Siiski tundub islam kergelt invasiivne olevat. Näiteks presbüterlaste toetatud Bawku medõdede koolis on enamik tudengitest moslemid. Kui nad aga tahtsid reede vastavalt islami kommetele vabaks päevaks teha, siis kristliku tagapõhjaga koolis seda loomulikult ei sündinud. Samas on koolil reedese õppekorraldusega probleeme. Või tõdemus - kristlikel peredel on tänapäeval 2-3 last, moslemitel jälle niipalju kui tuleb. 
keskpäevane teenistus

Moslemid on ka enamasti elanikkonna vaesemast kihist, aga kindlasti mitte kõik. Kui Saudis või Iraanis on mosleminaistel avalikus elus palju piirangud, siis siin neid peaaegu pole, näiteks sõidavad kõik mosleminaised motode ja jalgratastega etc. Iseloomulik on kohaliku elu24 uudis - https://www.google.com.gh/.../89986-photos-this-ghanaian..




Moslemitüdrukud jalgrattal, pilt, mis Iraanis või Saudis oleks võimatu
 
Kristlust, õigemini katoliiklust, iseloomustab vbl kohaliku, tõsi, iirlasest preestri, isa Leo räägitud anekdoot - kirikus käivad remonditööd ja üks tööline on tellingutel kõrgel lae all nii, et teda näha ei ole. Kirikusse siseneb vanem naine ja asub palvetama. Remondimees mõtleb, et teeb pisut nalja ja lausub kumedal häälel: «Hei, ma olen Jeesus, mis on sinu soovid?» Naine vaatab mõne hetke ringi, aga palvetab edasi. Remondimees proovib uuesti, tulemus on seesama. Kolmandal korral vaatab pisut häiritud naine üles ja käratab: «Jää vait, ma räägin praegu sinu emaga» ..


Korra nädalas kirikus käimine on siin teatud märk kogukonda kuulumisest. Kui pühapäevahommikune missa vahele jääb, siis öeldakse sulle nädala jooksul muu jutu hulgas vähemalt paar korda – „ma ei näinud sind pühapäeval kirikus“.


Teenistus frantsiskaanlaste välikirikus

Kirikusse pannakse selga pidulikumad rõivad

Väss


Eriti siinses kliimas võib päevane väsimus tabada sind täiesti suvalises kohas ja siis on mõistlik sellele võimalusel kohe järele anda ning teha väike uinak. Niisuguse soovituseni on jõudnud ka kaasaegne neuroteadus, aga kohalikele on see ammu teada ja iseenesestmõistetav.

Väss õpetajate toas

Bussijaama väss


Kõrtsipreili Mary väss
Väss väikeses moeateljees, mille põrand on keskpäeval kõige jahedam koht