teisipäev, 31. oktoober 2017

Läbirääkimiste jätk

Taaskord on kätte jõudnud uus nädal ning järjekordne kohtumine õdede koolide esindajatega regionaalses terviseametis. Antud projektist oli  huvitatud kaks kooli, Bawku ning Zuarungu Nursing Training School. Esimene kool on 60 km kaugusel Bolgast, asub Burkina Faso piiril ning teine kool Bolgast 17 km kaugusel. Oodatud kohtumisele tuli ainult Bawku õdede kooli direktriss madam Damata. Meie jutuajamine oli väga konstruktiivne ja kiire. Madam ütles, et nende kool oleks väga huvitatud koostööst, kuid peab eelnevalt meie tulekut arutama kooli administratsiooniga, seega konkreetseid kokkuleppeid kohtumisel ei teinud. Kahe päeva pärast sain madam Damatalt kinnituse meilile, et meid oodatakse väga Bawku õdede kooli. Mina palusin seejuures  paar päeva mõtlemise aega, et täpsustada võimalikud külastuse kuupäevad (kusjuures selleks hetkeks ei olnud Bolga ämmaemandate kooliga mingeid arenguid toimunud).
See oli minu lähetuse kõige parem uudis. Tasapisi pidasime plaani, et mis kuupäevadel võiks kooliga tutvuda ning nädala lõpus saigi kokkulepitud, et minu lähetuse 5. nädala oleme Bawku õdede koolis koos projekti teise liikme Maritiga (Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist).  Kokkuvõtvalt võttis kooliga plaanide tegemine ja kokkulepete sõlmimine aega 4 päeva, ei mingit bürokraatiat.
Sama nädala keskpaigas sain järgmise telefonikõne terviseametist, kus mul paluti uuesti ametisse tulla, et kohtuda ka Zuarungu kooli direktoriga (kooli esindaja, kes esimesele kohtumisele ei tulnud). Paraku oli see tühikäik kuna ka seekordsele kohtumisele direktriss ei tulnud. Olin juba tasapisi selliste äraütlemistega harjunud ja mõtlesin, et jõuan veel Logre kliinikusse tööle tagasi. Kuid korraga muutus kogu sündmusteahel, mind kutsuti järgmise ülemuse juurde, kus tuli otsast peale selgitada Bolga ämmaemandate kooli ja ministeeriumi müsteeriumit. Kohtumine oli väga sõbralik, ametnikud püüdsid selgust saada, miks asjad nii keeruliseks on kujunenud. Kuna Bolga kooliga ei olnud veel endiselt mingeid arenguid toimunud, siis väljendasin väga selgelt oma arvamust, et koostöö nimetatud kooliga ei ole enam selle projekti raames jätkusuutlik ning suure tõenäosusega jätkame oma projekti Bawku kooliga.  Sellel hetkel tundus, et oleme ametnikega ühte meelt ning selle teema võib lõpuks lukku panna, kui järgmise päeva hilisõhtul helistas minu kohalik mentor, kes oli leppinud mulle kohtumise uue päeva hommikuks Upper-East regiooni ministriga. Kõige kõrgem ametnik selles regioonis, talle alluvad kõik ametid, koolid, politsei jne. Ühesõnaga väga tähtis inimene.  Mina olin sügavalt pettunud, et selline kohtumine on mulle korraldatud, sest ma ei mõistnud, miks peab kogu asjasse nii kõrge ametnik sekkuma. Kuid enne kui läksin härra ministriga  kohtuma, andis minu kolleeg mulle teada, et Bolga kooliga on Memorandum of Understanding (MOU) Terviseministeeriumis Accras allkirjastatud. Talle oli helistanud Bolga ämmaemandate kooli direktriss.   Iseenesest oli see ju hea uudis ja vaikselt juba mõtlesingi, et nüüd võiks eesootava kohtumis ära jätta.

Härra ministriga ootasin kohtumist paar tundi, enne tuli läbida turvakontrollid ja siis eskorditi meid politsei saatel härra ministri juurde. Iseenesest oli see kõik väga uhke: kabinett väga luksusliku sisustusega, härra ise meenutas oma välimuselt pigem kuningat, ta oli riietatud üleni valgesse, nii et tema valge kinganina pealt võis vaadata iseennast. Meie jutuajamine oli väga lühike, selgitasin taaskord kes ma olen ja mida Bolgas teen ning kogu sündmuse müsteeriumit. Härra kuulas ja vaatas mind ning ütles, et ta usaldab mind, seejärel saatis ta meid oma nõunikuga Bolga ämmaemandate kooli, et asi lõpuks lahendatud saaks.

Kooli jõudes paluti meil esmalt oodata, seni kuni ministri nõunik valgustas kooli direktrissi olukorrast. Kogu kohtumine oli väga pingeline kõikidele osapooltele. Eriti oli antud olukorrast häiritud kooli direktriss, ta väljendas igal sammul oma rahulolematust kogu projektile. Tema kõnemaneer oli väga range ja enamus ajast ta karjus. Peamise puudusena tõi ta esile, et MOU on valesti koostatud, on liiga üldine ja ei ole õigesti vormistatud. Samuti rõhutas direktriss, et antud projekti kasu koolile ei tule kuskilt esile.  Mina selgitasin veelkord projekti eesmärke, võimalikke koostöö kohti, enda kogemusi õppekavade arendamisel, ühisõppeainete loomisel välispartnerkoolidega ning õppeprotsessi juhtimisel ja läbiviimisel, ühisainete andmist. Samas rõhutasin, et kui nad nendes tegevustes kasu koolile ei näe ja ei soovi koostööd teha, siis see ongi vastus mida olen oodanud. Küsisin veel madami käest MOU allkirjastamise kohta (hommikune info kolleegilt) mille peale ta vastas, et  nädala alguses saatis ta  koolipoolse kirja (Benefits of Letter) ministeeriumisse, seega vestluse ajal polnud veel MOU allkirjastatud. (Koolipoolse kasu saamise kiri oligi dokument, mille taga allkirjastamine seisis).

Kokku kestis ebameeldiv vestlus umbes paar tundi. Paaril korral läks teema nii tuliseks, et ma palusin kohtumise lõpetada ja minna rahumeelselt laial, sest sellel hetkel ei näinud ma enam ühtegi võimalust meie koostöö alustamiseks. Kuid ka selle ettepanekuga ei oldud nõus. Ikka ja jälle arutati dokumentide valesti vormistamist, mille peale ma küsisin, et miks nad ei ole poole aasta jooksul suutnud anda tagasisidet dokumentide õige vormistamise kohta ja miks nad ei vasta meilidele või telefoni kõnedele. Mingi hetk tunnistas ministri nõunik, et probleem on olnud ka nendepoolne, millega direktriss siiski nõus ei olnud. Pikaleveninud vestlus lõppes järsku, kui madam ükshetk naeratas ning ütles, et tal on tervis palju parem, kohtumise alguses tundis ta ennast väga haigena, kuid nüüd hakkame koostööd tegema ning ta ootab mind esmaspäeval kooli, You My Sister. Sellel hetkel tundus see kõige veidram ja mõistusevastane asi kogu nelja nädala jooksul, ma ei suutnud madamile samaga vastata. Tänasin teda kohtumise aja eest, jätsin viisakalt hüvasti ja lubasin esmaspäeval kooli minna. 

Kogu teemat sai nädalavahetusel arutatud ka Mondo juhi ja teise vabatahtlikuga Maritiga ning ühiselt otsustasime, et käime kindlasti Bawku koolis ning kui seal on tingimused projekti alustamiseks olemas, siis on ka Mondo luba olemas ja Bolga müsteeriumi lõpetame ära. Esmaspäeval ei läinud ma Bolga kooli tagasi, saatsin direktrissile viisaka sõnumi, tänades teda aja eest ning ühtlasi andsin teada, et antud projekt ei ole enam jätkusuutlik. Sõnumile paraku vastust ei tulnud. Seevastu helistas samal päeval Bawku kooli direktriss, kes ütles, et kooli auto tuleb meile teisipäeval kell üheksa Kongo külla järgi ning nad väga ootavad meid.  

pühapäev, 29. oktoober 2017

Esimene nädal ehk tuhat uut emotsiooni



Lend Tallinn- Accra sujus plaanipäraselt. Esimene „take it easy“ algas Accra lennujaamas. Riiki sisenemine võttis aega 3-4 tundi. Jama viisadega, mis ei vääri pikemat kommenteerimist. Tore oli tunda eestlaste ühistunnet ja toetust. Napilt pääsesime kriminaalsüüdistusest.

Esimestel päevadel Kongos sain ülevaate Mondo tegemistest Kongo külas. Kuna oli nädalavahetus ja kõigi tööülesannetega veel alustada ei saanud, siis külastasin sheavõi ettevõtet ja korvipunujaid. Naised kes seal töötavad on väga liigutavad. Teevad usinasti tööd ka siis, kui kari valgeid naisi külla tulevad. Samas saime osaks suurejooneliste tervituslaulude ja tantsuda paraadist. Püüdsime ise ka midagi omal poolt pakkuda. Paraku oli „Kes aias“ ainuke tants, mis kõigil selge oli. Loodetavasti jäid nad rahule.

Tervitades tuleb siin kätelda, kuigi vahel on tunne, et parem ei kätleks, sest enda käsi on väga must. Paaril korral on tervitatav ka öelnud, et käsi on must ja selle pärast kätt ei paku. Reeglina langetab kohalik tervitaja pilgu, mõned ka kummardavad sügavalt (ei ole veel aru saanud, kas see sõltub staatusest või mitte). Edasi aga vaadatakse kenasti silma. Bawkus kuulsin, et kui inimesi on mitu, alustatakse tervitamist paremalt poolt. Hea teada, sest tervitamisi on alguses väga palju. Inglise keel on tihti väga arusaamatu. Vahel aga ei saagi aru, miks me vestluse ajal üksteisest aru ei saa. Pidevalt noogutatakse ja öeldaks aaa…aaa... ok... ok aga tulemus võib olla ikka risti vastupidine.

 Teisipäevast reedeni veetsime neli töist päeva Bawku Nurses` Training College`is. Saime koos Siljaga päris selge ülevaate, mis võimalused Bawku koolis on.  Tegemist on kristliku õdede kooliga, kusjuures direktrissi sõnadel olevat üle poolte tudengites moslemid. Õeks õpitakse 3 aastat. Järgmisel sügisel avatakse samas kohas ka ämmaemandate õppekava koos uute koolikompleksiga. Kooliga samal territooriumil on haigla, kirik, külalistemaja, ühiselamu jm. Seega tõeline väike campus. Jõudsime külastada kolme tundi. Esimene (3. kursus) Obstetric nursing kus käsitleti rasedusega seotud haigusi ja seisundeid. Õppemeetodiks oli ettekannete esitamine. Tudengid olid väga usinad esinejate käest küsimusi küsima. Mitte niisama lihtsaid küsimusi võid tehti ikka päris kriitilisi kommentaare. Tunnis on kokku u 70 tudengit, 1/3 neiud. Seminari rühmadeks jagamist ma ei näinud. Tund kestis u 3x45 min. Kui propelleri alla istume ei sattu, siis on päri raske kuumust taluda, sest õhutemperatuur on 35+. Järmisel päeval kuulasime Kirugilist õendust (2. kursus). Tegu oli peamiselt günekoloogilise kirurgia loenguga. Viimasel päeval külastasime uuesti kolmandat kursust. Teemaks naise anatoomia. Ei tea, kas meile lihtsalt trehvas või jõuavad kõik teemad alati sünnituseni välja. Igal juhul oli pikalt juttu sünnitusel kasutatavast põie kateteriseerimistest. Esmalt jäi mulje, et see on neil norm. Hiljem kui Silja kommenteeris, et meil pigem seda ei tehta, siis nõustus ka õppejõud, et pigem mitte, aga kui vaja siis paneme. Igal juhul oli minu jaoks üllatav, et anatoomia tunnis peab rääkima kateteriseerimiest, aga miks ka mitte. Silma jäi see, et mingil põhjusel ei kasuta õppejõud powerpoindi ilmestamiseks pildi materjale. Sellest tulenevalt ei saanud osad noormehed päris hästi aru, kus mingi organ paikneb. Kui õppejõud palus ühel noormehel kirjelda, kus mingi ava naisel asub, siis ei tulnud midagi välja. Siis sekkusin ja palusin, et ta joonistaks tahvlile. See tundus olema suhteliselt erakordne, sest kõigil oli korraga väga lõbus. Joonisega sai aga noormees hästi hakkama. Tänutäheks tugev aplaus. Ettekannete slaidid on paksult kirja täis ja see kõik loetakse ette. Kinnistamiseks korratakse tähtsamaid mõtteid korduvalt. Kui mina või Silja midagi kommenteeris kordas õppejõud ka selle veel oma sõnadega üle, lisades enda seisukoha.

Lisaks külastasime kooli raamatukogu. Raamatuid oli omajagu – uuemaid, kallimaid õendusalaseid raamatuid, hulganisti ämmaemandate asju, aga ka väga vanu materjale. Parim leid oli Cambridge ülipaks raamat Medicine in Africa, mis tundus olevate küll abina kuskilt saadud. Selle teemaline aine oli ka tunniplaanis. Tunniplaan on igal nädalal ühesugune, muutudes alles siis, kui aine läbi.

Vahepausiks külastasime neidude ühiselamut. Hmmm….no see oli paras kogemus. Elatakse kursuste kaupa. Umbes kümme, pealt lahtist, ilma usteta, viineerist boksi ühes suures ruumis. Igas boksis on 3-4 neidu naridel või paljastel madratsitel. Vooditel on värvilised sääsevõrgud, mis teevad asja veidi privaatsemaks. Kõik eluks vajalik varustus on samas boksis. Ruumi on ainult vooditele, lisaks väike laud, mis asjade alt vaevu välja paistab. Koju pääsevad tudengid ainult pikal vaheajal. Pesuruum on väga räpane. Avatud, ilma usteta vetsud ja dussid (3 dušši). Aroomid on lämmatavad. Lisaks on kapikesed, kuhu nad saaksid panna oma hügieenitarbeid, aga tundub, et saadakse ise ka aru, et see pole võimalik. Need on pärit eelmise sajandi algusest ja kattunud võika elustikuga. Tudengid kannavad koolivormi, milleks on neidudel rohelised, valge krae ja vööga kleidid. Haiglas praktikal olles pannakse pähe väike ilumütsike. Noormehed kannavad beeze püks ja valget särki. Ka õppejõud s.h direktriss kannavad haigla riietust. Valged kittelkleit või pükskostüüm meestel. Naised kannavad pükse vähe. Õppejõud on enamus noored mehed.

Haiglas õnnestus külastada ambulatoorset osa, mis oli avatud ainult kella 14ni. Hilisemate probleemidega minnakse EMOsse. Kirurgia ja sisehaiguste osakond olid sarnaselt sisustatud, aga sellest kirjutan pikemalt siis, kui seal mõned nädalad tööd saan teha. Lisaks käisime (NICUs) enneaegsete vastsündinute ja sünnitusosakonnas. NICU oli suht värskelt saanud UNISEFilt toetusena hulga varustust: kuvöösid, hapniku varustus, sterilisaator, läbivaatluslaud (mis ootas juba mehhanikut) jm. Mõned töötajad olid saanud välismaal väljaõppe ja olid koolitanud omakorda kohalikke. Pidevalt tehakse täiendkoolitusi. Mulje jäi väga hea. Samas paistavad silma poolikud lahendused. Nt sisenedes NICUsse pidime panema jalga kohalikud vahetusjalnõud, aga oma isiklikud seljakotid võisime kaasa võtta. Sisenedes kätehügieeni ei teinud. Väljudes pidime tegema. Kuna aga kraanid on keeratava nupuga ja paberit, millega kraan kinni keerata ei ole on asi kahtlane. Käsi kuivatatakse väikeste riiderättidega, mida tundus olema piiratud arv ja mis vist lähevad iga kord uuesti pessu. Eks tulevane elu näitab, kuidas seda tegelikult tehakse. Antiseptikume väga laialt ei näinud.

Endal on enesetunne arvestades keskkonda päris hea. Tulevastele vabatahtlikele teadmiseks. Kõik vajalikud vaktsiinid tehke ära paraja varuga. Mul juhtus nii, et üks vaktsiin (MMR) jäi viimasele nädalale ja selle kõrvaltoimed on parajalt vastikud. Kolm ööd kõrget palavikku, pea- ja liigesvalud. Igaks seitsmeks juhuks lasin malaaria testi ära teha - tulemus negatiivne. Täna aga on füüsiline enesetunne parem. Tundub, et vaktsiini kõrvamõju hakkab mööduma. Lihtsalt 38°C keha temperatuuri ja + 38°C õue temperatuur teeb kokku paraja sauna. Õnneks vett jagub ja olen igaks juhuks juba ka Rehydrooni paar kotti tarbinud.
Elu on lill. Mulle siin meeldib! Piltidega ei saa hiilata, sest internet on väga, väga lünklik.


Tudengite ühiselamu

Kirurgia osakond

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Logre kliinik ja Mole rahvuspark

Kolmas nädal algas väga hoogsalt, kohe esimesel päeval võeti mind kaasa koduvisiitidele. Alguses oli plaan külastada kaugemaid kodusid, aga kuna üks kogukonna õdedest ei osanud moorrattaga sõita, siis läksime külastama lähiringkonnas olevaid kodusid. Majapidamised asusid teineteisest umbes 500 m kaugusel. Koduvisiitidega püütakse kaardistada inimeste probleemid kas indiviidi või kogu perekonna tasandil, nt lastetus, vanadusega seotud haigused, laiskus (seda tunnistas üks noormees), aga samas ka lapsed, kes pole regulaarselt profülaktilises kontrollis käinud. Ühes kodus oli üks aastane laps, kes köhis, kuid õed sellele tähelepanu ei pööranud. Ma palusin luba lapse läbivaatamiseks ning kuuldetorudega kuulates ei olnud lapse hingamisteed puhtad. Soovitasin käepäraste vahenditega hakata last ravima ning kutsusin kliinikusse kontrolli. See oli hea tunne, et sai veidi kasulik olla.

Järgmine päev oli sünnituste päev, kuid kuna ma olen sünnitustaost pikalt eemal olnud, siis seekord väga aktiivsust üles ei näidanud. Sünnitused meenutavad karmi nõukogude aega, kus naine saab iga asja peale ämmaemandalt pahandada ja korduvalt. Puudub igasugune humanistlik lähenemine. Naine tuleb sünnitama oma linade ja ämbriga, viimasesse pannakase platsenta ja lootekestad, kõik tuleb endaga koju tagasi viia. Samuti peab naine enda järgi ise ära koristama kui sünnitusjärgselt tekib kuhugi mustus. Mina sain ikkagi tegeleda lapsega (mis on minu teema), hinnata ta elulisi näitajaid, mis minu arvates ei ühtinud ämmaemanda omaga. Aga siin pole õpetada väga midagi, nad ei kavatsegi sind kuulata.

Üldiselt mööduvad kliinikus päevad sama mustriga, tööpäev kestab kella kaheni, algab siis kui tööle jõutakse. Kui keegi personalist vahepeal väsib või tahab süüa, siis ta teeb seda seal samas ootesaalis, kus toimub patsientide vastuvõtt, vaktsineerimine, nõustamine. Läbivaatuseks on ikka eraldi ruum, aga seda kasutatakse suhteliselt vähe. Paljudel töötajatel on väiksed lapsed, kes on emaga alati tööl kaasas, näiteks kui on vaja teha rasedale läbivaatus, siis seotakse laps taaskord seljale ja töö jätkub, muidu saab põngerjas vabalt liikuda. Lapsed, kes veel ise ei kõnni, hoitakse teiste töötajate poolt. Seega oli mul alguses segadus, kes on tegelikult laste ema.

Personal on oma teadmiste poolest hästi haritud, ei saaks kuidagi kahelda nende kooliprogrammi puudustes, kuid suur puudus on erinevatest meditsiinitarvikutest. Kuid siin on jällegi huvitav seik, et asjad mis on näiteks kaks aastat tagasi vabatahtlike poolt kliinikusse viidud on tänaseks kadunud.

Kuna minu eesmärk on olnud leida kontakte koolidega ja tegeleda õppekavadega, siis püüan paralleelselt käia ka Bolga regionaalses terviseametis. Kokkulepe, et tulen tagasi 10 päeva pärast oli minu poolt jõus, kuid õpetajad ei saanud tulla. Seega oli tühikäik ja jällegi sai lepitud kokku aeg uueks kohtumiseks, kuid nüüd juba järgmise nädala alguseks.
Et ootaja aeg liiga pikk ei tunduks otsustasime minna Mole rahvusparki. Kohalik noormees Kongost tuli meile oma autoga teejuhiks. Sõit Mole parki kestab 5 tundi. Kuna autojuht on tuletõrjuja, siis meenutas tema sõidustiil operatiivväljakutset. Minul tekkis selle peale tugev merehaiguse ning väga palju ma sellest sõidust ei mäleta, püüdsin tagaistmel magada. Teel Molesse oli väga palju teetõkkeid ja politseinikke, autojuht teadis rääkida, et antud tee on kõige röövimisterohke tee Ghanas. Meie sõit läks tänu vormikandvale poisile väga libedalt, keegi meilt midagi ei küsinud, ja sõit „väljakutsele“ jätkus. Rahvuspark on võimas, majutus väga kena, üldiselt meeldis kõik. Meie võtsime nii jalgsi- kui ka autosafari, seega  nägime päris palju antiloope ning ka elevanti umbes 10 m kauguselt. Mind kõnetas muidugi 2 tunnine jalgsimatk savannis ja elevandi nägemine. 

pühapäev, 15. oktoober 2017

Videokonverents Eestiga



Septembri lõpus nimetas Mai mulle, et tema ja Mondo korraldavad Valga Gümnaasiumis üle-Eestilise keskkonnateemalise õpilaskonverentsi ja et kuna Eesti ja Ghana koolide koostööprojektid sisaldavad  keskonnaga seotud küsimusi niikuinii, et siis prooviks nii, et eesti õpilased saaksid üle Skype´i siinsetelt õpilastelt küsida nende eluolu ja keskkonna kohta. Otse üle videokõne, nii et oleks ikka näha ka, kes küsib ja vastab. Mu esmane võrgukogemus siit polnud just suurepärane, mistõttu ma polnud väga optimistlik. Paar päeva hiljem tuli liikuv pilt Mai soovitatud internetipunktist Bolgas siiski üle telefoni ja wifi täiesti talutavalt kohale. Otsustasime proovida. 

Kongo SHS lõpuklassi õpilased
Integrated Science
Kui Kongo SHSi direktorilt luba küsima läksin, siis arvas ta, et nende kooli juures on MTN side täiesti talutav ja et Bolgasse pole küll vaja minna ning patsutas internetipulgast modemit oma laptopi küljes. Juba esimesel kohtumisel oli ta jätnud sõbraliku ja targa - sellise arhetüüpse hea koolipapa mulje. Ei mingit ametlikku kirja talle küll pole vaja, leppigu ma õpilaste ja õpetajatega kokku ja tehke ära.  Läksin kooli computer lab´i kaupa tegema. Skype´i nende masinates polnud ja allalaadimisel oli lisaks mingi Windowsi tõrge, mistõttu andis ta mulle modemipulga, et ma võiks sellega proovida. Kongo-külas oli side väga vaevaline, aga järgmisel korral kooli juures proovides tõesti suurepärane.
Videoühenduse aeg jäi mu enda 3x40 minutilise tunni sisse ja saigi niimoodi lihtsalt tunni osaks. 

Ühendus Eestiga töötab
Ülekanne kõrvalklassist, seal oli kodumajanduse tund
Kaamera peale olin ma mõelnud, see oli päris hea, aga kõlaritele mitte. Ligi viiskümmend kohalikku 17-19 aastast õpilast klassis on küll päris distsiplineeritud, aga emotsionaalsed on nad ikkagi.  Lisaks oli kõrvalklassis kodumajanduse tund ja ühe klassi õpilastel tunnivahe, nii et mürafoon oli igal juhul üsna kõrge. Kuidagi olid küsimused vastused siiski kuulda. Natuke ühenduse ja kaameraga harjunud, otsustasime koolimaja ka väljast näidata ja vbl mõnda ruumi koolis veel. Kodumajanduse tunnist saadeti meid kiiresti minema, seal polnud me seda kõike enne kokku leppinud. Õpetajate tuppa lasti meid küll sisse ja kui õpetajad hetke pärast aru said, mis teoksil, siis tegid nalja ning rääkisid hea meelega. 
Koolimaja ümbruse tutvustamine
Ghana õpetajad räägivad Eesti õpilastega
Ühenduse teist poolt teab Mai paremini J Rahulikult saalis istuvatele eesti õpilastele paistis see kõik ilmselt üsna kaootiline, aga autentne, sest eks natuke see kõik siin nii olegi.  

Kodumajandustund tütarlastele
Videoülekanne kooliõuest

pühapäev, 8. oktoober 2017

Lastevanemate koosolek



Reedel käisin direktrissi kutsel Kong-Daborini põhikooli (põhikooli vanem aste 7.-9. klass) sügisesel lastevanemate üldkoosolekul. ON Põllutööde aeg ja kohal oli iga viies-kuues lapsevanem, kool kartis algul, et tuleb veelgi vähem. Aga sõnumid on esitatud ja eks nad omavahel räägivad ju ka, lohutasid õpetajad. 




Koosoleku teemade nimekiri oli pikk. Kõigepealt lihtsalt informeerivad punktid, alustuseks regiooni haridusdirektoraadi korraldus, mis palus koolidel oma maakasutuse lepingud korda teha - enamik koole on eramaal, kõigil polegi lepingut ja haridusministeeriumil on probleem kui palju ja mille eest maksta. Puudutas otseselt ka kohalikul kooli, neil oleks hea meel kui saaks staadioni jaoks maad juurde. Siis teatud räägiti õpetamise kvaliteedits ja esitati teatud koolipoolne õpetamise 'kvaliteedikokkulepe', millega kaasnes palve kodus õpilasi õppimises toetada ja mitte põllutööle sundida, kui õppimata. Siis järgnes kurtmine, et ka sellel sügisel 7. klassi astunud algkooli (6 klassi) lõpetajate tase on olnud ebaühtlane ja kohati nõrk ning ähvardus teha järgmine aasta sisseastumiskatsed. Edasi rääkisin mina Mondo koostöö- ja toetusprogrammidest.  Suurema osa koosolekust võttis üsna pikk vanematelt raha küsimine erinevate vajaduste tarbeks, Koolid ei ole rikkad ja neid vajadusi on palju. Kõik need arutati ükshaaval läbi, mõnega oldi nõus, mõnega osaliselt või üldse mitte. Kokku kestis lastevanemate koosolek kolm tundi.   




Koosolek algas ning lõppes palvusega, mis tundus siiski väga formaalne olevat