pühapäev, 29. oktoober 2017

Esimene nädal ehk tuhat uut emotsiooni



Lend Tallinn- Accra sujus plaanipäraselt. Esimene „take it easy“ algas Accra lennujaamas. Riiki sisenemine võttis aega 3-4 tundi. Jama viisadega, mis ei vääri pikemat kommenteerimist. Tore oli tunda eestlaste ühistunnet ja toetust. Napilt pääsesime kriminaalsüüdistusest.

Esimestel päevadel Kongos sain ülevaate Mondo tegemistest Kongo külas. Kuna oli nädalavahetus ja kõigi tööülesannetega veel alustada ei saanud, siis külastasin sheavõi ettevõtet ja korvipunujaid. Naised kes seal töötavad on väga liigutavad. Teevad usinasti tööd ka siis, kui kari valgeid naisi külla tulevad. Samas saime osaks suurejooneliste tervituslaulude ja tantsuda paraadist. Püüdsime ise ka midagi omal poolt pakkuda. Paraku oli „Kes aias“ ainuke tants, mis kõigil selge oli. Loodetavasti jäid nad rahule.

Tervitades tuleb siin kätelda, kuigi vahel on tunne, et parem ei kätleks, sest enda käsi on väga must. Paaril korral on tervitatav ka öelnud, et käsi on must ja selle pärast kätt ei paku. Reeglina langetab kohalik tervitaja pilgu, mõned ka kummardavad sügavalt (ei ole veel aru saanud, kas see sõltub staatusest või mitte). Edasi aga vaadatakse kenasti silma. Bawkus kuulsin, et kui inimesi on mitu, alustatakse tervitamist paremalt poolt. Hea teada, sest tervitamisi on alguses väga palju. Inglise keel on tihti väga arusaamatu. Vahel aga ei saagi aru, miks me vestluse ajal üksteisest aru ei saa. Pidevalt noogutatakse ja öeldaks aaa…aaa... ok... ok aga tulemus võib olla ikka risti vastupidine.

 Teisipäevast reedeni veetsime neli töist päeva Bawku Nurses` Training College`is. Saime koos Siljaga päris selge ülevaate, mis võimalused Bawku koolis on.  Tegemist on kristliku õdede kooliga, kusjuures direktrissi sõnadel olevat üle poolte tudengites moslemid. Õeks õpitakse 3 aastat. Järgmisel sügisel avatakse samas kohas ka ämmaemandate õppekava koos uute koolikompleksiga. Kooliga samal territooriumil on haigla, kirik, külalistemaja, ühiselamu jm. Seega tõeline väike campus. Jõudsime külastada kolme tundi. Esimene (3. kursus) Obstetric nursing kus käsitleti rasedusega seotud haigusi ja seisundeid. Õppemeetodiks oli ettekannete esitamine. Tudengid olid väga usinad esinejate käest küsimusi küsima. Mitte niisama lihtsaid küsimusi võid tehti ikka päris kriitilisi kommentaare. Tunnis on kokku u 70 tudengit, 1/3 neiud. Seminari rühmadeks jagamist ma ei näinud. Tund kestis u 3x45 min. Kui propelleri alla istume ei sattu, siis on päri raske kuumust taluda, sest õhutemperatuur on 35+. Järmisel päeval kuulasime Kirugilist õendust (2. kursus). Tegu oli peamiselt günekoloogilise kirurgia loenguga. Viimasel päeval külastasime uuesti kolmandat kursust. Teemaks naise anatoomia. Ei tea, kas meile lihtsalt trehvas või jõuavad kõik teemad alati sünnituseni välja. Igal juhul oli pikalt juttu sünnitusel kasutatavast põie kateteriseerimistest. Esmalt jäi mulje, et see on neil norm. Hiljem kui Silja kommenteeris, et meil pigem seda ei tehta, siis nõustus ka õppejõud, et pigem mitte, aga kui vaja siis paneme. Igal juhul oli minu jaoks üllatav, et anatoomia tunnis peab rääkima kateteriseerimiest, aga miks ka mitte. Silma jäi see, et mingil põhjusel ei kasuta õppejõud powerpoindi ilmestamiseks pildi materjale. Sellest tulenevalt ei saanud osad noormehed päris hästi aru, kus mingi organ paikneb. Kui õppejõud palus ühel noormehel kirjelda, kus mingi ava naisel asub, siis ei tulnud midagi välja. Siis sekkusin ja palusin, et ta joonistaks tahvlile. See tundus olema suhteliselt erakordne, sest kõigil oli korraga väga lõbus. Joonisega sai aga noormees hästi hakkama. Tänutäheks tugev aplaus. Ettekannete slaidid on paksult kirja täis ja see kõik loetakse ette. Kinnistamiseks korratakse tähtsamaid mõtteid korduvalt. Kui mina või Silja midagi kommenteeris kordas õppejõud ka selle veel oma sõnadega üle, lisades enda seisukoha.

Lisaks külastasime kooli raamatukogu. Raamatuid oli omajagu – uuemaid, kallimaid õendusalaseid raamatuid, hulganisti ämmaemandate asju, aga ka väga vanu materjale. Parim leid oli Cambridge ülipaks raamat Medicine in Africa, mis tundus olevate küll abina kuskilt saadud. Selle teemaline aine oli ka tunniplaanis. Tunniplaan on igal nädalal ühesugune, muutudes alles siis, kui aine läbi.

Vahepausiks külastasime neidude ühiselamut. Hmmm….no see oli paras kogemus. Elatakse kursuste kaupa. Umbes kümme, pealt lahtist, ilma usteta, viineerist boksi ühes suures ruumis. Igas boksis on 3-4 neidu naridel või paljastel madratsitel. Vooditel on värvilised sääsevõrgud, mis teevad asja veidi privaatsemaks. Kõik eluks vajalik varustus on samas boksis. Ruumi on ainult vooditele, lisaks väike laud, mis asjade alt vaevu välja paistab. Koju pääsevad tudengid ainult pikal vaheajal. Pesuruum on väga räpane. Avatud, ilma usteta vetsud ja dussid (3 dušši). Aroomid on lämmatavad. Lisaks on kapikesed, kuhu nad saaksid panna oma hügieenitarbeid, aga tundub, et saadakse ise ka aru, et see pole võimalik. Need on pärit eelmise sajandi algusest ja kattunud võika elustikuga. Tudengid kannavad koolivormi, milleks on neidudel rohelised, valge krae ja vööga kleidid. Haiglas praktikal olles pannakse pähe väike ilumütsike. Noormehed kannavad beeze püks ja valget särki. Ka õppejõud s.h direktriss kannavad haigla riietust. Valged kittelkleit või pükskostüüm meestel. Naised kannavad pükse vähe. Õppejõud on enamus noored mehed.

Haiglas õnnestus külastada ambulatoorset osa, mis oli avatud ainult kella 14ni. Hilisemate probleemidega minnakse EMOsse. Kirurgia ja sisehaiguste osakond olid sarnaselt sisustatud, aga sellest kirjutan pikemalt siis, kui seal mõned nädalad tööd saan teha. Lisaks käisime (NICUs) enneaegsete vastsündinute ja sünnitusosakonnas. NICU oli suht värskelt saanud UNISEFilt toetusena hulga varustust: kuvöösid, hapniku varustus, sterilisaator, läbivaatluslaud (mis ootas juba mehhanikut) jm. Mõned töötajad olid saanud välismaal väljaõppe ja olid koolitanud omakorda kohalikke. Pidevalt tehakse täiendkoolitusi. Mulje jäi väga hea. Samas paistavad silma poolikud lahendused. Nt sisenedes NICUsse pidime panema jalga kohalikud vahetusjalnõud, aga oma isiklikud seljakotid võisime kaasa võtta. Sisenedes kätehügieeni ei teinud. Väljudes pidime tegema. Kuna aga kraanid on keeratava nupuga ja paberit, millega kraan kinni keerata ei ole on asi kahtlane. Käsi kuivatatakse väikeste riiderättidega, mida tundus olema piiratud arv ja mis vist lähevad iga kord uuesti pessu. Eks tulevane elu näitab, kuidas seda tegelikult tehakse. Antiseptikume väga laialt ei näinud.

Endal on enesetunne arvestades keskkonda päris hea. Tulevastele vabatahtlikele teadmiseks. Kõik vajalikud vaktsiinid tehke ära paraja varuga. Mul juhtus nii, et üks vaktsiin (MMR) jäi viimasele nädalale ja selle kõrvaltoimed on parajalt vastikud. Kolm ööd kõrget palavikku, pea- ja liigesvalud. Igaks seitsmeks juhuks lasin malaaria testi ära teha - tulemus negatiivne. Täna aga on füüsiline enesetunne parem. Tundub, et vaktsiini kõrvamõju hakkab mööduma. Lihtsalt 38°C keha temperatuuri ja + 38°C õue temperatuur teeb kokku paraja sauna. Õnneks vett jagub ja olen igaks juhuks juba ka Rehydrooni paar kotti tarbinud.
Elu on lill. Mulle siin meeldib! Piltidega ei saa hiilata, sest internet on väga, väga lünklik.


Tudengite ühiselamu

Kirurgia osakond

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar