esmaspäev, 30. november 2015

Novembri teine töönädal

Toetuste üleandmine Francisele
… tõi minuni palju suhtlust ja (taas)kohtumisi. Alustasime nädalt uute Tarkusefondi stipendiaatide valimisega. Kokku laekus 34 avaldust, millest valisime välja 20. Prioriteet läks teise ja kolmanda aasta gümnasistidele ning endistele Mondo ja Eesti sponsorite toetuslastele. Lugesime Evansiga kõik avaldused läbi ja arutasime iga üksikut juhtumit eraldi, seejärel saime nõustamist Victorilt ning heakskiidu Eestist. Kõikide laste lood on südantlõhestavad ning kogu seltskonnas ei olnud ühtegi, kes toetust ei vääriks… Kel on 9 õde ja 7 venda, kes ei ole vanemaid kunagi näinud ning kasvab järgemööda erinevate sugulaste käe all, kes käib pärast kooli kive lõhkumas, et seda ehitusmaterjalina müüa ning sel viisil pere rahaliselt toetada, kes sööb õhtusööki vaid juhul kui lõunast midagi järgi jääb.

Tüdrukutest parima tulemuse saanud Linda,
Tahtis saada alla 10, sai 11 punkti
Paraku on ikka nii, et üks põhikool eristub oma tulemustest tunduvalt, seega Presentation JHSi õpilased oleks pelgalt tulemuste põhjal saanud kõik stipendiumid endale, kuid meie eesmärk oli süstida lootust ka teiste koolide õpilastele, et gümnaasiumis jätkamiseks ei pea nad tingimata kõik Presentationi toodangud olema. Teine tendents oli noormeeste rohkus. Tüdrukuid kandideeris tunduvalt vähem, sest tüdrukutel on harva põhikooli eksamite tulemused vahemikus 6-20, sest siis kui poised pärast kooli õpivad teevad nende õed majapidamistöid: toovad vett, pesevad pesu, valmistavad süüa, põhivad põrandat, hoolitsevad nooremate õdede-vendade eest. Tüdrukud on koduabilised, alles siis teismelised neiud.

Selgitan ka põhikooli lõpueksamite süsteemi. Parim ainealane tulemus on 1, halvim 9. Õpilased sooritavad eksamid igas aines (kokku 9), kuid koguskoori arvutamiseks valitakse kuue parima aine tulemused ja liidetakse need kokku. Parim lõpueksamite tunnistusel on number 6, mida on äärmiselt raske saada. Piirkond, kus meie töötame, on kogu Ghana üks vaesemaid, inimestel puudub regulaarne sissetulek ning, nagu varem kirjutatud, pole paljudel koolidel õpikuid, rääkimata klassriuumidest või laudadest. Aastal 2015 lõpetanutest ei saanud Nabdami piirkonnas keegi isegi ühekohalist numbrit, parimad tulemused olid 10 (Fredrick ja Richard). Tulemuste põhjal ja eelistusi arvestades selekteerib masin õpilased gümnaasiumitesse, seega nad ei tea ise ka, kas ja milline Senior High nende tulevikku dikteerib.
KoCDA assistent toetusi välja jagamas
 Tõrv meepotis oli see, et 2. ja 3. aasta õpilaste taotlusi laekus väga vähe. Ilma avalduse, trimetstri tunnistuste ja motivatsioonikirjata ei saa ma stipendimi anda, aga ilma sipendiumita ei saa paljud neist koolis jätkata, sest peredel raha ei ole. Üks õppeaasta on umbes 100€ gümnasistile ning põhiliselt mikrofarmeritest vanematel ei ole sellist finantsi kusagilt võluda. Tekkinud olukord on väärtuslik tagasiside Mondole ja KoCDAle, et tõhustada teavitustööd ning rõhutada stipendiumite väljajagamisel vajadust taotlusprotsessi aastast aastasse korrata. Peamegi ette valmistama infokirjad koolidesse, mille KoCDA kevadel välja jagab, et motiveerida õpilasi pingutama. Plaanis on teha ka poster, mis marketil asuva kontori uksele üles riputada, et kõigil kindlasti silma jääks.



Nädala keskel saabusid Mondo juhid, Riina ja Diana, seega proovisid Victor ja Evans võimalikult palju lahtisi otsi kokku tõmmata ja sõjatandrit ette valmistada. Värvisime oma viiese pundi vabatahtlikega shemaja, see sai endale ette nii aknad kui ka uksed.

Koristasime Evansiga KoCDA kontrit põranda ja seinte pesust kappide sorteerimiseni. Samal ajal jagasime välja toetuslastele jalanõusid, õmblejannad võtsid õpialste mõõte koolivormide jaoks ning Tarkusefondi stipendiaadid käisid rahal järel. Kõikide stipendiaatide pilte saab peatselt näha ka Maailmahariduse Facebooki lehel.

Kuna otsustasime oma vabatahtlike pundiga avastada Ghanat koos (seltsis segasem), siis enne novembri lõpu puhkust ootas mind ees  veel korralik vahespurt koolituste näol. Kahel järjestikusel päeval koolitused kõigi Nabdami piirkonna JHSi inglise keele õpetajatega, teemaks interaktiivsed meetodid. Neljapäeval, esimesel koolituspäeval aitas mind asjade kandmisega Evans hädast välja, ostsime eelarves ettenähtud raha eest osalejatele vett, vahepausiks karastusjooki ja snäkke. Koolitusvahendeid oli mul samuti suure seljakoti jagu, sest tahtsin võimalikult palju kasutada värve ning lasta õpetajatel ise näitlik materjal koostada. Esimene õpetaja tuli tunniajase hilinemisega, kuid nad siiski tulid riburadapidi. Loomulikult hoidsin neid ka planeeritust tunni kauem kinni, et jõuaksime planeerituga lõpuni. Ütlesin välja ka, et eks nad kasutavad sama « karistusmeedet » ju ka oma õpilastega, mille peale nad naersid… Neljapäevane koolitus oli vägagi edukas, õpetajad tulid kenasti kaasa, kulminatsiooniks oli nende kirjutatud kriminaalnovelli ettelugemine, mis pani kogu seltskonna naerma. Minul jäi hea tunne sisse ja pidasin koolitust õnnestunuks 90% ulatuses ! Sel korral oli mul meeles isegi pilti teha, sest grupid said tööga iseseivalt fantastiliselt hakkama !

Reedene koolituspäev algas väga raskelt. Astusin üks jala mäest alla, suur ning täis matkakott seljas, A2 formaadis paberid koti peal (nii et uksest sisenemine oli võimalik vaid külg ees), käeotsas käekott nipsasjadega, sinna lisandus marketilt ostetud vesi, snäkid-joogid, mida Evansiga eelmisel päeval kahekesi ja mootorrattaga vedasime. Kange Eesti naine, mis seal ikka… Koolitusruumi pakkidega kohale jõudes leidsin eesti tühja saali. Üleöö olid kadunud lauad ja toolid ning minu koolituse alguseni oli jäänud napid 5 minutit ! Lõin siis kõva mürglit, kamandasin, käskisin, tegin häält, aga tulemusteta. Ja sel korral saabusid esimesed õpetajad vaid 15-minutilise hilinemisega täiesti tühja ruumi, mul ei olnud midagi valmis, ei olnud kuhugile oma asjugi panna.
Väga usin rühm,
osalejaid saabus üha juurde

Saabunud õpetajad läksid siis külapeale midagi süüa hankima, näod pikad ees. Kui haridusameti direktor lõpuks tööle jõudis läksin nördinult tema juurde, aga ka tema ei teadnud midagi ja ei osanud mind aidata lahenduste leidmisel. Ütles, et ma kontakteetruksin koolituste eest vastutava isikuga, sest tema ei teadvat mitte midagi mitte millestki… Olin püüdnud traning officer’i esimese asjana kätte saada, aga kuigi tööpäev algab kell 8 :00, minu koolituse algus pidid olema kell 8 :30, siis ei olnud ta veel tööle ilmunud ning minu kõnedele ka ei vastanud. Direktor soovitas jätkata helistamisega. Lõpuks sain Martini kätte, imestunud, et « Kuidas nii küll sai, et toole ja laudu pole » lubas kiiresti kohale ilmuda. Siis selgus, et samal ajal teises ruumis on veel üks koolitus, haridusameti enda töötaja oma, see naine oli kavalalt lasknud kogu mööbli enda ruumi viia juba eelmisel õhtul… Mõne aja pärast saime paar lauda ja kümme tooli ning tund hiljem võisime koolitusega alata.




Rühmatöö
Sisuline algus oli seega samal ajal kui elmisel päeval, aga minu meelestatus ja marketil aega parajaks teinud osalejate häälestatus tõid selle tulemuse, mis oli paratamatu ehk ei tekkinud nii head sünergiat kui eelmisel päeval. Mis siis ikka, mina tean, et andsin endast parima ja tõesti pingutasin. Negatiivselt panustasid ka mõned osalejad, kellest üks ei tahtnud üldse õpetaja ollagi ning üks, kes ei saanud kuidagi üle tõsiasjast, et ma lõunasööki osalejatele ei paku. Nimelt on siin kombeks täispika koolituspäeva vahel organiseerida osalejatele lõunasöök, aga minu koolitus kestis 4 tundi koos snäkipausiga, seega lõpetasime lõunaks iga kord ära. Aga see ei takistanud teda küsimast ja solvumast.
Sütega joonistati südamest


Kuna neljapäeval viisin üksinda läbi ka loovustundi, siis nädala viimased kaks päeva tõmbasid mind korralikult ribadeks. Nädala lõpus tahtsin pühapäeval veel Bolgasse minna, et reisiks ettevalmistusi teha, kuid sõidukil läks keset eikuskit kumm tühjaks, pidime koos juhiga leidma parandajad ning kuni mehed liimisid-paikasid õpetasin mina tundmatu küla lastele ingliskeelseid lastelaulusid kehaosade ja nädalapäevadega, panin nad Tuljakut laulma ja rütmi plaksutama. Ning tegelikult oli see üks tore töine pühapäev kui välja jätta tõsiasi, et pärast rehvi paikamist sai mootorrattal ka kütus otsa, sest osavad « mehhaanikud » olid proovisõidul paagi kütusest enam-vähem tühjaks imenud… Bolgasse jõudes tahtsin ma vaid süüa, sest kõik asutused olid juba nagunii kinni. Teadsin, et enne uut töösööstustu ootas mind kaks nädalat puhkust lõunas, kultuuri täis suurlinnades, rannikul veesporti harrastades ja päikese käes vitamin-d ja vitamin-sea’d manustades.
Teemaks oli nature morte, õpilased pidid valima midagi loodusest ja proovima seda oma pildile jäädvustada

Kuna kõik tahtsid oma töödega pildile jääda, siis pidin lapsed gruppidesse jagama, et mitte teha kolmekümmet pilti

reede, 13. november 2015

Seiklused ja kohalik kultuur

Viimased nädalad on kiiresti läinud, kuid otseselt mingeid saavutusi ette kanda ei ole. Ayamfooyas olen viimasel ajal üritanud matron'it rohkem oma tööd tegema saada. Olen lihtsalt iga töökorraldusliku jamaga otse tema poole pöördunud ja siiamaani pole ta veel keeldunud mind aitamast. Kuni selle päevani, kui pidin koos kiirabi auto juhiga Bolgasse minema, et viia lõpuks autoklaavi masin parandusse. Kuna matron vastutab rahaasjade eest, siis pidi tema andma selle ettevõtmise toetuseks nii bensiini kui paranduse raha. Ja loomulikult polnud teda just sellel hommikul tööl. Õnneks lahenes olukord tänu Thomasele üsna kiiresti ja istusime kiirabi autosse, et sõitma hakata.


Peale viljakoristust lastakse loomad vabalt ringi jooksma, et nad ise endale toitu otsiksid - Ayamfooya kliiniku hoov

Ja enne veel, kui hoovist välja sõitma hakkasime nägin, kuidas meie silme all sõitis mootorratas jalgratturile selja tagant otsa. Kokkupõrge oli niivõrd võimas, et nägin kuidas kõik uperkuuti lendasid ja motika tagumine sõitja kõikidest suure kaarega üle lendas. Vaatasime korra autojuhiga üksteisele otsa ja järgmisel hetkel jooksime juba vaatama, kes kui palju viga sai. Meie silme all tõusid kõik osalejad hetkega püsti ja hakkasid ümbrust uurima ning välja selgitama, mis just juhtus. Jalgratturile oli otsasõit täiesti ootamatu ning seetõttu oli ta ilmselgelt šokis. Palusin kliinikust ratastooli tuua ja transportisime ta sidumistuppa. Ja terve tee käis vaidlus, kes ikka süüdi oli ja mida temaga ette võtta tuleks. Selgituseks - kui selline õnnetus oleks tolle ratturi kodukülas juhtunud, oleks küla inimesed kokku tulnud ja motika juhi vaeseomaks peksnud... Õnneks olid kõikidel luud terved ja minimaalsed vigastused arvestades asjaolu, et ratturil olid lühikesed riided. Ja kiiver oli seekord õige inimese peas - motika tagumisel reisijal, kes tegelikult oli oma sõpra sõitma õpetamas ehk siis motikat juhtis täielik algaja.

Lõpuks algas sõit Bolgasse ja terve tee kuulsin, kuidas autoklaavi metallseinad vastu kiirabi auto istet kolisesid. Kongo küla piiril nägime ka kuidas üks mees oma autoga teelt välja sõitis, aga õnneks midagi hullu temaga ei juhtunud, vaid tema ego sai veidi kannatada. Bolgasse jõudes selgus, et seda meest, kes elektrilisi parandustöid teostab, polnud tööl. Jätsime autoklaavi parandusse ja läksime migratsiooniametisse passidele järgi, sest sel päeval, kui Eveliniga neile järgi läksime ei olnud seda õiget ametnikku tööl :-) Seekord õnnestus kõik sujuvalt, isegi kuri ametnik naeratas lõpuks. Seejärel istusime kiirabi autosse ja tahtsime lõunat sööma minna, kuid.... auto enam ei käivitunud. Endalegi üllatusena võtsin mugava asendi sisse ja hakkasin oma märkmikku lappama samal ajal, kui Frances kapoti all mutrivõtmetega kolistas. Kuni lõpuks ta teatas allaandvalt, et aku on läbi... Tegin nii ükskõikse näo ette kui suutsin ja küsisin, et vist vaja auto parandusse saata. Frances nõustus ja hakkas helistama, kuid tundus, et väga palju abi ta siiski ei saanud. Järgmisel hetkel, kui silmad tõstsin, nägin kuidas kuus meest meie auto poole tulevad. Aknast üks veel hüüdis mulle, et ma tuleksin appi lükkama :-) Ja lükkasidki meie kiirabi auto käima! Kõik need seiklused alates kliiniku juures toimunud õnnetusest toimusid vähem kui kahe tunni jooksul...

Ayamfooya kliinikus sain ükspäev tõelise üllatuse osaliseks. Nimelt avastasin hommikul, et kätepesu paagid on veest tühjad ja uurisin matron'ilt, et miks need täitmata on - järgmisel hetkel oli mingi täitsa võõras tüüp neid juba täitmas. Mõtlesin endamisi, et väga kiire tegutsemine. Järgmine hetk läksin patsienti palatisse viima ja sisse astudes nägin, et toosama mees koristab seal. Mul läksid silmad veel suuremaks, kui küsisin ühe voodi kohta, et kas see on juba koristatud ja saades eitava vastuse, nägin kuidas see voodi minu silme all ära puhastati. Ja seejärel koristati kõik voodid ja aknad ja lauad ka veel ära. Lõpuks läksin uurima, et kes see uus inimene on ja sain teada, et tema on uus koristaja (ja ei ole kellegi sugulane!). Nüüdseks olen seda inimest juba iga päev hommikuti koristamas näinud. Kui ta nii jätkab, siis võib juhtuda, et ta saabki püsiva lepingu ja kliinikul on üks korralik koristaja!

Täna käisin Logre kliinikus, et leppida kokku madam B-ga HIV-positiivsete grupi kokkusaamisel osalemine. Minu suureks üllatuseks oli kliiniku hoovis kliiniku juht Abraham ja võtsin kohe härjal sarvist ning palusin audientsi. Rääkisime veidi kliiniku tööst ja tuleviku väljakutsetest ning leppisime kokku kohtumise detsembri algusesse, et saaksin parema ülevaate kliiniku enda võimalustest ja uutele vabatahtlikele vajalikku infot. Seejärel andsin mõned istrumendid sidumistoa jaoks ning läksin Nutrition Centre'isse madam B-ga rääkima. Pooljuhuslikult sain teada, et iga reede on HIV-positiivsete kliiniku päev. Nad käivad vastuvõtul ja saavad ka oma ravimid kätte. Ütlesin ka madamile, et oleksin väga tahtnud seda varem teada. Seejärel saime kokkuleppele, et detsembris saan reedeti kliinikus veel käia ja osaleda korra ka grupi koosolekul. Ühtlasi sain teada ka, et homsele planeeritud HIV-grupi kokkusaamisele ei pruugi keegi tulla, sest kuidagi olid inimesed kuupäevad segamini ajanud ning käisid nädal aega varem kokkusaamisel. Igatahes homme üritan ikkagi! Ja  jälle kord oli reedene päev nädala edukaim - kokkulepete sõlmimiseks ja oluliste inimestega kohtumiseks.

Kuzi ehk oakoogid, mida saab Kongo turult osta 

Viimasel ajal olen kuulnud mitmeid huvitavaid lugusid kohalike inimeste elust ja kommetest. Näiteks, kuidas teha selgeks, et kaks samasoolist on geid - nad peavad kellelegi oma aktiga vahele jääma, siis on kindel värk :-). Hotellides näiteks ei tohi samas toas ööbida kaks meesterahvast (et ennetada geide võimalikku ebasündsat käitumist). Ennevanasti oli laste tegemine peaaegu nagu võistlus, kes suutis rohkem sigitada, oli kõva mees. Tavaline laste arv peres oli around kümme (see tähendab et üsna palju ülespoole või veidi vähem allapoole sellest numbrist). Üldine arvamus oli ka, et naine, kes sünnitab vähemalt kümme last, on vääriline naine ja see oli ka üks põhjus miks naisi mitmeid oli, et saaks aga lapsi toota (nagu nad ütlevad ise, et they produce children). Ahjaa, miks on aafriklastel nii palju lapsi (lisaks sellele, et nad võistlevad) - see on aafriklastele antud geneetilise materjaliga, et nad ei suuda ennast väga hästi kontrollida! Aga lihtsam põhjus paljude laste sünnitamisele - lapsed on tasuta tööjõud ja aitavad kodustes toimetustes.

Kui kliinikus nähakse valget arsti, siis tahavad kõik sinna kliinikusse ravile minna, sest usutakse, et siis on suurem tõenäosus ellu jääda. Samamoodi usutakse, et õed, ämmaemandad ja arstid ei jää haigeks, sest nad oskavad haigusi vältida. Kui näiteks mõne arsti pereliige sureb, siis usutakse, et arst teeb kehva tööd ja tema juurde enam ei minda, sest ta ei osanud isegi oma pereliiget ravida.

Sageli satun huvitavatesse vestlustesse kohalikega, kus teemaks on mingid asjad, mida minult tahetakse. Vestlus ühe korvipunujaga, kes nägi mind aafrika kleidis:
Sara: Sul on ilus kleit! Sa peaksid selle mulle andma!
Mina: Aga kui ma selle sulle annan, mida mina siis kannan?
Sara: Ma võin sulle mõne enda kleidi vastu anda.
Mina: Aga sa võid endale lasta ise kleidi õmmelda.
Sara: Mul ei ole selleks raha.
Mina: Aga korvide punumisega teenid ju endale raha.
Sara: Selle raha panen ma kõik õppimise jaoks kõrvale.

Mina: Väga tore. Siis kogu raha kokku, mine kooli ja lõpeta see ära. Seejärel saad hea töökoha ja hakkad saama palka. Siis saad minna ja lasta endale kleidi õmmelda. Sest täpselt nii pidin mina enne tegema, et saaksin tulla Ghanasse vabatahtlikku tööd tegema!

teisipäev, 10. november 2015

Väljakutsed õpilaste ja õpetajatega

Nagu ikka jõuavad postitused kohale viivitusega. Kokkvõte eelmisest nädalast ei eristu varasematest: midagi sai nagu tehtud, aga samas ei saanud ka. Õpetajad on mööda küla laiali, õpilased on mööda põlde laiali, keegi midagi ei tea ja ei otsusta, internet ei jookse; samas ühte-teist laheneb imekombel ning nädala lõpuks on tunne, et sai midagi ikkagi edenes. Kaos on uus rutiin.

Rutiinseid tegevusi on mul siiski, kuid need endiselt pärast tunde ringide näol. Esmaspäeval käivad noored kenasti prantuse keelt õppimas, alati 1h30min korraga, lõpetame alles pärast viit, mõnikord 17:30 oleneb alustamise ajast. Käima on jäänud ühed ja samad entusiastid, sel korral täpselt 20. Mis me tegime? Kuna lapsed hoiavad kokku endiselt oma koolikaaslastega, siis pean nad meelevaldselt segamini jagama. Kasutasin selleks Liina jäätud mangukaarte ning õpetasin lastele ka mastide nimetused selgks prantsuse keeles. Selle teadmisega saavad nad hiilata ka oma sõpradele ja mulle tundus mõistlikuna. Kaardid annavad võimaluse korrata üle numbrid, hääldada ning õpilased jagunevad kenasti viide neljaliikmelisse rühma.

Kasutan Kongo keskel asuva Daborini põhikooli ruume, piirkonna lapsed tulevad keskele kokku

Rühmade esimene ülesanne on valida tiimile nimi. Nimed on absoluutselt ebaoriginaalsed, KÕIK kasutavad numbrit, mis nad kokku tõi (rühm 2, 3 jne) Lloomingulisusel jätkub arenguruumi palju. Teine ülesanne on otsustada, kes on rühma sekretär ehk kes kirjutab sõnad üles. Loomulikult keegi ei taha. Kui ütlen, et vastutus on neil, kes sõnu ette ütlevad, sekretärile tuleb dikteerida, tahavad kõik kirjutada. Ei midagi uut võrreldes eesti kooliga. Järgmine vaatlustulemus on see, et rühmaliikmed ei suuda omavahel koostööd teha. Üks kirjutab, teised vaatavad pealt, puudub rühma sisene suhtlus. Ilmselgelt ei ole rühmatöö sage õppetöö vorm. Lihtsustan õpilaste tööd sellega, et annan aega juurde, lõpuks kontrollime sõnu ja mina pean tõdema, et mul on eeldatust raskem nendega töötada. Tund edeneb, aga häälduseni me sel korral ei jõua. Kokkuvõttes jään mina enam-vähem rahule, aga kui püüan välja mõelda, mis lapsed sel korral uut prantsuse keele kohta õppisid, siis jään vastuse võlgu.

Presentationi õpilased sinises, Nangodi omad kollases koolivormis
Lisaks jahtisin uusi toetuslapsi. Presentation, Dagliga, Kongo  ja Gorugi Psid said toetuslaste programmi lisada juurde uued õpilased, sest paljud eelmised on põhikooli lõpetanud ning Eesti sponsorite huvi on suur laste toetamise vastu. Jumal tänatud! Selleks olime Evansiga jaganud koolidesse taotlusvormid, kuhu läheb info lapse isikuandmete, perekonna loo ja akadeemilise võimekuse kohta. Kõik õpetajate poolt välja pakutud toetust vajavad lapsed arutatakse läbi hoolekogule sarnanevas instantsis mille järel valitakse välja sobilikud. Seejärel pean mina tegema pildi lapsest ning saatma teele Eestisse, et sponsor ka näeks, milline see laps välja näeb. Nii see siis käis - küttimine ja salaküttimine. Koolid viivitasid, lapsi polnud ja meie Evansiga üritasime neid kõige kiuste tabada. Üks tüdruk, Mary, korvipunuast lesknaise Akanima tütar oli suisa haigena välja aetud, et me saaksime temast tee ääres pilti teha et ta kindlasti programmi lisataks. Tüdruk oli nii nõrk ja õnnetu, minul süda nuttus, seega pärast pilti saatsime ta koju tagasi end ravima.

Presentation PSi 4. klassis õppiv Mary,
haigusest nukrad silmad 
Sama nädala uus väljakutse oli neljapäevane creative arts. Kuna viimane kord jäi tund ära, sest õpetaja Mai oli Bolgas kinni, siis oli teine vabatahtlik küsinud, mis tundi õpilased järgmisena tahavad. Vastus oli täiesti oodatav: jalgpall. Anne-Liis lubas. Nüüd pidime selle kuidagi ka läbi viima. Mõeldud, tehtud! Ostsin turult eelneval päeval jalgpalli, vabatahtlik Mirjam võttis kaasa ameerika jalgpalli (lastele handball). Kuna meie loovustunnid kaasavad ka kehalist väljendust, ja lubadus oli lastele antud, siis pidin täiesti jalgpalli-võõra-inimesena selle tunni ka läbi viima. Mirjam võttis käsipalli tiimi ja mina siis jalgpalli. Olen väga õnnelik, et ka Maarja oli nõus abistama, tahtis osa saada sellest lõbusast melust ja lootsime, et kaks lollpead ehk annavad kokku ühe tarkpea. Enam-vähem nii ka läks, suutsime hästi teeselda oma eksperdi rolli.

Lisan juurde, et vahetult enne tundi tekkis ootamatus, mis meie tundi minekut edasi lükkas. Lapsed aga olid meid niiväga oodanud, et majutuskohast kiriku poole kõndides märkasime äkitselt midagi taimede vahel põõsastes liikumas. Üsna pea nägime kiiresti meie poole liikuvaid põlevaid silmi, lapsed jooksid läbi džungel-võsastiku, näod naerul ja kilked tasutaks. Maarja haaras kiirelt kaamera järele ja püüdis seda vaatepilti jäädvustada, kuid lapsed jõudsid liiga kiiresti kohale. Milline soe vastuvõtt, kui oodatuna me end tundsime! Lubasime järgmisel nädalal ka veidi hilineda, et siis äkki õnnestub ka filmida.

Liikusime koos lastega kiriku juurde ja nad muudkui küsisid, kas pall on või mitte. Üks neist katsus mu seljakotti, hüüdis üle platsi ja enam lapsed maha ei rahunenudki! Mõelge, ongi jalgpall kaasas! Küsisime, kes tahavd mängida jalgpalli ja kes käsipalliga ning jalgpalli grupp jäi väga suureks. Seejärel jagasime pikkuse järgi lapsed kahte rühma, ühega toimetas Maarja, teisega mina. Tegime soojendusharjutusteks sääretõsteid ja põlvetõsteid, rütmi edasi andmist ja liigutuste ketti, seejärel määrasime väravavahi ja kapteni ning mäng võis alata. Paljajalu kivide peal, suure hooga, ennastunustavalt, lapsed mängisid kirglikult. Meil ei olnud aimugi reeglitest, aga ega lapsed end reeglitest häirida ei lasknudki. Sisetunde järgi hüüdsin kohati vahele: “nurgalöök”, “lahtivise”, “värav”, “vahetame pooli”. Lubasin endale, et ei ühtegi sporditundi enam,ise ei tunne, et oskaks seda läbi viia ning jalgpall on minu mugavusstsoonist totaalselt väljas. Hämardudes tegime eeskujulikult jõusaali harjutusi: säärelihaseid, kätekõverdusi kaks ja kolmpealihastele, kõhulihaseid, väljaasteid – kõige selle juures tundsin end juba kindlamalt. Tegime teiste vabatahtlikega kõik harjutused ka kaasa ning suutsime lihased paariks päevaks kangeks saada.

Paljajalu mänguhoos vana turuplatsi ja kiriku vahel
Reedene väljakutse oli mu esimene koolitus. Olin valmis selleks, et kellaaegadest ei peeta kinni, kuid kuna sihtgrupp oli kogu Nabdami piirkonna prantsuse keele õpetajad, olid mul nendega juba isiklikud suhted loodud, telefoninumbrid olemas ja sain ennast ning atelier’d pidevalt meelde tuletada. Koolitus pidi algama kell 8:00. Mina olin kohal 8:00, kuid koolitusruumi uks oli veel tabalukuga kinni. Organiseerisin selle lahti, hakkasin asju pakkima ning kell 8:15 sain kõne Stephenilt Nangodi JHSist, kes küsis, mis kell pidime alustama. Esimesed õpetajad saabusid kell 8:30 ning kella üheksaks olid KÕIK kohal. Alguse ajast lähtuvalt lõpetasin ka hiljem, et oma neli tundi täis teha. Kella 10 ajal tegime ka pausi vee ja küpsistega, mis Evans meile kohale transportis.

Milles seisnes väljakutse mulle? Esiteks tahtsin teha koolituse prantsuse keeles, aga sellest ei saanud asja. Õpetajad ei julgenud omavahel prantsuse keeles rääkida, ei tea kas häbenesid üksteist või oma keeletaset. Õpetajad ei julgenud omavahel ka ideid jagada, ei tea kas kadedusest või hukkamõistu kartuses. Rõhutasin korduvalt, et ei tulnud neile rääkima, kuidas nad peaksid õpetama, vaid jagama tähelepanekuid vaatlustest, arutama French clubi järjepidevust, tutvustama oma võtteid, mis toimivad. Nemad aga tahtsid mugavalt kuulata, mis mina räägin, teha märkmeid ja mitte kaasa töötada, veel vähem mängida. Mis mõttes ? Nad on ju täiskasvanud mehed ja mehed ju ei mängi… Aega läks aga sain nad lõpuks nii laevade pommitamist (verbide pööramine) mängima kui ka luuletust kirjutama (tingimuslaused)!

Käsitööna valminud kingitused
Kuidas koolitus õnnestus ? Sisetunde järgi ei läinud päris nii nagu tahtsin, aga koolitus lõppes väga heatujuliselt ning nad palusid minult ühte veelt projektide kohta ehk approche actionnelle kuidas ühe lõppeesmärgi ümber siduda verbid, sõnavara ja tegevused nii, et õpetamine oleks lõpuks esmärgistatud ja sisu seostatud. Kui nad juurde küsisid, ju siis oli edukas… Koolitusest mul jälle ühtegi pilti ei ole, sest unustasin end nii ära, et olin ihu ja hingega tegevuste juures. Lisaks oli mul igale koolile valmistatud üks värviline poster (artiklid, possessivid, omadussõna sugu, nimisõna sugu), et need seinale panna ja klassiruumile pisike lisaväärtus anda. See oli kingitus minu poolt, mille peale nad tänulikkuse asemel küsisid, miks ma ei valmistanud igaühele kõiki… Kutsusin neid üles oma kooli prantsuse keele tunnis lastega koos tegema.

Reede lõpes ühe top 5 hetkega minu töökogemustest. Tegin intervjuu kolme gümnaasiumi poisiga, kes õpivad Navrongo Senior High Schooli 2. klassis (11. klass meil). Poisid kandideerisid Mondo Tarkusefondi stipendiumile, sest ilma abirahata ei saa keegi kolmest kooliteed jätkata. Kandideerimiseks pidid nad kirjutama esiteks motivatsioonikirja, tooma koolitasude kohta tõendi ning esitama kõik eelmise kooliaasta hinnetelehed. Ja millised hinded! Millised noormehed! Üks klassis esimene, üks kolmas, kolmas esikümnes, aga koolis kolme aasta peale 2400 õpilast! Intervjuu võtsin videosse ja loodan, kiiresti artikli valmis kirjutada ja läbi Mondo kusagile ka pressi lasta. Milline au saada sellest kõigest osa! Poisid olid muidugi huvitatud ka kirjasõpradest/kontaktidest Eestis, enda eakaaslastest (minu enda klass Härmas sobib selleks ideaalselt), et mõtteid vahetada ja uurida, milline on gümnasisti elu Eestis. Lisaks lubasin aidata poisse info kogumisel, kuidas, millal ja kuhu ülikooli saaksid nad oma erialadel kandideerida (juura, bioloogia, geoloogia). Fantastiline reede! Pühapäevaks olid kõik Tarkusefondi taotlused laekunud ning uus nädal tõi mulle ja KoCDAle palju kiireloomulist tööd.
Isaac, mina, Benjamin ja Lambert, poisid õpivad Navrongo SHSi 2. klassis


laupäev, 7. november 2015

Uued üllatused ja uus koolitus

Ayamfooyas märkasin ühel päeval, kui hakkasime Zachiosega koristama, et keegi vist on ikka voodeid juba pühkinud. Sain sellest aru tänu sellele, et nägin pruune tolmutriipe madratsitel... Koristaja oli vähemalt püüdnud! Seda tuleb tunnustada. Segasime Zachios'ega omale kloorilahuse ja pesime kõik voodid ikkagi üle. Oma suureks imestuseks saime koristamisega ühele poole vähem kui tunniga ja jõudsime süstide toa ka ära koristada. Mõni hommik tundub nagu süstide toas oleks tornaado üle käinud, totaalne segadus ja kõik asjad on laiali, tühjad karbid ära viskamata ning tarvikud otsa saanud. Kui uurisin, et mis seal juhtus, öeldi lihtsalt, et öövalve pole enda järel ilmselt koristanud, sest neil on nii pikk valve (12 tundi) ja vahel on palju tööd (öösel on enamasti valves vaid üks õde). Igale asjale on vabandus olemas... Seega, kui hommikune valve lasi öövalve töötaja niimoodi koju ära minna, siis tuleb neil endal koristada.

Ayamfooya kliiniku esine. Värskelt kastetud tee, et leevendada teelt tolmu lendamist kliiniku ruumidesse.

Neljapäeval toimus minu teine koolitus Ayamfooya kliinikus. Päeva valikul sai otsustavaks, et see ei langeks kokku turupäevaga, sest siis on kliinikus palju patsiente ja töö lõpetatakse nii hilja, et keegi ei taha enam koolitusele jääda. Koolituse teemaks olid ravimid ja nende ettevalmistamine. Mitmel korral olen pidanud mõnele õele selgitama osade ravimite kõrvaltoimeid, sest nad ei ole neid teadnud (sageli ei teata ka, et ühel ravimil võib olla mitu erinevat toimet). Ja ravimite ettevalmistamine veeni- või lihasesiseseks manustamiseks ei toimu üldiselt isegi mitte puhastes tingimustes (steriilsusest rääkimata). 

Koolitusel käsitlesin kliinikus kasutusel olevate ravimite kõrvaltoimeid ja manustamise eripärasid ning andsin mõningaid soovitusi, kuidas vähendada tüsistuste tekke riske. Näiteks, palaviku alandamiseks võiks diklofenaki süsti asemel kasutada paratsetamooli tablette ja lastel küünlaid. Koolituse käigus sain aru, et sageli kasutatakse süste lihtsalt sellepärast, et nii ollakse harjunud tegema, mitte et muid võimalusi poleks. Nagu nad ise ütlevad: "That's the way we are used to do..." Ja lisasid veel, et millegi muutmine võtab palju aega, sest inimeste harjumusi on raske muuta. Jälle tabasin end mõttelt, et need mured on samasugused ka koduhaiglas. Tundub, et inimestega seotud situatsioonid on ikka väga sarnased ükskõik, kus sa hetkel ka ei viibiks.

Koolituse teises pooles näitasin praktilisi harjutusi ravimite ettevalmistamiseks. Kuidas vältida ravimi, süstla või nõela kontamineerumist ning selgitasin mõnede pisiasjade olulisust. Nagu näiteks, miks peab nõela süstlal vahetama, kui lahustatakse ravimipulbrit viaalis, millel on kummikork ning miks on oluline ravimite ülejääke säilitada kinnises anumas (nt nõela ja korgiga suletud süstlas). Minu suureks rõõmuks tekkis mitme teema puhul elav arutelu ja ühiselt jõuti järeldusele, et suurim takistus on suur töökoormus, mis omakorda ei ole õigustuseks lohakusele. Kui üritasin rääkida nt mustalt tehtud lihasesisese süsti tüsistustest ja põhjendasin seda suurenevate ravikuludega ning patsiendi võimaliku invaliidistumisega, siis kuulsin väga aafrikapärast nn selgitust. Nimelt kõik loodavad, et midagi halba nendega ei juhtu - õde loodab näiteks, et ravimitel ei teki kõrvaltoimeid või et HIV nakkust ei saa kui verd naha peale ei lähe jne... Usaldatakse palju jumalat ning usutakse, et sündmused on ette määratud. 

Kuigi see koolitus oli mõeldud nendele töötajatele, kes on otseselt seotud ravimitega - nt farmatseudid, õed, ämmaemandad ja konsultandid, siis lõpuks osales seal ikkagi ligi 20 inimest. Nimelt on Thomasel käimas noorte töötajate koolitamine, et nad saaksid vajadusel aidata ning asendada näiteks puuduvat püsitöötajat. Mis iseenesest on hea mõte - vererõhu ja temperatuuri mõõtmise saab igaüks ära õppida, aga protseduuride tegemine nõuab siiski erialast ettevalmistust. Ühel päeval nägin midagi sellist, mida ma lihtsalt ei suuda siiamaani uskuda... Nimelt tegi Lydia ühele kuu vanusele lapsele ümberlõikust ja teda assisteeris üks ilma meditsiinilise haridusete kliiniku töötaja (kes üleüldse tahab saada õpetajaks, sest talle meditsiin ei meeldi!). Mingil hetkel märkasin, et Lydia läks protseduuride ruumist minema ja kui läksin vaatama, miks see beebi ikka veel nutab, nägin kuidas see teine töötaja protseduuri lõpetas!!! Vähe sellest, et Lydial endal meditsiiniline haridus puudub, jättis ta protseduuri lõpetamise veel väiksema kogemusega töötaja õlule, et vastata mingile olulisele telefonikõnele...

Aga positiivseid asju juhtub ka. Meie vabatahtlik ämmaemand Evelin on sattunud mitmel ööl sünnitusi vastu võtma Pitanga kliinikusse, kuid Ayamfooyas sünnivad beebid hoopis siis, kui mina teen koolitusi. Täpselt mõlema koolituse ajal on sündinud mõlemal korral üks laps ning ämmaemand Janet pole seetõttu saanud minu koolitustel osaleda. Peale koolitust õnnestus mul saada veidi tagasisidet ja mul oli hea meel kuulda, et mõlema koolitusega on rahule jäädud ning kiideti kõiki Mondo vabatahtlikke (Minni-Triin ja Rita lisaks minule), et meie tegevus on kliinikule kasuks tulnud. Mõni päev on raske näha neid muutusi, kuid mõni päev näen kuidas asjad iseenesest laabuvad. Ja lisaks öeldi mulle veel, et kui näen, et keegi midagi teisiti võiks teha, siis võin julgelt juurde astuda ja seda neile meelde tuletada. Siin on tõesti nii, et inimesed on otsekohesed ja eeldavad sama teistelt.

Peale koolitust jõudsin kodus vaevalt tunnikese hinge tõmmata ja otsustasin liituda teiste vabatahtlikega nende neljapäevase Creative arts'iga. Aafrikale omaselt olid meil erinevad takistused kokkulepitud kohta õigeks ajaks jõudmisel. Kui lõpuks oma maja juurest liikuma hakkasime, märkasime kuidas puude vahelt suure rohumaa taustalt hakkasid tasapisi ilmuma mingid inimeste kogud, mis tulid järjest kiiremini meie poole. Ühtäkki sain aru, et need on needsamad lapsed, kes selles tunnis osalevad ning nüüd joostes meie poole tulid. See oli täiesti sürreaalne vaatepilt, kuidas umbes kakskümend last puude vahelt ja läbi suure rohumaa meie poole jooksid - selline hetk, mis tundub pärinevat kuskilt filmist.
Tund ise oli seekord pühendatud kehalisele aktiivsusele ja osad mängisid jalgpalli ning teised ameerika jalgpalli. Kogu ettevõtmine andis niipalju positiivseid emotsioone ja nägin, kui vähe on nendele lastele rõõmuks vaja. Kui üks neist aimas, et Mai seljakotis on jalgpall, siis järgmine hetk olid kõik lapsed Mai ümber piiranud ja nõudsid kotist palli :-) Jalgpalliväljakuks sobib põhimõtteliselt igasugune piisavalt suur ala, seekord selline, mida poolitas jalgrada, mida mööda sõidavad ka autod ja mootorrattad. Alguses olime veidi mures, et äkki keegi jookseb mõnele sõidukile mänguhoos ette vms, aga mängu käigus lahenes see iseenesest - pall peatati ja sõidukid lasti läbi ning siis võis mäng jätkuda. Suur osa lapsi olid plätudega ja mänguhoos kadusid needki jalast, joosti paljajalu mööda kruusapinnast ja keegi ei teinud teist nägugi.

Mai juhendatav team Ghana.
Reedel võtsime Eveliniga ette Bolga ja viisa pikendamise protseduuri. Olime valmistunud tundide pikkuseks ootamiseks ja ka selleks, et meid ukselt tagasi saadetakse. Hommikul üritasime tro-tro peale saada, kuid see kuidagi ei õnnestunud, üritasime autosid hääletada ja see ka kuidagi ei õnnestunud... Kuni lõpuks üks auto peatus ja lubas meid Bolgasse viia. Vestluse käigus selgus, et juht ja tema kaaslane on mingid terviseametnikud (lisaks oli autos üks naispolitseinik) ja nende kontor asub põhimõtteliselt migratsiooniameti kõrval. Hakkas tunduma, et meie õnn on tagasi (siiamaani Eveliniga kahekesi Bolgas käies on meil suuremaid!!! sekeldusi õnnestunud vältida). Migratsiooniametis kulus üksjagu aega, kuid asjad siiski pidevalt edenesid. Küll tõsteti meie dokumente ühest hunnikust teise ja lõpuks meie ette, et avaldust saaksime täita ning avastasime, et nad on meie dokumendid sassi ajanud. Passe vaatasid uudishimust läbi kõik kohalviibijad. Täitsime avaldused ära ja panime dokumendid uuesti õigetesse hunnikutesse, maksime raha ära ning põhimõtteliselt olidki asjad korda aetud. Järgmisel nädalal võime järgi minna. Umbes viiskümmend meetrit majast ja saime jälle küüti ning otse Melcomi, kust saime palju vajalikke asju hangitud.

Melcomi töötaja laps puhkamas
Kui olime peaaegu kõik asjad korda ajanud, siis hakkasime tagasi Kongosse minema. Kongosse jõudes selgus, et küla oli tabanud tohutu äikesetorm ning elektrit polnud, hiljem selgus, et osade majade katused olid elektriliinidesse lennanud ja seega valmistusime pikemaks katkestuseks. Istusime Mai pimedas kontoris ja arutasime päevasündmusi ning sõime mingeid omapäraseid pähklilaadseid asju, mis me Bolgast tee äärest kaasa ostsime, kui ootamatult Evans läbi astus. Ilma pikema sissejuhatuseta küsis ta naljatades ööbimisvõimaluste kohta meie majas, sest tema toal oli katus osaliselt ära lennanud ja elutuba oli üldse katuseta.

Sellega seoses meenus mulle lugu Ayamfoya kliiniku ajaloost. Umbes kümme aastat tagasi tabas Kongo küla järjekordne äge äikesetorm, kuid seekord võttis see kaasa Ayamfooya kliiniku katuse arhiivi koha pealt. Seega kõikide patsientide kaustad said veekahjustusi. Järgmisel päeval laotati kõik kaustad kliiniku hoovi maha päikese kätte kuivama (sellest on isegi pilt olemas) ning suurem osa neist õnnestus niimoodi ära päästa.


Nädalavahetusel pidime tegema väikese väljasõidu kohaliku järve äärde, kuid ootamatult! selgus, et keegi on kadunud ja keegi tahab jalgpalli vaadata (liialdades võib öelda, et Ghanas vaatavad kõik jalgpalli ja ülejäänud mängivad). Niipalju oleme juba selgeks saanud, et alati võiks mingi alternatiiv varuks olla, seekord otsustasime minna Blue Sky hotelli basseini äärde. Veetsime seal imetoreda pealelõuna. Basseinis olid ka mõned kohalikud tüdrukud, kes soovisid, et neid ujuma õpetaksime. Paar tundi kuluski selleks, et Mai ja Evelin viisid läbi ujumise ABC-d kohalikele tüdrukutele. Selline väike terviseedenduslik projekt kohalike noorte tervise heaks.