teisipäev, 3. oktoober 2017

Esimene nädal Ghanas

25.09 Reis Ghanasse
Üldiselt laabus kõik väga kenasti va, et Tallinnast väljalend hilines 30 min, kuid minul oli sellegipoolest piisavalt aega Shipoli lennujaamas ringi uidata. Tore lennujaam, toredad teenindajad, väga sujuv passikontroll. Lend Amsterdamist Accrasse kestab 6 tundi, KLM teenindus on alati väga hea, samuti söögid.
Accrasse maandusime õhtul kell kaheksa, ajavahe Eestiga 3 tundi. Lennukis tuleb täita riiki sisenemise ankeet (2 erinevat dokumenti) ning enne passikontrolli tuleb ühele vanemale prouale/madam näidata vaktsineerimispassi. Lennukist maha tulemiseks peab piisavalt aega varuma. Mina sain viimaste hulgas, seega tuli passikontrolli järjekorras seista 1,5 tundi. Vahetult enne meid maandus Briti õhk.  Üldiselt ghanalased ei kiirusta ja ei lase ennast millestki häirida näiteks enne teenindati ära kõik kohalikud elanikud ja hiljem anti lisajõudusid juurde teistele pssikontrollijatele. Järjekorras seismine võttis nii kaua aega, et pagas korjati ka juba ära, ja kena häälega naisterahvas tuletas koguaeg meelde, et palun tulge oma pagasile järgi. 
Lennujaamas oli vastas Mondo partner Kingsly, väga lahke ja abivalmis.

26.09 Tervishoiu Ministeerium
Täna läksin koos Kingsleyga ministeeriumisse, et saada kolmepoolsele lepingule allkirja ja anda ministrile selgituskiri, miks me eestlased Ghanas oleme. Eelmine nädal tegi sama teekonna läbi ka Toomas Liivamägi, kellel paluti dokumendid ümber vormistada ja siis sellel nädalal uuesti tulla.
Tänasel kohtumisel saime juba edasi ministri kabineti ukse taha, sekretär ütles, et minister läheb reisile ning palus meil tagasi tulla reedel. Me Kingsleyga palusime sekretäril leida võimaluse, et minister varem selgituskirjaga tutvuks, selgitades et teema on juba aktiivne eelmisest nädalast kui Toomas Liivamägi külastas Dr Asabret. Sekretär oli oma olemuselt väga lahke ja  palus meil homme hommikul helistada. Kingsley ja teiste ametnike arvates tähendab see pigem allkirja mitteandmist. Seda kinnitas ka Ghana ämmaemandate ja õdede õppe direktor Cintya (ma arvan, et ütlen tema nime õigesti). Ma püüdsin tema käest veel uurida, et kas Ghana õed ja ämmaemandad on huvitatud sellisest koostööst Eestiga ja mida nad meilt ootaksid. Direktor kiitis antud projekti väga heaks, ta kinnitas et antud projekt tooks õdede ja ämmaemandate õppesse väga palju uut sisendit, kuid kahjuks ilma ministri kooskõlastuseta pole võimalik midagi teha, ka tema kiri Bolgatanga ämmaemandate koolile ei aitaks midagi.
Kui me ära tulime, siis Kingsley tutvustas mind oma sõbrale Karimile, kes oli Toomase saatjaks ministeeriumis eelmine nädal ja lubas ka homme minuga kaasa tulla. Veidi andis lootust ka juhuslik kohtumine Kingsley koolipõlve sõbraga, kes töötab samas ministeeriumis. Ta palus selgituskirja koopiaid ja lubas omaltpoolt teha kõik, et meid aidata. Peale sõbraga  kohtumist oli ka Kingsley veidi õnnelikum ja rohkem lootust täis.

Uus päev  ministeeriumis 27.09.17
Hommikul kell 8.00, tellisin Uberi, kes viis mind ministeeriumisse. 12 km sõitu kestis umbes 1 tund ja 45 minutit, need on tõsised ummikud. Igavuse peletamiseks on võimalik samal ajal nautida liiklus shoppingut, mis on meistriklass omaette. Lapsed, naised, mehed sõeluvad seisvate ja liikuvate autode vahel, pakkudes erinevaid eluksolulisi või ka mitteolulisi asju. On ka selliseid, kes küsivad otse raha. Huvitav on ka see, et autojuhid ei kasuta konditsioneeri/kliimaseadet, kõik sõidavad lahtise aknaga ja hingavad sisse heitgaase. Mulle meenutab see nõukogudeaegset lapsepõlve, suvel reisi maale vanaema juurde: palav, lämbe, heitgaasid ja pikk sõit. Siis puudus liikluskaubandus.

Kokkulepitud kellaajaks ma ministeeriumisse ei jõudnud, seega polnud Karimi, tuli oodata. Samuti oli telefoniga mingi probleem.  Kuna päev oli alguses ja mitte ka väga palav, siis lihtsalt ootasin teda tunnike tema kontori ees. Seekord ministeeriumis enam nii kenasti ei läinud, ametnikud ei olnud ka enam sõbralikud. Ministri sekretär pahandas, et oleme valesse kohta dokumendid toonud ning, et kõigepealt peab kool saatma palve antud projektis osalemiseks. Mina püüan sekretärile selgitada, et kool ei saa enne ministeeriumi otsust midagi teha ja palun sekretäril kooli direktissiga ühendust võtta. Nende telefonivestlusest selgus, et kooli direktriss ei tea projektis suurt midagi, samuti juhitakse tähelepanu, et Mondo on valest otsast asja ajanud. Ma püüdsin uuesti selgitada, et kolmepoolne suhtlemine on toimunud juba pool aastat ning et antud sõnum tuleb tõelise üllatusena. Selle peale võttis sekretär ühendust dr Asarbrega, kes andis väikse ülevaate projektis ja ütles, et allkiri tuleb võtta Deputy ministrilt, seega suunati mind järgmisse kabinetti. Seal algas kõik otsast peale, ministrit ei ole, ei tea millal tuleb, tulge esmaspäeval tagasi (5 päeva pärast). Mina püüdsin selgitada, et esmaspäev on hilja ning püüdsin ka vastust saada, et kuidas on olukord nii keeruliseks kujunenud. Kuna eelmine nädal olime ministeeriumis sama teemaga ja siis palus dr  Asarbre dokumendi ümber vormistada. Umbes 1 tund ootamist sain siiski vastava ministriproua jutule. Proua minister ütles, et olen õiges kohas, kuid kuuleb antud projektist esimest korda. Tema peab kõik tervishoiu ja koolitusega projektid heaks kiitma, kuid selleks peab ta saama ka kooskõlastuse ministrilt. Siis tekkis minul tõeline segadus, kuna mind oli just ministri kabinetist suunatud tema juurde ja minister ütles, et tema ei allkirjasta sellised asju. Ma palusin täpsustada, et kas antud projekt on üldse võimalik ja kas nad oleksid huvitatud ka edaspidi riikidevahelisest koostööst, sellepeale sain viisaka jaatava vastuse, kuid dokumentide läbivaatamiseks paluti siiski aega kuni esmaspäevani. Siinjuures soovin märkida, et tegemist on 2 A4 lehte väga lihtsa  tekstiga. Nad lubasid ise viia samad dokumendid ministrile ja võtta kooskõlastuse ning kui see olemas, siis prouaminister annab omapoolse kinnituse ja siis saab dr Asarbre oma allkirja anda. Minule lubati esmaspäeval helistada, mis tähendab EI. Mondo meeskonnaga arutasime minu edasisi plaane ja jõudsime otsusele, et homme lahkun Accrast Kongo külla.
Ministeeriumist tulles  ütlesin taksojuhile vale aadressi, seega sattusin hotelli asemel Accra  slummi, ebameeldivalt lõhnastatud vaatamisväärsus omaette, pilte ei julgenud teha. Paraku hakkas saama ka telefoni aku tühjaks, kuid sain siiski vaadata hommikuse taksojuhi telefoni numbri. Taksojuht helistas talle ja küsis, et kust ta hommikul selle white lady peale võttis. Erinevus oligi selles, et ma ütlesin et hotell asub Streedil mitte Avenuel. Kokkuvõttes lahenes kõik väga lihtsalt, taksojuht esitas arve ainult slummist hotelli, esimest osa ei arvestanud. Ka politseile jäime millegipärast silma, kes palus taksojuhil peatuda, aga see oli lihtsalt üks väike vahepala kogu slummile.
Kuna otsustasin järmise päeva hommikul edasi lennata, siis tuli minna lennujaama piletit ostma. Tellisin uuesti Uberi ja sattusin suurepärase teeninduse osaliseks, taksojuht viis, tõi tagasi, aitas osta parima hinnaga lennupiletid ning rääkis palju Accrast ja huvitus Euroopast ning selle lagunemisest. Viimasest ma ei osanud suurt rääkida, kui Brexit ja et Šotimaa tahab olla EL liige.  

 
28.09 reis Kongo külla, Põhja Ghanas
Hommikul ärkasin kell 5, et jõuda 9.00 lennule, takso tuli kell 06.30 ja juba olid tekkinud väga suured ummikud. Lennujaama jõudsin kell 08.00, nii nagu planeeritud. Lennujaam on tore, kõik teevad hoolega tööd, näiteks kottide kiletamine on puhas käsitöö ja seega päris kallis, 10 sedi (5 Eur). Lennule pääsemiseks peavad kõik läbima väga range turvakontrolli, kõik reisijad ja ka töötaja katsutakse läbi. Lend oli väga mugav, lendas propellertüüpi lennuk, mingeid vaheseikasid väga ei olnudki va et osa reisijaid ei saanud päris täpselt aru, mida tähendab elektrooniliste seadmete välja lülitamine. Kui oli vaja helistada, siis nii ka tehti või nt vahetult enne maandumist läks üks vaevaliselt kõndiv härra tualetti. Stjuuard oli selle peale päris närvis ning teavitas ka piloote, aga lõpp hea kõik hea, härra sai enne lennukirataste maha panekut kenasti toolile tagasi istuma. Tamale lennujaamas kontrolliti kõikide reisijate pileteid ja pagasi vastavust. Lennujaamas oli vastas shuttle, kuhu olin eelmisel päeva koha broneerinud.  Sõit Tamalest Bolga linna kestab 2 tundi, suhteliselt normaalne tee, hind 40 sedi. Bolga linnast sõitsin Kongo külla tellitud autoga, mis läks vahepeal katki. Parandamine ei võtnud kaua aega ja siis juba oligi Kongo küla. Mondo teine vabatahtlik Toomas tuli mulle vastu ja juhatas ööbimispaika, katoliku kiriku külaliste maja. Tuba on suur, kaks voodit, ventilaator, dušš, wc – kõik vajalik on olemas.
Õhtul jalutasime külas veidi ringi, Toomase sõnul oli külarahvas minu nägemisest väga elevil, ta ütles, et inimesed pole varem niimoodi käitunud, esinenud. Lapsed jooksid juurde ja tegid käele patsu, samuti nuiati kommi, raha jne. Täna sain  tuttavaks ka Mondo Ghana poolse partneriga Viktor, kes meile lahkesti baaris õlled välja tegi. Homme kohtun Logre kliiniku direktoriga, Roland.  


29.09 Logre kliinik ja Upper East regiooni terviseamet
Hommikul tuli Viktor, kes teatas et talle ei anna rahu antud olukord ning leppis kokku kohtumise  kohalikus terviseametis, kelle vastutusalasse koolid kuuluvad ning püüame ikkagi saada selgust tekkinud olukorrale. Kõigepealt läksime Viktoriga Logre kliinikusse.
Ilm oli hommikul väga mõnus, öösel sadas kõvasti vihma ning kuumakraadid polnud veel lakke tõusnud. Tee mida mööda pidi käima enam nii mõnus ei olnud, see oli päris sopane  ehk siis edasi tuli liikuda mingi liikuriga. Viktor viis Toomase mootorrattaga  kooli ja tuli mulle järgi, millega ma polnud jällegi arvestanud kuna seljas oli seelik. Õnneks nägin samal ajal kuidas üks proua istus küljega tagaistmel seega tegin ise sama. Tsiklijuht sõitis väga ettevaatlikult, nii ei saanudki ma aru, et üks auklik tee võib nii sile tunduda.
Logre kliinik: kaotoliku kiriku haigla, sünnitusmaja, polikliinik ja labor, kus ei tööta ühtegi arsti. Kogu tegevuse eest vastutab arsti assistent,  tööl on õed, ämmaemandad ja laborant.
Kliiniku sisustus on väga minimalistlik, suuremas palatis on umbes 15voodit, väiksemas 7. Vastuvõturuumid on väga väiksed, üle kahe-kolme inimese sisse ei mahu. Sünnitusmaja on eraldi hoone, mis on puhas ning sisaldab enam vähem vajaminevaid vahendeid. Haigla uuendusena minnakse tasapisi üle elektroonilistele haiguslugudele, aga seda ei saa võtta Eesti kontekstis.  
Kliinikus leppisime kokku, et tulen esmaspäeval tööle ning kõigepealt vaatan, kuidas süsteem toimib seejärel püüan ka ise vastuvõttu teha.
Peale kliiniku külastust sõitsime Bolga terviseametisse, seekord kasutasime sõiduriistaks vanakooli pirukakäru, ka sinna mahub väga palju inimesi, meid oli 5. Mulle tundub, et praegu on see olnud kõige parem liiklusvahend. Terviseamet on väga uhke hoone, kuhu sissepääsemiseks tuleb ennast registreerida. Kohtudes vastutava isikuga, tuli uuesti kõike selgitada, tundus et seekord mind mõisteti. Nüüd julgesin ma paluda võimalust käia lihtsalt koolis ja rääkida õpetajate endiga, tutvustada Eesti haridusprogrammi ning püüda välja selgitada nende huvi. Proua ülemusega leppisime kohtumise kokku kolmapäevaks.


30.09 Päev Bolgas
Hommikul näitas Viktor kus saab wifit kasutada, üks väike küngas külalistemaja lähedal, aga mulle siiski tundub, et ta pidas silmas paremat leviala. Päeval sõitsime väikse bussiga Bolga linna (3 sedi), siin tekib mul väike seos nõukogude ajaga, ki tahad marsale kohta saada, siis istu juba enne lõpp-peatus peale, tee väike ring ära, sest muidu hiljem pole kohti. Bussis oli väga palju rahvast ja sõidukiirus antud teel kohati hirmuäratav, paar korda mõtlesin, et kui nüüd…..
Bolga oli esmapilgul väga kirju, lärmakas, palav jne. Otsisime üles soovitatud smoothi baari ja ka wifi punkti, püüan sinna järgmine nädal minna. Smoothit me ei saanud, sest elektrit polnud. Bolga turg on nagu turg ikka, kuid kahjuks ei leidnud ühtegi tänavasöögi kohta. Tõenäoliselt olime vales kohas.  Vahepeal jõudsime bussijaama, mis ongi turu üks osa ja vaatasin kuidas ühte bussi nii palju inimesi ja erinevaid koduloomi mahub. Näiteks koerad venitati kaelarihmapidi katuseraamile, oli kuulda et see oli loomale väga valus, väiksed kitsed suruti aga bussi tagaluugist istmete alla, nii et lõpuks oligi buss pakitud ja sõit võis alata. Meie tagasiminek tekitas veidi raskusi, ei leidnud õiget bussi, mis viiks Kongo külla, seega võtsime uuesti pirukakäru. Nendega peab hinda kauplema, näiteks küsiti 50 sedi, aga meie ütlesime 30, millega saimegi kenasti tagasi. Seekord oli sõit väga turvaline.
01.10
Täna suurt midagi ei planeeri. Hommikul käisin kirikus, oluliselt ei erine see missast Eestis. Laulud on lõbusamas rütmis. Inimesed olid ennast väga kenasti riietanud, nii palju erivärvilisi selga hästiistuvaid kleite. 

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar