reede, 23. september 2016

Mari teine nädal

Esmaspäev möödus Victoriga toetuslapsi kontrollides väga töiselt: külastasime nelja kooli (kaasa arvatud kahte piirkonna suurimat kooli) ja saime enamuse õpilastest pildistatud ja üle vaadatud. Natuke on segadust eelmisel õppeaastal Primary kooliastme lõpetanud õpilastega, kellest osade puhul ei olnud päris üheseid andmeid, millisesse junior highschooli nad edasi õppima asusid. Mõne üksiku erandiga saime siiski kõigi noorte käikudest teada.

Teisipäev kahjuks sama edukas ei olnud. Varahommikul (öösel) sadas vihma ja see tähendab siinkandis teadagi mida. Pidin kell 9.00 kunstitundi vaatlema. Kooli kohale jõudes karjatas direktor lapsi vitsaga mööda koolimaja ringi. Kunstitunni õpetajat vihma tõttu koolis ei olnud, vaatlesin selle asemel integrated science tundi, kus räägiti erinevatest viljadest. 6. Klassi tund oli sisukas ja õpetaja selgitas teemat põhjalikult. Visuaalsete näitlike materjalide puudumisel võeti teema seletamiseks appi päris tomatid, okra ja maisitõlvikud. Järgmiseks tunniks jäi lastel kodutööks kooli erinevate viljade toomine, mida siis juba tunnis klassifitseerima, lahkama ja joonistama asutakse. Kuna minu enda viimane bioloogia tund ikka väga sügavasse aegade hämarusse jääb, oli teema ka mulle igati põnevaks meeldetuletuseks (kas teadsite, et paprika on mari?). Õpetaja tuli paindlikult toime ka sellega, et poole tunni pealt liitus tunniga veel üks klass.. õpilasi oli klassis kokku 58 kuid mingeid distsipliiniprobleeme sellega ei kaasnenud. Lapsed kuulasid keskendunult ja võtsid aktiivselt sõna kuigi teema käsitlus jäi visuaalse materjali puudumisel ehk pisut kuivaks ja teoreetiliseks. Eelmisel nädalal tehtud kokkuleppe kohaselt läksin teisipäeval ka ühte küla lähimasse junior high schooli toetuslastega kohtuma. Koolidirektorit vihma tõttu ei olnud ja tundus, et enamust õpetajaid ka mitte. Lapsed magasid ja logelesid klassiruumides. Õnneks olid kõik toetusprogrammis osalevad tüdrukud koolis kohal ja saime nendest pildid tehtud ja kirjad üle antud. Plaanis oli ka Victoriga kell 12 kokku saada, et veel mõnda kaugemasse kooli sõita. Kella kolme paiku helistas Victor ja ütles, et mootorratas läks katki ja niikuinii ei oleks enam mõtet kuhugi minna, sest pärastlõuna on juba käes. Võrreldes eelmise nädalaga selline asjade käik mind enam ei morjenda. Pigem oligi tegu ootuspärase stsenaariumiga. Käisin korvipunujate juures, kus uus laadung korve just Bolgast nahakunstniku käest tagasi jõudis.

Kolmapäev, 21. september oli taaskord riigipüha- Founder’s Day. See päev on Ghana esimese presidendi Kwame Nkrumah sünnipäeva puhul pühendatud talle ja teistele riigi asutajatele. Koolitunde ei toimu. Aitasin siis hoopis Victoril kontoris arvutit ühendada (KoCDA kontoris on jälle elekter! Jee!), käisin korvipunujate juures ja hiljem sheavõi majas, kus sain ka käe võiseks. Päris põnev oli ise näha, kuidas jahvatatud ja röstitud pähkleid veega segades saab punakas-oranžikast püdelast massist järk-järgult hõbehall või. Nagu maagia! Või siis hoopis keemia.
Neljapäeval käisime ka viimased toetuslastega koolid läbi ja otsisime seni pildistamata õpilasi taga. Ka teise koolinädala lõpuks pole osad lapsed veel kooli tagasi jõudnud. Hea meel oli sellest, et mõned kadunud õpilased leidsime ikkagi üles.. umbes kümmekond last on veel üle vaatamata. Nendega tegelema jooksvalt tuleval nädalal.

Selle nädala loovustunnis tegime lastega looduslikest materjalidest maakunsti. Teemat seletama hakates jälgisin väikse ärevusega õpilaste nägusid.. sealt vaatas vastu umbusk ja segadus. Mõtlesin et oioi, see tund läheb vist küll aia taha. Tegelikult loksus kõik paika niipea kui päriselt kunsti tegemiseks läks. Õpilased töötasid asjalike meeskondadena ja tehti nii abstaktseid kui kujutavaid teoseid (selles osas jätsin vabad käed). Kui mina tuvastasin enne tundi ümbruskonna ja materjalidega tutvudes vaid üsna tagasihoidliku väljanägemisega kivikesi, puuoksi ja erinevaid lehti, siis lapsed teadsid täpselt, kust erinevaid õisi, lehti ja marju leida. Tööd tulid väga värvikirevad: üks uhkem kui teine. Nagu õigele maakunstile omane, kestsid teosed vaid üürikest aega. Hoolega peaaegu kahe tunni jooksul kokku seatud kompositsioonid loobiti tunni lõpus naerurõkatuste saatel tuulde ja lapsed jooksid kilgates ja käratsedes igaüks oma koju. Mina läksin ka koju: üsna väsinult ja päris õnnelikult.

Reedeks oli suur plaan Bolgasse turule minna. Ühelt poolt korvipunujate tellimuse viimaseid korve nahatöödest kätte saama ja teiselt poolt niisama kaupa uudistama. Samuti oleks hädasti normaalse kiirusega internetti vaja, et lõpuks ometi seni tehtud pildid üles laadida. Hommikul kell 6 ärkasin kõva vihmavalingu peale. Nüüd istun toas ja hoian pöialt, et ilm päeva peale ikka ilusamaks läheb.
Peale ilma selginemist ootame korvipunuja Monicaga poolteist tundi puu all bussi. Kõik mööduvad bussid on täis. Õnneks sõidab härra Azure haridusametist lõpuks mööda ja viskab meid ka Bolgasse ära. Kohtume nahatöid tegeva mehega (kes loomulikult ei ole tellimust valmis saanud) ja käime korvipunujate käsitööturul osadel korvidel järel. Bolgas kovikus istudes õnnestub lõpuks blogisse mõned pildid lisada. Toetuslaste piltide üles laadimisega on endiselt raskusi :( Eestis normaalsed internetikiirused tunduvad siin ikka väga utoopilised.



















pühapäev, 18. september 2016

Esimene nädal Kongos

Jõudsin Kongo külla eelmisel laupäeval, 10. septembril. Peale 16-tunnist bussisõitu möödus esimene päev natuke uduselt. Minu 18-kilone seljakott ja Mondo üle 20-kilone kohver hiivati Bolgatangas bussijuhi ohtra hädaldamise saatel kuidagi trotro katusele ja kui buss pilgeni rahvast täis topitud sai, võis sõit Kongo poole alata. Eelmiste vabatahtlike kirjelduste põhjalt teadsin, et siin on vihmahooajal täitsa roheline, aga sellist lopsakust ei osanud küll ette kujutada. Baobabi, shea- ja tiigipuud vaheldumisi maisi-, hirsi-, maapähkli ja sojaoa põldudega ning kitsed, lambad, lehmad kõikjal. Tee kõrval kraavis otsivad inimesed kulda. Mõnikord pidid leidma ka. Tulles Eestist, kus maa seest võib leida kive ja kartuleid, tundub see kuidagi absurdne. Maantee on täpselt nii auklik kui lubatud. Paaris kohas seisavad tee peal mahajäetud katkised reisibussid.

Kongosse jõudes sain tuttvaks KoCDA juhi, Victoriga ja pakkisin oma uues kodus kohvrid lahti. Peale väikest puhkust Lebel House’is kohtusime koos Victoriga Francis Sapaatiga haridusametist ja tegime esimese kiire Kongo küla tuuri. Pühapäeval külastasin elus esimest korda hommikust missat, kus mind ja minu siinoleku põhjust külarahvale tutvustati. Päeva teises pooles tehakse mulle küla ümbruskonnas ja  naaberkülades mootorrattatuur. Maastikud ja inimesed on nagu pildiraamatust pärit. Tundub ikka veel üsna uskumatu, et ma olengi siin.

Ka esmaspäev möödus ettevalmistuse ja sisseelamise vaimus. Oli moslemite Eid Al-Adha püha ja seega koolidel vaba päev. Hommikul oli mul esimene ametlik kohtumine KoCDA korvipunujate ja sheavõi ühistu liikmetega. Tutvusime algul ametlikult ja siis juba vähem ametlikult karastusjookide taga istudes. Naised olid Mondost saadetud meenete üle rõõmsad, uurisid fotosid ja jagasid mulle väärt nõuandeid külaeluga kohanemiseks.

Teisipäev oli esimene ametlik koolipäev, traditsiooniliselt külastavad haridusameti juhid selle puhul lasteaedu ja tervitavad pidulikult lasteaia esimest klassi alustavaid õpilasi. Külastasin Nabdami piikonna haridusameti juhi Edward Azure ja kahe haridusameti kõrge ametniku Madam Viviani ja Madam Regina väga auväärses seltskonnas kokku kolme lasteaeda: Zanlerigu, Gundorki ja Damolgo koolide juures. Protseduur oli kõigis lasteaedades valdavalt sama: lapsed kogutakse kokku, koolijuht tutvustab külalisi, Edward, Vivian ja Regina tervitavad lapsi ja manitsevad neid hästi õppima ja koolis käima, lapsed laulavad ning siis jagatakse maiustusi ja mahla. Lasteaia esimesse klassi peaksid lapsed minema 4-aastaselt, Edward juhtis mu tähelepanu sellele, et kahes koolis on lasteaia esimeses klassis ka pealtnäha vähemalt 7-8 aastaseid poisse ja tüdrukuid (st vanemad on laste kooli saatmist mitme aasta jagu edasi lükanud). Hiljem kuulen, et näiteks ühes Kongo küla 200 õpilasega koolis oli esimesel päeval kohal 10 last. Asjad võtavad siin aega ja peab ohtralt kannatust varuma.. aga seda ma juba teadsin. Samas teoreetiliselt teadmine ja praktikas läbi elamine on kaks eri asja :)
Kolmapäeval leppisime härra Azurega ametlikul kohtumisel minu tööülesannetes kokku ja valisime välja koolid, milles näidistunde andma hakkan.

Nädala kõige suuremaks rõõmuks oli neljapäevane avatud loovustund Kongo küla kiriku raamatukogu juures. Varasemate vabatahtlike Karolini ja Mai algatatud traditsioon on lastele hästi tuttav ja enamus õpilasi olid juba väga staažikad loovustundide külastajad. Esimeses tunnis joonistasime ühistööna pilte fantaasiametsast. Kui tunni alguses oli kohal 3 õpilast, siis lõpuks oli lapsi 18. Seetõttu tuli ka lõplik ühistöö päris kaootiline J kõik töötasid asjalikult ja rõõmuga. Mina sain tunnist kuhjaga häid emotsioone, loodetavasti lapsed ka.

Reedel sõitsime koos Victoriga koolidesse toetuslapsi vaatama. Külastasime kokku kuut kooli ja saime seal enamuse õpilaste andmed kontrollitud ning fotod tehtud. Kuigi kohtasin lapsi esimest korda, olid paljud näod mulle juba varem tehtud piltide pealt tuttavad. Nii tore oli võrrelda, kuidas üks või teine noor on mõne kuuga kasvus juurde visanud, soengut muutnud või muul moel suuremaks kasvanud. Tutvustasin koolijuhtidele ka sõpruskoolide programmi uut teemat ja sain paarist koolist väga põnevaid ettepanekuid projektideks. Üldiselt tundub, et koolides on siin esimene nädal suuresti ettevalmistav periood, kogutakse veel õpilaste eelmise aasta tulemusi ja otsustatakse järgmisse klassi üleviimise osas, paljud õpilased aga ei olegi veel külla (ja kooli) tagasi jõudnud. Seega jääb toetuslaste kontrollimise põhitöö kindlasti järgmisesse nädalasse.

Reede pärastlõunal käisin veel korvipunujate majas, vaatasime koos Diana saadetud materjale korvide kvaliteedi kohta ja tegime mõned fotod kõige uuematest ühistuga liitunud naistest.
Üldine eluolu on on seega siiani igati mõnus. Külas ollakse võõrastega sõbralikud, aga mitte pealetükkivad, toit on maitsev ja elamistingimused mugavad. Isegi elekter on seni valdavad kogu aeg olemas. Natuke raskem on kohaneda teistsuguse aja tunnetuse ja kokkulepete sõlmimisega, aga ongi põnev õppida ja areneda. Kõige rohkem ongi vist praegu ilmaga vedanud. Kui tulevatel nädalatel rohkem vihma sadama hakkab, on arvatavasti ka elektri ja teede läbitavusega enam probleeme. Elame-näeme!