kolmapäev, 18. oktoober 2017

Logre kliinik ja Mole rahvuspark

Kolmas nädal algas väga hoogsalt, kohe esimesel päeval võeti mind kaasa koduvisiitidele. Alguses oli plaan külastada kaugemaid kodusid, aga kuna üks kogukonna õdedest ei osanud moorrattaga sõita, siis läksime külastama lähiringkonnas olevaid kodusid. Majapidamised asusid teineteisest umbes 500 m kaugusel. Koduvisiitidega püütakse kaardistada inimeste probleemid kas indiviidi või kogu perekonna tasandil, nt lastetus, vanadusega seotud haigused, laiskus (seda tunnistas üks noormees), aga samas ka lapsed, kes pole regulaarselt profülaktilises kontrollis käinud. Ühes kodus oli üks aastane laps, kes köhis, kuid õed sellele tähelepanu ei pööranud. Ma palusin luba lapse läbivaatamiseks ning kuuldetorudega kuulates ei olnud lapse hingamisteed puhtad. Soovitasin käepäraste vahenditega hakata last ravima ning kutsusin kliinikusse kontrolli. See oli hea tunne, et sai veidi kasulik olla.

Järgmine päev oli sünnituste päev, kuid kuna ma olen sünnitustaost pikalt eemal olnud, siis seekord väga aktiivsust üles ei näidanud. Sünnitused meenutavad karmi nõukogude aega, kus naine saab iga asja peale ämmaemandalt pahandada ja korduvalt. Puudub igasugune humanistlik lähenemine. Naine tuleb sünnitama oma linade ja ämbriga, viimasesse pannakase platsenta ja lootekestad, kõik tuleb endaga koju tagasi viia. Samuti peab naine enda järgi ise ära koristama kui sünnitusjärgselt tekib kuhugi mustus. Mina sain ikkagi tegeleda lapsega (mis on minu teema), hinnata ta elulisi näitajaid, mis minu arvates ei ühtinud ämmaemanda omaga. Aga siin pole õpetada väga midagi, nad ei kavatsegi sind kuulata.

Üldiselt mööduvad kliinikus päevad sama mustriga, tööpäev kestab kella kaheni, algab siis kui tööle jõutakse. Kui keegi personalist vahepeal väsib või tahab süüa, siis ta teeb seda seal samas ootesaalis, kus toimub patsientide vastuvõtt, vaktsineerimine, nõustamine. Läbivaatuseks on ikka eraldi ruum, aga seda kasutatakse suhteliselt vähe. Paljudel töötajatel on väiksed lapsed, kes on emaga alati tööl kaasas, näiteks kui on vaja teha rasedale läbivaatus, siis seotakse laps taaskord seljale ja töö jätkub, muidu saab põngerjas vabalt liikuda. Lapsed, kes veel ise ei kõnni, hoitakse teiste töötajate poolt. Seega oli mul alguses segadus, kes on tegelikult laste ema.

Personal on oma teadmiste poolest hästi haritud, ei saaks kuidagi kahelda nende kooliprogrammi puudustes, kuid suur puudus on erinevatest meditsiinitarvikutest. Kuid siin on jällegi huvitav seik, et asjad mis on näiteks kaks aastat tagasi vabatahtlike poolt kliinikusse viidud on tänaseks kadunud.

Kuna minu eesmärk on olnud leida kontakte koolidega ja tegeleda õppekavadega, siis püüan paralleelselt käia ka Bolga regionaalses terviseametis. Kokkulepe, et tulen tagasi 10 päeva pärast oli minu poolt jõus, kuid õpetajad ei saanud tulla. Seega oli tühikäik ja jällegi sai lepitud kokku aeg uueks kohtumiseks, kuid nüüd juba järgmise nädala alguseks.
Et ootaja aeg liiga pikk ei tunduks otsustasime minna Mole rahvusparki. Kohalik noormees Kongost tuli meile oma autoga teejuhiks. Sõit Mole parki kestab 5 tundi. Kuna autojuht on tuletõrjuja, siis meenutas tema sõidustiil operatiivväljakutset. Minul tekkis selle peale tugev merehaiguse ning väga palju ma sellest sõidust ei mäleta, püüdsin tagaistmel magada. Teel Molesse oli väga palju teetõkkeid ja politseinikke, autojuht teadis rääkida, et antud tee on kõige röövimisterohke tee Ghanas. Meie sõit läks tänu vormikandvale poisile väga libedalt, keegi meilt midagi ei küsinud, ja sõit „väljakutsele“ jätkus. Rahvuspark on võimas, majutus väga kena, üldiselt meeldis kõik. Meie võtsime nii jalgsi- kui ka autosafari, seega  nägime päris palju antiloope ning ka elevanti umbes 10 m kauguselt. Mind kõnetas muidugi 2 tunnine jalgsimatk savannis ja elevandi nägemine. 

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar