pühapäev, 4. detsember 2016

Ti wom paal! (Head uut aastat, ehk jõuluhullus jõuab Kongo külla)

Esmaspäeval külastasin veel kord Zanlerigu kooli. Vaatasime kõigi klassidega fotosid ja videoid nende läbiviidudud projektitegevustest. Valmis videoid nähes said õpilased vahetumalt aru, et me ei teinud nendega erinevaid asju lihtsalt nalja pärast, vaid et tehtud tööd näevad reaalselt ka lapsed teistest riikidest. Väga põnev oli nende reaktsioone jälgida: üleüldine elevus oli valdav, mõni õpilane oli silmnähtavalt uhke ennast videos nähes, mõni jälle natuke häbelik. Igal juhul andis see tegevustele toreda lõpetatuse tunde. Kõigi projektide dokumentatsioon jääb mondo mälupulkadel ka koolidesse ja proovin mõned paremad fotod ka ilmutada lasta.

Teisipäeva ja neljapäeva veetsin Zopeliga koolis. Direktor Martin küsis juba mõned nädalad tagasi, et kui mul aega on, võiksin nende kooli mõne seinamaalingu teha. Kuna Zopeliga koolimaja on teiste baaskoolidega võrreldes kõige nukramas seisus, tahtsin väga nende õpikeskkonda ka pisut värvikamaks ja rõõmsamaks muuta. Martin arvas, et maal võiks kujutada mõnda hariduse teemalist tsitaati või mõttetera. Tuhnisin natuke internetis ja valisin lõpuks Nelson Mandela lause “Education is the most powerful weapon which you can use to change the world” (Haridus on kõige võimsam relv, mida saame maailma muutmiseks kasutada). Ma ei ole küll suurem asi seinamaali ekspert, aga panin siiski ühe kiire kompositsiooni kokku. Mõtlesin, et tühjast määrdunud seinast ikka väga palju koledam asi ei saa tulla :) Kuigi kavand oli väga lihtne, läks maalimiseks ikkagi terve päev. Valmis pildil on mitmeid puudusi, mida tagantjärele tahaks paremini teha, aga üldiselt jäin tööga siiski täitsa rahule. Õpetajatele ja õpilastele meeldis ka õnneks.

Neljapäeval tegime Zopleiga koolis lastega eesti sõpradele jõulutervitused. Mul pole siiani mingit jõulutunnet tekkinud. Ilmselt sellepärast, et väljas on kogu aeg umbes 40 kraadi sooja. Paar nädalat tagasi nägin pangas käies nurgas plastmassist jõulupuud. Selle peale jooksis juhe natuke kokku, sest olin peaaegu ära unustanud, et jõulud üldse olemas on. Kui iga nurga peal jõululaule ei lasta ja kingituste ostmist nina alla ei hõõruta, juhtub see päris kergesti.

Igal juhul meisterdasime õpilastega sõpradele Tartu erakoolist jõulukaarte. Lapsed joonistasid lõikasid ja kleepisid erinevaid sümboleid, mis nende jaoks jõuludega seonduvad. Või tegid lihtsalt ilusa pildi, sest erinevalt meie tradistioonilistest kuusepuudest, lumistest maastikest, tähekestest ja südametest pole siinkandis erilist jõulukaardi traditsiooni. Kaardid tulidki seda põnevamad. Tervituseks kirjutasid osad õpilased pildi juurde natukene endast, oma perest või siinsetest jõulutraditsioonidest. Mõned asjad on meie tavadega sarnased (jõule tähistatakse pere ja sõpradega koos ja pühade ajal süüakse palju), aga mõned asjad on ka erinevad (näiteks peale söömist minnakse küla või linna peale tantsima ja lõbutsema, kingitusi eriti ei vahetata jms). Ehk siis sellist jõuluhullust ja -stressi, nagu läänemaailmas, siin selle pühaga ei kaasne.

Samal ajal kui lapsed kaarte joonistasid, tegime õpetajatega spontaanse origami töötoa. Peale meisterdamise lõppu laulsid lapsed nabti- ja inglisekeelseid jõululaule. Videod ja kaardid saan ilusti enne jõule koju jõudes TERAs üle anda.

Kolmapäeval käisin tüdrukute mudelkoolis kunstitundi läbi viimas. Tegime põgusat tutvust figuurijoonistuse ja portreede visandamisega. Rääkisime inimkeha proportsioonidest ja õppisime proportsioone pliiatsi ja silma abil mõõtma. Tüdrukud, kes eelmiste külastuste ajal väga häbelikud ja tagasihoidlikud olid, harjusid tunni lõpuks minuga ära ja muutusid täitsa tavalisteks jutukateks teismelisteks.

Loovustund oli sel korral natuke nukker. Kuna ma polnud kindel, kas järgmisel nädalal jõuan tundi teha, otsustasin sel korral viimase ametliku tunni teha. Punusime mälestuseks eesti rahvuslikke lambavillaseid sõbrapaelu. Samuti võtsin kaasa ja jagasin laiali kõik õpilaste kolme kuu jooksul tehtud pildid. Loovustundide läbiviimine on olnud siinsetest töödest üks väsitavamaid, sest korraga ligi 80 väga energilise lapse haldamine on natuke keeruline. Samas jättis õpilaste abivalmidus ja siirus ka peale kõige keerulisemaid töötubasid ikkagi sooja tunde südamesse.

Reedel oli riigipüha- Farmers' Day, selle tõttu koolides tunde ei toimunud ja saime lõpuks ometi toetuslastele koolivahendite jagamisega algust teha. Enamus asju olime juba eelmistel päevadel koolikottidesse komplekteerinud, aga kindluse mõttes lugesime siiski koos iga lapsega koolikotti saanud vihikud, pastakad, pliiatsid ja muud asjad üle, et kõik ikka korras oleks. Toetusrahast maksime ära ka kõigi laste selle õppeaasta eksamitasud ja ülejäänud summa said lapsed kätte sularahas. Terve päeva katkematu töö tulemusena, sai toetus üle antud kõigile kohale tulnud 96le lapsele, mis tähendab seda, et ligi 20 õpilast saavad veel järgmisel nädalal oma asjad kätte.


Mõned sabad jäävad seega veel järgmisse nädalasse, aga muidu on peaaegu kõik valmis. Ei teagi, kas kurvastada või rõõmustada. Ühelt poolt hea meel, et töö saab tehtud, aga teiselt poolt jälle kahju, sest aeg siin on peaaegu läbi.


























Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar