kolmapäev, 28. oktoober 2015

Toredad inimesed, lahe töö ja mõneti harjumatud töövõtted

Nädalad vuhisevad ikka meeletus tempos. Oma ehmatuseks avastasin, et olen oma blogipostitustega täiesti maha jäänud - nii, et pean lugejaskonnalt koheselt vabandust paluma. Eks meil see nn arvutiga töötamine ja elektrivaheline koostöö on ka suhteliselt nadi ja ikka ja jälle juhtub, et kui aega asju kokku võtta ja kirja panna, siis meie piirkonnast elekter lahkunud. Kuid samas on koguaeg midagi teha ja siis avastadki, et numbrid kalendris ikka metsiku tempoga edasi liikunud ning ise pole midagi kirja jõudnud panna.
Olen siis põhiliselt kahe kliiniku vahel toimetanud Pitanga (põhiliselt) ja osaliselt ka Logre.

Lisaks veel outreachid ja kodukülastused, health-talkid.
Koduvisiitide päevad on pikad - vahepeal läheb kõht tühjaks,
siis kilekott välja ja ühiselt Pitanga õdedega sööma ja muidugi
ikka kätega. Enne seda ilus kätepesu rituaal ja söögipalve.
Siis kodudesse edasi.

Koduvisiidid - loengud ja jutuajamised pereplaneerimisest,
toitumisest, kindlustusest, lastekasvatamisest, tervisekontrolli
vajalikkusest. Igal pool võeti meid lahkelt vastu.


Tavaliselt üks päev nädalas läheb Bolgatangas asjaajajamiste peale ning siis ei tule kliinikustöötamisest midagi välja.
Eralabor Bolgatangas II korrusel - siniste trellidega.
Koht, kus saab ennast testida, kui on kahtlus, et oled nakatunud
mõnda kohalikku haigusesse. Teenindus kiire ja ülisuper.

Võiks isegi öelda, et selline mõnus rütm on sisse tekkinud, kuigi kunagi ei saa siin sada protsenti kindel olla tehtud plaanidele, sest need võivad totaalselt muutuda 10 minuti jooksul. Lisaks sellele on saanud ka mitmeid öid kliinikus veedetud, sest üha enam selgub, et ka siin maal beebid armastavad sündida öösel. Südaöösiti heliseb telefon ja unesegaselt saamata täpselt aru, mida Susie teises otsas räägib, ütlen vaid, et kohe olen valmis. Kord tullakse võetakse peale tsikliga ning on kordi, kus sünnitaja mees on aetud ämmaemandat ära tooma autoga läbi tormi ja äikese.Kohalejõudes ootab juba sünnitaja perekond ning kusagilt leiad jalutamas ka sünnitaja enda. Tavaliselt päikesetõusu ajaks oleme beebid kätte saanud. Ämmaemandaid ühiseks workshopiks kokku koondada ei ole õnnestunud (nad ise pidevalt teistes linnades koolitustel) - aga olen siis muutnud strateegiat ja võtnud üks-ühele lähenemise. Jälgides, kuidas nemad tegutsevad ning siis nemad näinud, kuidas mina tegutsen ning selle läbi saanud asju läbi arutada ning koos praktiseerida.
Pitanga kliinikus on inimesed tohutul avatud - nad tulevad ise minu juurde ja küsivad, kuidas seda teie teete ning mil viisil te neid ja neid töövõtteid kasutate, asju saab läbi arutatud ja kui ka meie arvamused ei ühti, kuulatakse üksteist ära ning siis proovime koos. Erinevatest Eesti haiglatest sai kaasa mitmeid instrumente - siis olen töötajatega koos läbi teinud, kuidas neid kasutada ning kuidas need asjad võivad hõlbustada nende tööd. Näiteks peeglid emakakaela vaatamiseks või Maarjalt sain Pitanga kliiniku jaoks imepisikesed käärid ja pintsetid, millega saab väga ilusti teostada vastsündinute ümberlõikust (see suhteliselt tavaline protseduur).
Mõned instrumendid kliinikusse
ja töövahendid. Rõõmu ja kallistusi
oli rohkelt. Usun, et need leiavad kasutust.
Korra vaatasin ümberlõikust Pitanga kliinikust pealt, kuidas üks inimene tegi, muidu ok, kuid instrumendid olid liiga suured selleks protseduuriks ning seekord ei tulnud see küll väga ilusti välja. Nüüd viies need instrumendid, näidates nende kasutust ning samuti tungivalt soovitasin, et neid tuleb harjutada käes hoida. Kohalik õde/konsultant Martin hoidis neid käes nagu õrna portselani ning silmad särasid põnevusest, kas tõesti oli ta küsimus, et need on meile. Olen vaadanud, et isegi kääride käsitsemine tekitab neil raskusi. Ja olin hämmingus, kui melonit koorisin, ahhetasid inimesed kooris, kui hästi ikka see nuga lõikab - kuidas ta oskab seda selliselt teha. Tõesti - selgitust tuleb teha tõeliselt väikestest asjadest.
Nüüd just palusid osad Pitanga töötajad, et ma õpetaks neile uuesti kogu kanüülipanemise protsessi. Nimelt väga sageli tulevad neile malaariasse nakatunud, kellel juba väga kõrge palavik, tohutu vedelikupuudus ning ainult oma lähedase najal seisavad püsti. Erinevas vanuses inimesed - sülelapsed, lapsed, noored, täiskasvanu, vanurid. Olukorra hõlbustamiseks on nad sageli kutsunud mind kanüülipanekuks (kuigi oma koduhaiglas ma lastele kanüüle ei pea panema) - on siin need läinud ludinal ja nüüd nad tahavadki uuesti, et ma nendega kogu protsessi uuesti selgitaksin. Lisaks on kliinikusse sellel aastal tulnud uusi õdesid - ning nad peavad käeliselt alles kohanema erinevate asjadega tegelemisel. Ning rõõmuga olen saanud neid juhendada.
Väike malaariahaige poiss oma
ema ja vendadega. Kliinik nii suures
ressursipuuduses, et voodisse
pole võimalust linagi panna.


Kuna Goodpoint Chemicals toetas erinevate antiseptika vahenditega. Olen nii käte- kui naha-antiseptika jaoks jätnud neid pudeleid igasse ruumi. Ja rõõm on tõdeda, et ka need, kes alguses ei desinfitseerinud oma käsi pärast igat patsienti - on seda hakanud tegema. Vahel tuleb neile lihtsalt seda meelde tuletada.
Erinevad kiirtestid - HIV, süüfilis, malaaria - töötajad on hakanud
iga testimise vahel käsi desinfitseerima. Õnneks Pitangas
kasutavad nad alati kindaid. Vitasept on hoogsalt kasutuses.

Hetkel tahaks veel sinna kliinikusse hankida paar metall-kandikut. Sest juhul kui nad teevad veenisiseseid protseduure - siis kuigi püüdlikult desinfitseerivad piirkonna, kasutavad kindaid - siiski kõik töövahendid laotatakse lihtsalt voodi peale laiali ning olen näinud ravimiga süstalt ilma vutlarita toetumas karbi servale - see nõel on juba infitseeritud. Nendele detailidele püüan regulaarselt tähelepanu pöörata ja sobival hetkel neile taas üle selgitada.
Sünnitaja Pitanga kliiniku ees valutamas - Eestis küll sünnitajad
ei saa õues olla. Lähedased teda toetamas moraalselt.

Sünnitustel Pitanga kliinikus on naistel rohkem vabadust. Kuigi väliselt näeb sünnitustuba armetu välja - on kõik ilusti puhas. Viimati kui öösel olin kliinikus ja naine tahtis lihtsalt pikutada palja põranda peal - tõmbasin sünnitusvoodist krõpsudega matid lahti ja panin põrandale, et sünnitajal mugavam oleks.
Kell 3 hommikul sünnitaja ise leidmas
endale sobivaid asendeid ilma,
et saaks ämmaemandalt
riielda, et ringi liigub.
 Ämmaemand oli vaimustuses, et huvitav, miks ta ise selle peale varem pole tulnud - naisel on ju palju parem. Vot selline suhtumine mulle meeldib - vaadatakse asju sünnitaja mätta otsast. Sageli sellist perspektiivi siin kliinikutes ei kohta. Pigem vaadatakse endi mätta otsast, kuidas on mugavam asju teha - mis tegelikult on kurb.
Logre kliinikus käivad asjad teistmoodi - töövõtted ikka väga erinevad ja nii mitmelgi korral pean sundima jätkuvalt oma nägu rahulikuks jääma, kuigi pea karjub appi. Ja tõesti paneb ohkama.
Esimene päev kui sinna tööle läksin, oli neil meeletu tööjõu puudus ning täismaja. Nii et ma kaugemale vastuvõtust ei jõudnuki, vaid koheselt sukeldusin töösse, sest mitmed inimesed olid haigeks jäänud ning neil oli meeletult abikäsi vaja. Leidsin, et see on hea viis kohe Logresse sisse sulanduda - ning teha vastuvõtus kõike mis vaja.
Maarja Logre kliiniku vastuvõtus

Järgmisel päeval suundusin kohe Logre maternity wardi (rasedus- ja sünnitusosakonda). Ämmaemand ja õed toredad. Kuid kuna see on suurim kliinik kogu piirkonnas, siis rahvastevool ka tunduvalt suurem.
Õde ja ämmaemand Logre kliinikus rasedaga tegelemas

Ämmaemanda vastuvõtt Logre kliinikus
Rasedate vastuvõtul tundsin puudust naistele isiklikust lähenemisest nagu oli Pitanga kliinikus. Tehti vajalikud protseduurid ja mõõtmised ära, mõne sõnaga vestlust ja juba tuli järgmine rase peale. Kui korra küsisin, et miks pikemalt ei suhelda, siis öeldi, et palju naisi on ja siis ei jõuagi neid vastu võtta. Mingil hetkel harjus ämmaemand minuga ära ning inglise keelt kõnelevad naised jättis ta minu hoolde, kuid olles lähedalt, kuulates, kuidas ma nendega vestlen.Päeva lõpus olime juba päris headeks sõpradeks saanud ning jätsin ka oma telefoni nr-i Logre kliinikusse, et juhul kui neil sünnitaja, siis annavad teada.
Sammusin juba rõõmsalt tagasi pärast tööpäeva lõppu koju ning jõudes Kongo marketile - helises telefon - Logre kliinik helistas: Evelin, kaugel oled, meil kaks sünnitajat. Vastasin, et tulen kohe. Kuigi sinna on ikka omajagu maad minna. Mõtlesin, mida teha. Mööda sõitis üks mees oma mootorattaga. Pidasin ta kinni, inglise keelt ta ei rääkinud, hüppasin kohe ratta selga, tema hämmingus, et miks valge naine temaga sõita tahab ning ütlesin konkreetselt: Logre kliinik, kohe! Hahhahhaaa! Mees sai aru ja viiski mu koheselt sinna. Tänasin teda kohalikus keeles ja vastu sain suure naeratuse ning mees läks oma teed.
Saabunud oli kaks sünnitajat - juba peaaegu väljutusefaasis. Mõlemile muidugi pandi koheselt oksüdotsiini veenisisene tilguti (nad tohutult armastavad siin kõiki sünnitusi üle stimuleerida ja emakaid hulluks ajada) ja siis olid hämmingus, et sünnitustuppa ei jõuagi ja beebid välja hüppavad meeletust tempost.Haarasin ka ruttu kindad, kuigi mu eesmärk oli vaadata, kuidas kohalik ämmaemand tegutseb ja millel tasub silma peal hoida.
Kurb oli jälle see, et kanüülid pandi ilma nahka desinfitseerimata - ning ämmaemand vahetamata kindaid jooksis ühe naise juurest teise juurde. (Neil meeletu kinnaste puudus ja siis nad ei raatsi neid ära visata ja raisata).
Esimene beebi lupsaski välja - püüdsin ta kinni ja panin ema kõhule - hüüdes ämmaemandale, no worries, I manage. (Ära muretse, toimetan siin ise). Tema hüüdis, et vaata, et sa platsenta ruttu kätte saad. Ütlesin lihtsalt vastu, no need to hurry, everything is ok (ei ole vaja kiirustada, kõik on korras). Peatselt sündis ka teine beebi ja sünnituse platsentaarperiood jäeti minu hoolde. Minu ehmatuseks pärast sünnitust kateteriseeriti veel mõlemat naist, et ei tekiks verejooksu. (See võttis ka mind peaaegu õhku ahmima). Lisa piin naisele ning kui kateteriseeriti, siis see protseduur sama moodi tegelikult steriilne protseduur - kuid seal eirati kõiki steriilsusnõudeid. Naine võib selle läbi saada väga tõsise uroinfektsiooni. Kuid lõpuks naised üle vaadatud (töövõtted neil küll robustsed) aga siiski sai need tehtud ning beebid õnnelikult ema rinnapeal.
Läksime pabereid kirjutama - ämmaemand Julie tänas mind särasilmil ja ütles, et nii palju oli kasu. Sõprus oli veel enam kasvanud. Tööalaselt Logres selgitustööd ikka tunduvalt keerulisem teha.
Omaette väljakutse on Logre vanemämmaemand - lühikest kasvu, viiekümnendates käre naine madam B. Alguses olin ma täiesti tühi koht - hea oli kui väikese tervituse tema suust sai. Olles nüüd mitmel korral seal kliinikus viibinud - on saanud isegi lühikesi vestlusi pidada.
Minni-Triin pani kaasa Logre kliinikule beebi südametoonide kuulamiseks doppleri. Sel päeval kui selle üle andsin ja selgitustööd tegin. Sain madam B-lt isegi laia naeratuse. Muidugi doppleri proovimisel oli ta väga jõuline ning lausa kiskus selle mu käest, et tema saab ikka ise hakkama. Kuna kohe ei õnnestunud, siis ulatas ta mulle tagasi ning ütles, et ma pean kõike täpselt selgitama ja seda võib kasutada ainult tema juuresolekul. Uhh - ääri-veeri seletasin, et see on kogu kliinikutöö efektiivsemaks tegemiseks - mitte ainult sünnitustoa jaoks. Et kõik tüdrukud, kes töötavad rasedatega, peavad sellega harjutama. Lõpuks ta nõustus selle arvamusega. Geeli hankimine doppleri jaoks oli omaette seiklus - uhh - küll siin ikka asjad võtavad aega.
Logre kliinikus vastuvõtus

Rasedakaart kliinikutes
Aga lõpuks saime kõik toimima. Ja kui ma ka sinna jätsin mõned naha- ja käteantiseptikat. Ütles madam B resoluutselt, et miks ma seda liiga vähe tõin ja sellest ei jätku. Las saadavad juurde. Jälle malbelt ja mahedalt - selgitasin, et seljakotti rohkem ei mahu ning see lihtsalt katsetamiseks ja harjutamiseks, et paremini hügieenitingimustest saaks kinni pidada - ja muidugi peaksid nad kasutama omale kättesaadavaid vahendeid. Ja taas jäi ta vastusega rahule. Lubasin dopplerile veel lisapatareid ka viia ning rääkida, kust neid saab juurde osta. Geelipurgi leiutasin ise - ning kirjutasin suurelt peale, mille jaoks. Siin unustatakse kõik kiiresti - vähemalt siis on aru saada, mille jaoks see on. Päeva lõpuks tänati mind ja öeldi, et ma olen alati tagasi oodatud, kuid nad väga ei taha, et ma oma euroopa kombeid neile peale surun. Samm - sammult püüame siis selles kliinikus jagada kogemusi (small-small - nii armastame siin ennast väljendada).
Madam B on ka see persoon, kes tegeleb HIV positiivsete inimestega - kuid ta on selles teemas väga tõrges ning väga ei taha meid sinna juurde lasta. HIV positiivsed kohtuvad korra kuus laupäeviti, kuid ma ei tea, kas meil õnnestub sellisel viisil nendega kokku puutuda. Aga vaatame, mis saab.
Igatahes jätkan kliinikutööga ning õlg-õlakõrval töötades jätkame kogemuste vahetamist.
Mitmel ööl sai ajada Mondo projekti asju - täites dokumente,
ja siis neid üles pildistades ja õnneks lõpuks ka
läbi seikluste onlines ära saadetud.
Evans abiks - Mai tuba muudetud kontoriks.

See armas Kongo küla on juba nii südamekülge kasvanud. Viimasel nädalavahetusel õnnestus teha väike trip väljapoole - ning siis naastes tagasi Kongosse - süda hüppas rõõmust, kui sai koju tagasi tulla - meie Kongo koju. Tundub, et mingil hetkel, kui tuleb siit lahkuda - saab see ikka päris emotsionaalne olema. Olen kogu südamest tänulik!
Susie ja Evelin (Efka)


teisipäev, 27. oktoober 2015

Teosammul edasi

Kontoritöö on siin Kongo külas omaette ooper. Piltide ja google drive’i info üleslaadimine ning koolituste materjali allalaadimine ootavad elektrit ja internetti, mis haruarva liiguvad käsikäes. Uue nädala alguses õnnistati meid aga mõlemaga, seega töötasime Evansiga kontorist, mis paikneb hetkel minu toas. Tema tuli oma Mondo mälupulgaga ning eelmiste aastate infoga ning asusime toetuslaste nimekirju üle kontrollima. Tegime nimekirja kiireloomulistest tegevustest, mis vaja enne novembri algust ära lõpetada: uute toetuslaste lisamine, toetuslaste koolitarvete tellimine vastavalt vajadusele ja kättejagamine, Tarkusefondi avalduste kogumine ja gümnasistite valimine, koolitused, toiduprojektid.


Kontorirotid
Jagasime ülesanded ära minu, Evansi ja Victori vahel. Viimane pidi hakkama politseinikuks ehk otsima üles kõik nö kadunud lapsed: kes läinud karjatama, kes suurlinna end või kaupa müüma, kes teadmata põhjustel pole kooli jõudnud. Selliseid detektiivitööd nõudvaid juhtumeid saime kokku kümmekond. Tahtsin Victorile nimekirja üle anda, kuid siis sain teada, et see peab ootama, sest Victor on tööl. Olen olnud Kongo külas veidi alla kahe kuu ja sain alles nüüd teada, et tal on lisaks MTÜ juhtimisele ka päris palgatöö – nimelt on Victor Kongo Senior High Schoolis ehk Kongo Gümnaasiumis raamatukoguhoidja. See töö võib talle sobida vägagi hästi, tundub olevat palju lugenud mees ning eks need raamatukoguhoidjad täidavad sageli ju Eestiski nõustaja-suhtleja-sotsiaaltöötaja rolli.

Minu nimekiri koosnes uute toetuslaste avalduste vastuvõtmisest ja info edastamisest Mondole, avaldused olid valmis prinditud ja koolidele kätte viidud, ootasin koolide tegutsemist. Tarkusefondi laste avaldused olid prinditud ja koolidele viidud ning terve ports jäi ka KoCDA office’sse, ootasin nüüd gümnasistide tegutsemist. Toidublogist olen rääkinud, õpetajatega koosolekuid pidanud pea kõigis piirkonna koolides, kuid projektide läbiviimine viibib. Kui eelmisel nädalal ootasid koolid koolitust, kus kõik õpetajad järgemööda osalema pidid ning selle pärast toidupäev veel aset ei leidnud, siis sel nädalal leidsid need koolitused siiski lõpuks ka aset ehk kaks nädalat selleks, et erinevate ainete õpetajad saaksid oma koolitusteks häälestuda ja neil osaleda. Ootan koolidelt uusi kuupäevi, aga nende asemel kuulen vabandusi.


Zua JHSi õpilane Azumah Bakela Jennifer saab kätte paki Eestist,
sees vildikad, kleepsud, pliiatsid, vihikud
Evansi nimekiri koosnes toetuslastelt info saamisest, mida nad uueks kooliaastaks vajavad: kas ja mitu koolivormi, koolikotti, pliiatseid-pastakaid, vihikuid ja joonistuspaberit, jalanõusid, matemaatika joonestusvahendeid. Kuna mina pidin nagunii koolide vahet käima, liikusime Evansiga tandemina, tema ajas oma rida ja mina oma. Uued takistused seisnesid selles, et kätte on jõudnud vihmaperioodi lõpp. Vastu teisipäeva tuli suur paduvihm ja uhus teed minema, seega kaugemad koolid pidid meid ootama kolmapäeval. Esmaspäevast kolmapäevani koolides liikudes oli raske lapsi tabada, sest kätte on jõudnud ka maapähkli, maisi ja riisi saagikoristusaeg ja vanemad ei lase lapsi kooli vaid hoiavad neid põllul. Päris mitmes kohas leppisime kokku uue külastuse, sest direktor pidi enne vanematega rääkima, et meie uue tuleku päeval lapsed koolis oleksid või vähemalt tuleksid, et end koolivarustusele registreerida ja minuga kirju kirjutada sponsoritele.


Lapsed registreerivad end koolitarvetele Zua direktori kabinetis
Teisipäeval vestlesin pikemalt Zua JHSi direktor Michaeliga. Väga meeldiv mees juhib väga vaest kooli. Kool loodi 2013. aastal ning esimene lend ootab lõpetamist eeloleval suvel. Koolis on umbes 60 õpilast ning õppetöö toimub endise lasteaia ruumides ja lasteaiast maha jäänud laudade taga, põhikooli viimane klass, mis sel aastal alustas, kolis õpetajate tuppa ning õpetajad kolisid maja ette puu alla. Michael räägib oma koolist suure südamega, mitte midagi ei kurda, kogu aeg naeratab, mina lihtsalt kurdan teile ja teen üsna nukra kokkuvõtte kuuldust. Mitte kordagi ei survestatud mind midagi koolile ostma või raha saatma. Ta lihtsalt jagas minuga oma igapäeva ja minul endal hakkas kahju... Õpikuid koolil ei ole, inglise keele õpikud sai eelmisel aastal ühelt teiselt koolilt vanade ja kasutatutena, mis tähendab, et paljud lehed puudu. Kriit sa eelmisel nädalal otsa, direktor ütles et enne detsembrit ei ole juurde tulemas. Haridusamet jagab kriiti trimestriks ja esimene ei ole veel lõpemas. Haridusamet on teinud pärimise õpikute osas, aga ka neid ei ole tulemas. Ei saa ei mina ega Michael aru, kuidas loodi kool vajalike ruumide, õpetajate ja vahenditeta. Nüüd juba survestatakse kooli, et 9. klassi lõpueksamitel oleks 0% läbikukkujaid. Mingi hetk vestluse sees näitab direktor mulle oma nutifonist artiklit Ghana uudisteagentuurist, mille kohaselt 90% kõigist Ghana JHSi lõpetanutest on kirjaoskamatud ning kuidas ajakirjanik seda õpetajate süüks peab. Michael vaatab mulle naeratades otsa ja küsib, kuidas õpetajad peaksid töötama ilma raamatuteta ja isegi ilma kriidita, et siis tekst tahvlile kirjutada. Zua kooli lugu läks mulle väga hinge ning mure on suur. Direktor on proovinud suhelda ka Eesti partnerkooliga, aga ei ole kahel korral vastust saanud.

Neljapäevaks oli mind tagasi migratsiooniametisse kutsutud viisat pikendama. Kaasas pass, passi koopia, neli fotot, tagasilennu pilet, kiri vastuvõtvalt organisatsioonilt pikendamise põhjuste kohta ja raha. Saime trotroga Bolgasse, sealt jala migratsiooniametisse ning kella 13 ajal saime lahkuda. Viisa pikendamine kaheks kuuks maksab 100 GHC, vaja oli täita vaid üks vorm ja lisada üks pilt. Heast eeltööst hoolimata ei sobinud MTÜ kiri aga just sellele ametnikule, kelle juurde me sattusime, sest kirjal puudus korral päis ja jalus. Pidime helistama Victorile ja organiseerima uued kirjad ning tooma need reede hommikul. Pass jäi kviitungi vastu migratsiooniametisse. Evans disainis jälle uued kirjad, kuid printimine jäi ootama elektrit. Reede hommikul Victor siiski allkirjastas, Anne-Liis  tegi vesivärviga templi otse auto pagasiruumis migratsiooniameti ees.

Koolilastele jagati piibliteemalisi koomikseid
Neljapäeva õhtul ootas mind ees järjekordne töötuba lastega, kuid kuna Bolgas läks oodatust kauem aega ning vahe peal sai ühendust peetud preestriga, kelle külalistemajas ööbime, pakkus ta küüti tagasi Kongosse. Loomulikult otsustasin võimalust kasutada, trotrol ootamine ja tagasisõit võtab vähemalt sama aja, lisaks lubas preester kindlasti 16 ajal Kongos tagasi olla. Kell 16:05 ootasime Maarja-Eveliniga veel Bolgas transporti, pärast viit jõudsime Kongosse. Õnneks  sai lastele sõna saadetud, et loovustund jääb ära, sest õpetaja Mai on Bolgas kinni. Anne-Liis, GLENI vabatahtlik ütles, et lasped olid näost väga ära vajunud ning pettunud ning kurvad olnud. Tema enam sellist sõnumit edastada ei soovi. Pean olema edaspidi kindel, et mu Bolga päev ei satuks neljapäeva peale.

Arvesse võttes seda, et palju jäi jälle tegemata ning järgmised sammud peavad tulema koolidelt ja õpilastelt mitte ei ole minu taga, võis selle nädala üsna edukaks lugeda. Malaariat ma ei saanud, tüüfust ei diagnoositud ning small-small (kohalik tasapisi või little by little) kõik ka edenes.




esmaspäev, 26. oktoober 2015

Pidevalt muutuvad plaanid

Selleks nädalaks planeeritud ravimite koolitus jäi ära, sest terve nädalavahetuse polnud elektrit ja kehva interneti ühenduse tõttu ei olnud võimalik teha ettevalmistusi koolituseks. Leppisime Thomasega kokku uue aja järgmise nädala neljapäevaks. Selleks, et kindlasti saaksin oma materjalid ette valmistada, planeerisin ühe päeva Bolga jaoks, et minna interneti kohvikusse tööd tegema. Hoidsin pöidlaid pihus, et sellel päeval Bolgas ka elektrit oleks, sest muidu oleks minek lihtsalt aja raiskamine. Tegin igaks juhuks nimekirja alternatiivsetest tegevustest Bolgas juhuks, kui tekivad mingid takistused interneti kohvikuga.

Lõpuks osutus Bolgas käik üle ootuste edukaks - sain tehtud pildid viisa pikendamise jaoks ja jõudsin teha mitu tundi tööd oma koolituse tarvis. Lisaks õnnestus digiallkirjastada tervisekindlustuse kahjuavaldus ja see koos piltidega ka ära saata. Siiamaani kõige edukam Bolgas käik.

Kliinikutes kulgevad asjad tasapisi. Ayamfooyas said seintele üles töötajate kohustuste nimekirjad ning iga kord kliinikus viibides üritan töötajate tähelepanu nendest kinnipidamisele viia. Natuke raskelt see läheb, aga loodan, et mõne aja jooksul ehk muutuvad need kohustused inimestele harjumuseks.

Üks päev Ayamfooyas olles nägin oma silmadega, kuidas Lydia valmistus minema siduma palatisse. Ma olin nii positiivselt üllatunud, kui nägin, et tavapärase asjade hunniku (sealhulgas ka puhta sidumismaterjali) asemel, olid kandikule asetatud eraldi neerukausid sidumismaterjaliga, puhastamiseks mõeldud alkoholiga ja instrumentidega. Kõik asjad, mida peaks sidumisel vaja minema, olid ilusti kandiku peale valmis pandud. Ma olin liigutatud - mu haava sidumise koolitusest on natukenegi midagi kasu olnud. Väike probleem oleks äärepealt palatis tekkinud seoses jäätmetega, aga selle olukorra lahendas Lydia ise suurepäraselt - paludes mul tõsta prügikast voodi kõrvale. Olin rahul selle osaga, et ta ei teinud seda ise nende kinnastega, mida ta sidumisel kasutama oleks pidanud. Kuid jah, veidi on veel vaja juhendada ennetamaks selliseid olukordi ning oma tegevuse planeerimist.

Kord tutvustati mulle Ayamfooyas ravimite alternatiive. Ikka veel kestab see ravimite põud ja kui diklofenaki süstelahus otsa sai, hakati tegema hoopis deksmetasooni süste. Mul olid silmad üllatusest pärani - mismoodi ja miks??? Kas ei võiks siis hoopis anda paratsemooli tablette ja lastele küünlaid? No siin kliinikus käivad asjad kuidagi teistmoodi - Logre praktikas olen näinud, et antakse vajadusel tablette ja lapsed saavad peaaegu alati küünla, diklofenaki süstena tehakse lastele seal harvem. Kord arutasime ühe töötajaga diklofenaki lihasesiseste süstide tüsistusi (olen Eestis töötades näinud üsna ulatuslikke ja intensiivravi vajanud juhtumeid), siis selgus, et tegelikult on süstekoha abstsesse siin üsna sageli. Minu jaoks ei olnud piisav ka see põhjendus, et toime on kiirem (eriti kõrge palaviku puhul). Kui on olemas tabletid, tuleks alustada ikkagi lihtsamast. Kui need ei aita või ei saa suu kaudu manustada, siis tuleks üle minna süstidele.

Ühel päeval võtsin ette kaks kliinikut korraga ja Ayamfooyast Logresse liikudes nägin tee peal Victorit mootorrattaga, kes hea meelega otsa ringi keeras ja mulle küüti pakkus. Ja lõpuks see tuli - ilma igasuguse sissejuhatuseta küsis Victor minult: Nii, kas Maarja on abielus?... Ma juba arvasin, et mina olen sellest vestlusest pääsenud, sest teiste vabatahtlikega on ta need teemad läbi arutanud juba üsna saabumise järgselt. Saanud eitava vastuse, teatas Victor üsna enesekindlalt, et see tähendab, et Maarja on nüüd tema naine... No mis seal ikka.

Logre kliiniku töökorraldus hakkab vaikselt selgemaks saama ja ühel päeval sain osa mitmest järjestikusest erakorralisest olukorrast. Tegelesin suure osa ajast patsientide eluliste näitajate võtmisega ja vahepeal käisin palatites ning apteegis. Hommik algas kliinikus tegusalt - saabus laps kõrge palavikuga (>40 kraadi) ja tekkisid seetõttu krambid. Kuna veeniteed veel ei olnud, siis manustasime diasepaami süstelahust rektaalselt, efekt oli hea. Kui ka teine laps peaaegu sama kõrge palavikuga saabus, lasime emal kiiresti paratsetamooli küünla paigaldada ning õde õpetas talle, kuidas lapse keha veega pestes jahutada. Vanemate teadlikkus on madal ja nõustamisel-õpetamisel üsna suur roll. Sageli tullakse oma kõrge palavikuga lapsega arsti juurde nii, et laps on paksult riides ning omakorda linasse mähitud.

Sellel ajal, kui me esimese lapsega süstide toas tegelesime, kuulsime järsku tugevat põntsatust nagu keegi oleks kukkunud. Nii oligi, üks vanem mees oli ilmselt suurest pingutusest järjekorras oodates ära kollabeerunud. Õnneks töötajad reageerisid kiiresti ja tänu õde Bernadette'i organiseerimisoskusele, talutati minestanud mees palatisse ja alustati vedelikukaotuse taastamist. Teised tegelesid samal ajal dokumentide korda ajamisega ning sidumistoas jätkus krambitanud lapse ettevalmistamine haiglaraviks. Kõik toimus üsna kiiresti ja esialgu tundunud kaos organiseerus märgatava kiirusega eesmärgipäraseks tegevuseks.

Nüüdseks on tekkinud juba võimalus veidi võrrelda kahte kliinikut ja nende tööd ning esmamulje järgi tundub, et mõned asjad on Logre kliinikus väga hästi korraldatud. Kui Ayamfooyas tunnetad selgelt, et patsientidesse suhtutakse hästi - sest muidu nad äkki ei tule hiljem tagasi, siis Logre kliinikus torkab väga silma puhtuse ja korra hoidmine. Koristaja teeb oma tööd hästi, koristab mitu korda päevas ja vajadusel tuleb kohe põrandat pesema, kui juhtub, et keegi on oksendanud või midagi on maha läinud. Üks kord läks aga hoopis teistmoodi - väike poiss kartis väga veenikanüüli eemaldamist ja pissis süstide toa põrandale. Õde sai poisi ema peale üsna pahaseks ja käskis emal tuua mopp ning põrand puhtaks teha - loomulikult seda ema ka tegi...

Kolmapäeval veetsin peaaegu terve päeva õde Bernadette'iga süstide toas ja pealelõunal käisin temaga kaasas ultraheliuuringuid vaatamas (tema on ainuke, kes teeb ultraheli uuringuid ning seda oma põhitöö kõrvalt ja üldse teises hoones). Seekord olid tulnud mitu rasedat naist ultraheli uuringule, kuid keset päeva läks vool ära ja uuringut teha ei saanud. Aga nagu siin ikka kombeks, jäid nad siiski veel ootama... Ja mõned tunnid hiljem tuligi vool tagasi. Kabinetis ettevalmistusi tehes, tuli üks hetk laborant minu juurde (uuringute ruum asub laboriga samas majas) ja andis mulle oma paariaastase lapse hoida, et tema saaks veidi puhata ja kiired tööd laboris ära teha. Kuna lapsi hoiavad sageli ka teised kaastöötajad või isegi mõne patsiendi lähedane (tavaliselt siiski veidi tuttav), kes on kliinikusse tulnud, siis on lapsed üsna leplikud võõraste inimestega. Ghanas lubatakse sünnitusjärgset puhkust emadele vaid kolm kuud, siis tuleb tööle tagasi tulla koos lapsega ning kergemat tööd emadele ei võimaldata. Laps on ema seljal ja tehakse ära kõik tööd, mis vaja.

Õhtusöögil kuulasime Edward Azure lugusid, kuidas valmistada konna söögiks - suu kaudu saab terve sisikonna välja tõmmata ja siis lükatakse puidust varrast läbi konna keha ning grillile. Peale grillimist torgatakse see varras maa sisse ja lastakse konnal veidi jahtuda ning siis süüakse. Varasemalt oleme juba kursis sellega, et suitsetatud koerapea on suurim delikatess siinkandis ja kõige parema maitsega liha on kassiliha. Turult on võimalik osta ka eesliliha. Head isu!


kolmapäev, 21. oktoober 2015

Ühest kliinikust teise ja tagasi...

Eelmisel nädalal alustasin tasapisi Logre kliiniku tööga tutvumist ja nagu iga uus algus, see läks raskelt. Esimene keerulisem ettevõtmine oli Logre matron'iga suhtlemine. Tahtsin uurida HIV positiivsete grupi kooskäimise aegu, kuid tema kõndis minust lihtsalt mööda nagu postist. Mina jonni ei jätnud ja kõndisin tal sabas ja jätkasin küsimuste küsimist (täpselt nagu kohalikud, küsisin sama asja uuesti ja uuesti) ning lõpuks sain vastused. Iga kuu teine laupäev on nende kokkusaamised ning meiepoolse algatuse suhtes oli see ämmaemand üsna skeptiline. Et kui HIV positiivsed ise tahavad meiepoolseid üritusi vms, ainult siis saame midagi teha. No kohalikud inimesed tunduvad ikka oluliselt sõbralikumad kui see ämmaemand, seega loodan nende heakskiidule...

Sidumistoas nägin samu probleeme, mis Ayamfooyas. Samu instrumente kasutatakse korduvalt, kuid!!! neil on töötav autoklaav, mida igapäevaselt kasutatakse, aga just selle päeva hommikul polnud elektrit ja seega seda ei kasutatud. Uurisin alternatiivide kohta ja sain teada, et nad keedavad oma intrumente, aga keetmisaparaat töötab ka elektriga... Ikkagi sama seis - kui elektrit pole, siis ei steriliseerita midagi. Juba üsna tuttav aafrikapärane suhtumine. Sellega seoses tehti mulle ka ettepanek kliinikule voolugeneraator hankida - pidin jälle hulga selgitustööd tegema Mondo eesmärkide kohta ning veenma neid, et teadmiste ja oskustega aitamine on samuti oluline.

Ühel päeval õnnestus mul Abrahamiga Logre kliinikust Bolgasse minna. Kuigi tegin nö uurimistööd teise (Ayamfooya) kliiniku jaoks (otsisin intrumentidele karpi ja desinfitseerivaid aineid), siis polnud Abrahamil midagi selle vastu, et mind kaasa võtta. Sain käia piirkonna suurimas meditsiinitarvikute laos. Sain teada, et suurt midagi peale kloori intrumentide desinfitseerimiseks nad ei kasuta (instrumente leotatakse kloori lahuses, seejärel keedetakse või autoklaavitakse). Käisime Abrahamiga läbi kõik meditsiinitarvikute poed Bolgas ja sain hea ülevaate, mida siin üldse on võimalik kasutada. Valik on kesine ja meenutab nõukogude aega - on tablette, vedelat kontsentraati, aga ainult kloori. Otsustasin, et pean seda siiski veel täpsustama - ehk ikka Accras või mujal on ning siin tuli mulle appi Thomas, kes hakkas oma tuttavate kaudu uurima Ghanas kasutatavaid lahuseid.

Teisipäeva sisse mahtus lühike tööpäev Ayamfooya kliinikus tavapärases kaootilises rütmis, mille järgselt olin planeerinud teha ettevalmistusi kolmapäevaseks koolituseks, sest eelnevalt olime olnud jälle mitmeid päevi vahelduva elektri varustatusega (siis kui on aega teha office work'i, juhtub elekter ära olema ning kui olen planeerinud pika päeva kliinikus, on terve päeva vool olemas). Koolituse ettevalmistamiseks jäid siiski üsna loetud tunnid ja osaliselt ka öötundide arvelt, sest ootamatult pidime kaasa aitama kohaliku organisatsiooni (KoCDA) puudutavate dokumentide täitmise-saatmise ja välja otsimise protseduurile. See omakorda kujunes päeva pikkuseks ettevõtmiseks (mis osaliselt oli alanud juba eelmisel päeval), osaliselt kehva interneti ühenduse ja ghaanalastele omase aja planeerimise tõttu. Koolituse materjalid koos, printisin need igaks juhuks välja - siin kehtib alati see põhimõte, et ära jäta tänaseid toimetusi homse peale, just seetõttu, et hommikuks võib vool läinud olla ja printimisest võib ainult unistada. Igasugustest muudest huvitavatest ja ootamatutest takistustest rääkimata. Pakkisin öösel veel seljakotti sidumise õpetamiseks vajalikud instrumendid ja mõned sidumismaterjalid, lisaks instrumentide jaoks mõeldud konteineri (kuna ma seda mitte ühestki meditsiinitarvikute poest ei leidnud, siis otsustasin Bolga fikseeritud hindadega kaubamajja minna ning leidsin kõige ideaalsema ja tavalisema klambritega suletava plastmassist säilituskarbi, mille hind oli umbes üks euro...) ja koolituse materjalid. Magama läksin rahuliku südamega.

Enne koolitust sain lühidalt Thomasega rääkida ja tekkis õhkõrn lootus, et sidumis- ja süstide tuppa võib ehk kunagi uued lauad saada. Metallist lauad, ilusad ja uued!!! Seega praeguste laudade värvimise ja vakstu vahetamise projekt jääb ootele. Otsustasin, et kui novembri lõpuks uusi laudu pole, siis värvin need vanad ikkagi üle ja vahetan vakstud ära. See ei tohiks liiga kallis olla... Isegi minu kardinate idee tolmu hulga vähendamiseks sidumis- ja süstide toas ei tundunud Thomasele liiga utoopiline ja loodetavasti ostetakse vähemalt kangas ära. Autoklaavi parandamine ja gaasipõleti kontrollimine sai ka täiskäigu sisse ning äkki näen minagi kuidas neid kasutatakse. Kolmapäev tundus olevat tõeliselt positiivsete algatuste päev.

Koolituse teemadeks olin planeerinud kolm valdkonda - käte hügieen, aseptilised sidumisvõtted ja instrumentide desinfitseerimine. Lõpetuseks kavatsesin tutvustada töötajate kohustuste nimekirja, mille on välja töötanud esimene vabatahtlik Rita, kes Ayamfooya kliinikus töötas. Koolituse algus oli veidi raske, kuid lõpuks suutsin panna inimesed oma mõtteid väljendama ning tekkis üsna elav diskussioon erinevate lähenemiste vahel, kus hetkeks tundus, et olukord väljub kontrolli alt, kuid kohalikud väljendavadki ennast üsna otsekoheselt ja kõva häälega. Saime läbi võtta kõik ettevalmistatud teemad ning praktiliselt harjutada käte hõõrumise tehnikat ning aseptilise sidumise võtteid. Paljud murekohad justkui küsimusi ei tekitanud, samas olen näinud praktilises töös palju vigu. Seega üritasin enda kogutud info põhjal tuua näiteid praktilisest tööst ning tekitada arutelu probleemsete töövõtete üle. Näiteks, osad töötajad arvavad, et haava tuleks puhastada väljastpoolt sissepoole liikudes - selline puhastamine võib haava hoopis infitseerida nahal leiduvate bakteritega. Siin tuli selgitada, et haava eritisega ei ole võimalik tervet ümbritsevat nahka nakatada ning haava suuremaks nii ei aja.

Instrumentide puhastamine oli mind isiklikult huvitav teema ja tegin näidislahuse koos instrumentide kasutamisega lahuses. Tundub, et lahuse kasutamise vastu polnud kellelgi midagi ja kui Lydia kuulis, et lahusekonteiner jääb sidumistuppa, oli ta siiralt õnnelik. Tõesti nagu laps jõulukingiga. Nüüd pean lihtsalt mõningad sidumised ja protseduurid temaga koos läbi tegema ning veenduma, et ta ikkagi puhtaid instrumente kasutab. Töötajate kohustuste tutvustamine läks valutult, kuid nüüd pean käima regulaarselt vaatlemas, kuidas nende juurutamine edeneb.

Rita saadetud žgutt on ühe nädalaga saanud kõikide lemmikuks töövahendiks

Neljapäev Logre kliinikus osutus emotsionaalselt raskeks - eelmise päeva positiivsed emotsioonid seoses õnnestunud koolitusega Ayamfooyas ununesid kohe, kui nägin Logre kliiniku katsumusi. Hetkel on otsa saamas või juba otsas mitmed ühekordsed tarvikud ja ravimid, seega töötajad peavad tegema kompromisse - näiteks kasutama samu kindaid nii kaua kuni need nt verega reaalselt kokku saavad, sest iga patsiendi jaoks neid ei jätku. Varustuse põud on tingitud mingist viivitusest kindlustusrahade ülekandmisel tervisekindlustuse fondist. Üsna raske on sellises olukorras optimistlikuks jääda ning kogumulje kiskus vägisi masendavaks. Üritasin ennast jaotada erinevate ruumide vahel, et saada paremat ülevaadet kogu kliiniku töökorraldusest. Üks väga positiivne hetk oli selles päevas ka, kui üks patsient patsient välja kirjutati ja palatist ära läks, siis nägin juba mõne aja pärast koristajat koristamas voodit ja mitmel korral nägin sama koristajat reaalselt erinevates ruumides koristamas. Ma olin nii rahul selle vaatepildiga.

Reede hommikuks oli Brigitil Ayamfooyas planeeritud koduvisiitide tegemine. Kuna päeva peale pidi ka mitu rasedat vastuvõtule tulema, siis otsustas Brigit, et käime visiitidel üsna kliiniku lähedal ja jalgsi. Juhtumisi oli jälle turupäev ja paljudest majapidamistest olid peaaegu kõik inimesed turule läinud. Kokku käisime viies majapidamises, millest kahes olid vaid vanad inimesed kodus ning nõustamine puudutas enamasti nende tervise hoidmist, puhkamist ning koduste ülesannete jaotamist teiste pereliikmete vahel. Siin on kombeks, et kui inimene läheb põllule tööle, siis ta teeb terve päeva tööd ning naaseb alles õhtul. Seega ei söö inimesed lõunat ning keskpäevase päikese eest pole eriti kuhugi varjule minna.

Ühes majapidamises aga oli päris palju inimesi kodus, nende hulgas ka kaks noort ema lastega. Vaatasime üle nende laste jälgimisraamatud ning ühest selgus, et ema polnud oma lapsega kaalumas käinud ega A-vitamiini saamas. Teise naise aastaste kaksikute kaalukõver aga näitas, et lapsed on viimaste kuudega hoopis kaalust alla võtnud. Mõlemaid naisi julgustati lastega regulaarselt kontrollis käima ning said nõuandeid kuidas lapsi paremini sööma saada. Perepea oli juba üsna eakas ning temal soovitasime oma tervise hoidmiseks hoida tasakaalu töö ja puhkuse vahel. Visiidi lõpetuseks soovis perepea solimee'ga (valge naisega) veidi juttu teha ning otsis lagedale paarikilose hirsipuhma ja küsis mind omale naiseks. Seejärel tutvustas mulle oma praeguseid naisi, kes ei pannud üldse pahaks, et nende kõrvale kolmandat naist otsiti. Nalja kui palju, aga keeldusin viisakalt.

Hirsipuhmas ja tagasihoidlik peigmehe kandidaat

Pühapäeva lõuna paiku tegin üllatusvisiidi Ayamfooya kliinikusse ja sain positiivse üllatuse osaliseks - minu valmistatud instrumentide lahus oli vahetatud täpselt nagu me Lydiaga kokku leppisime - pühapäeval ning kasutatud instrumendid olid ilusti lahuses. Oh mu süda hüppas rõõmust, eriti seetõttu, et keegi ei teadnud minu tulekust, ka ruumid olid peale valve lõppu koristatud ja üldine mulje oli positiivne.

Sidumistoa laud ja sinise kaanega instrumentide konteiner (pühapäevasel visiidil)

Aeg-ajalt kuulen ja näen erinevaid huvitavaid juhtumeid seoses patsientidega. Ükskord tuli kliinikusse vanem mees, kellel oli suur haavand jalal. Kui ma uurisin, et mis jalaga juhtus, siis selgitas ta seda niimoodi, et vigastas säärt katusepleki servaga ja selleks, et haav põletikku ei läheks, otsustas ta haavale (ja peaaegu tervele säärele) peale valada keevat vett!!! Ja kliinikusse otsustas ta tulla veel paar päeva hiljem - selleks ajaks oli kogu põletusala juba põletikuline ja haav ise oli infitseerunud. Logre kliinikusse tuli üks mees koleda mädase peahaavaga. Uurisin temalt, et kaua aega tagasi see haav tekkis ja miks see juba põletikuline on - vastuseks sain, et naine lõi kiviga pähe mehele... 


Kuna ikka veel on vihmasadusid, siis levib ka malaaria. Paljud inimesed tulevad peale malaariaravikuuri mõne aja pärast järelkontrolli kliinikusse ning tuleb välja, et ravi ei ole efektiivne olnud ja malaaria kiirtest on positiivne. Ja kui uurida, kuidas nad ravimeid on võtnud, siis tuleb välja, et ravi jäetakse pooleli, sest ravimite kõrvaltoimed muudavad inimesed uimaseks ja üldse muutub ravi alguses enesetunne kehvemaks. Kliinikusse tullakse tavaliselt siis, kui on turupäev - kõigepealt aetakse turul oma asjad korda või saadetakse teised pereliikmed turule ja muuseas käiakse ennast näitamas - sageli selgub siis, et tervisekindlustus on ootamatult aegunud ja üsna sageli diagnoositakse ikkagi mingi haigus ka. Mõnikord puudub inimestel raha ravimite ostmiseks ja minnakse lihtsalt koju - peale visiiti lähevad inimesed ise ravimeid ostma ja need, kellel raha pole, jätavad need lihtsalt ostmata või ostavad natukene või ainult mõne ravimi...

Nendest pottidest tee ääres tuleb minu lõuna, veel on proovimata suitsukala, mis on varrastel rõngaks surutud

esmaspäev, 19. oktoober 2015

Evans is back!

Uue nädala esmaspäeval, 12. oktoobri hommikupoolikul pidin minema tundi, aga õpetaja liigutas aega ning mina asendasin tegevused kontoritööga. Sain ligipääsu Mondo printerile, mis pidi olema KoCDA kontoris, kuid kuna kontor ei ole väga turvaliselt suletud, paikneb printer endise assistendi Evansi toas. Vargapesas ei olnud küll piisavalt kohti kuhu kõik seadmed ühendada, aga üsna pea leidis Victor kellegi, kel oli veel üks vargapesa (ilma pistikupeata) ning ühendas selle traate pidi esimesse ning saimegi voolu taha ilma loomuliku kao ja kärsahaisuta. 

Uued nimekirjad käes, tegin kiiresti valmis ka kutsed viisa pikendamiseks endale ja Maarjale-Evelinile, sest meil soovitati viisa pikendamisega pihta hakata kaks nädalalt varem. Kui neljapäeval, 15. oktoobril migratsiooniametisse jõudsin tuli meelde Liina postitus sellest kuidas ta ootamise ajal luuletusi kirjutas ning olin valmis pikemaks ootamiseks, aga suureks üllatuseks oli kontor inimestest tühi, kolm ametnikku valmis nõustama. Pilguheit passi ja selgus, et olen liiga varakult pihta hakanud, ametnik ei soovi üle vaadata ka minu kutset ega anda koju kaasa pikendamise avalduse vorme (kokku neli!), et saaksin järgmiseks nädalaks kõik paberid valmis panna. Ei-ei, enne järgmist neljapäeva ei soovi nad mind seal uuesti näha. Vähemalt sain haridusameti direktori heade amortidega-kliimaga autos sõidu otse migratsiooniameti ette, mitte ei raisanud aega trotrol higistades.

Bolgaskäigu teine eesmärk oli toetuslaste piltide üleslaadimine, sest olin vahepeal kõvasti pilte juurde saanud, kuid voolu puudumisel ei olnud võimalik neid Kongos Eestisse saata. Kõndisin siis hea 20 minutit internetikohvikusse, seal on nett peaaegu nagu Eestis (kannatab isegi mitut akent korraga lahti hoida!), aga kohvik oli kinni. Selgituseks öeldi “liin on maas” ehk loomulikult ei ole tol päeval Bolgas netti kui mina plaanin minna… Oleksin juba pidanud aimama, sest üleelmine kord internetikohvikusse minnes jäime Maarjaga pimedani kliinikusse (pidi olema esimene vahepeatus ja haiguse asemel lõpema rohalise tulega); eelmine kord sain toimetada tund ning siis tabas ka Bolgat voolukatkestus. Ei ole ka see Bolgas käimine lahendus meie murele kuidas olla Eestiga ühenduses…

Oktoobri teise täispika nädala tipphetk oli see, kui teisipäeva hommikul saabus Evans, Victori poeg ja KoCDA päris assistent (nagu kirjutatud nägin tema asemik Justice’it põigusalt korra septembris)! Lõpuks ehk hakkavad minu tegemised lihtsamalt laabuma?! Paraku ei ole Evansil telefoni ning teda saab kätte kas marketile ukse taha minnes või Victorile helistades ja temaga sõna sates, mis ei pruugi kohale jõuda… Aga vähemalt on Evans kohal!

Ja õigepea on temast juba kuhjaga kasu! Mondost teatatakse, et ühe ELi projekti tähtaeg on järgmisel hommikul, kuid juba 6 kuud tagasi küsitud dokumendid on KoCDAl esitamata. Üldmobilisatsioon toimus õhtul kella 19 ajal. Jaotame tööülesandeid: Evelin pildistas juba portsu erinevaid ja talle tundmatud ning ehk ka mittevajalike dokumente ära. Evans on printeriga juba ukse taga, Maarja proovib saada meili lahti ja mina juba prindin mida vähegi saab. Kord on kontor Maarja juures, kord minu toas. Kõigil meil on meeles hoiatus eelmistelt vabatahtlikelt, et ärge kohalikke oma tuppa laske! Tühja kah, ega meil nagunii midagi ei ole, paar aafrika kleiti, mille jaoks Evans on liiga valest soost.

Dokumendid prinditud, on vaja need allkirjastada ja templid peale lüüa. Esimene samm kõne GLENi Anne-Liisile, kelle käes peaks paiknema KoCDA tempel, aga Anne-Liis on parasjagu marketil. Hüppan Evansi motikale ja liigume baari (unustage oma ettekujutus, ei ole midagi sellega seotud, mis te arvate!), Maarja jääb oma järgmise päeva koolitust ette valmistama ja Evelin on oma 8h tööd ära teinud öösel võttes sünnitust vastu. Baaris teeme vahetuse, mina võtan järjekordse koka ning Anne-Liis liigub Evansiga enda juurde, aga hoiatab, et temal tinti ei ole, peab Ayamfooya kliinikust küsima. 20minuti pärast on nad Evansiga tagasi, dokumentidel templi koha peal tühjus. Templitint olevat luku taga ja võti kliiniku omaniku käes. Loov, nagu meie GLENikas on, otsib välja oma akvarellpliiatsid ja värvib templi sellega kokku ning nii saab üks kümmekond paberit templi baari lauapeal.

Järgmise sammuna, liigume Evansiga Victori juurde. Ta on viimased pool nädalalt malaaria ja tüüfusega maadelnud ning rohtudest oma elemendist väljas. Väljas on pime, liigume tuppa, aga ega enamikel siin laelampe ju ei ole. Victor on toas, põhimõtteliselt paljas, lina üle istmiku, vaatab mulle suure naeratusega otsa ja lausub “The drugs make me dizzy.” Mis siis ikka! African way! Saavad dokumendid ka esimehe allkirjad ning esimehe ID-kaardist ka taskulambi valguses koopia (foto) tehtud! Ühesõnaga oleme Evansi esimesest päevast peale tüdrukutega rakkesse pannud ning mitmeid kuid tegemata ülesanded laabuvad maagiliselt!

Evansiga väljasõidul
Tunniväliseid tegevusi on mul ka kogunenud hulgaliselt: sai tehtud piirkonnaülene prantsuse keele klubi põhikoolilastele ning üks väiksemale grupile gümnaasiumis. Mõlemad tunnid kestsid poolteist tundi. Põhikooli omadega oli raskem, sest nad on ikka väga algajad, mõni küll õppinud juba 3 aastat, aga kuna õpingud ei ole süsteemsed, on teadmised organiseerimata ning nad jäävad hätta ka enda tutvustamisel. Teeme kuulamisharjutusi kaasavõetud tableti ja kõlari abil ning lapsed on ahastuses! Nad ei ole kunagi kuulamisi teinud ning prantslaste aktsent prantsuse keeles on neile äärmiselt võõras, harjunud ainult oma õpetajaga… Lohutan õpilasi, et ka Eestis kuulame 3-4 korda, et see võtabki aega ning küll nad mingi hetk hakkavad ka edusamme tundma. Õnneks laste tuju tunni edenedes tõuseb, proovin ennast ka nendega rohkem mugandada, palun käsi plaksutada ja kasutan erinevaid kõnetehnikaid, mida siin vaatlustundides olen täheldanud. Mina muidugi naudin südamest, laste puhul ei tea täpselt, loodan saada õpetajatelt tagasisidet. Kaks Presentationi õpetajat, Moses ja Abraham on ka kohal. Alguses tulid niisama kaema, kas lapsed ikka tulevad kohale, aga minu üllatuseks jäävad kuni lõpuni ning terve aeg kirjutavad midagi üles. Ma täpselt ei saa aru, kas lahendavad ülesandeid koos lastega või kirjutavad üles minu hääldustekste, aga ega nad ei taha minuga oma muljeid ka jagada.

Kohalikuks maskeerunud -
lehvik Zuarungu SHS direktrissilt,
seelik-pluus Georgianalt,
kott Monikalt -
muidu made in Estonia
Gümnasistidega laulsime “Champs-Elyséed”. See on üks esimesi laule, mille pähe õppisin, mu esimene emotsioon Pariisist ning igal aastal laulan vähemalt ühe rühmaga ka Härmas. Mured on samad, õpilastel on raske ära tunda sõnu kui neid lausub emakeelekõneleja. Pundi peale hakkab aga edenema ning jõuame läbi vaadata ühe salmi ja refrääni, koos lugeda-hääldada ja isegi laulda. Jälle vaatlevad mind ka kaks õpetajat, mõlemad teevad märkmeid ning Joseph isegi laulab kaasa. Nii lahe! Emotsioonid laes! Lastest ma ei tea midagi, aga mina ise naudin, mida teen! Ja direktriss kingib suurest heameelest mulle lehviku, et solimee kergemini kliimas toime tuleks. Olen veelgi rohkem liigutatud!

Neljapäevane ringitund algklassiõpilastega oli sel korral suunatud kehalisele aktiivsusele. Tegime erinevaid harjutusi, võistlusi, õpilased õppisid käega palli viskama ja püüdma (jalgadega Ghanalased osavamad), tegime rütmi- ja hingamisharjutusi. Viimase tegevusena pikkisin sisse ka ühe mindfulness võtte, mida kasutatakse eesti koolides ka vaikuseminutite raames, kuidas mõtteid koondada ja keskenduda hingamisele. Üritus oli õnnestunud, mina olin nii hoos, et unustasin neile registreerimislehe anda, lapsed olid nii hoos, et ei tahtnud isegi joogipausi kuigi selle pärast tundi aega liigutamist välja pakkusin. “Jätkame, jätkame!!!”. Pean igaks juhuks mainima, et keegi ei nutnud ja luud-kondid terved, lapsed jooksid paljajalu kiviklibus nii et silm ka ei pilkunud.

Kurb on see, et kui ise midagi läbi viin, unustan anda fotoka kellelegi piltide tegemiseks, seega ei saa kõike seda teiega piltides jagada. Igal juhul pakkus mulle eelmine nädal nii palju endorfiine-dopamiini-adrenaliini, et neljapäeva öösel ei suutnud ma kuidagi maha rahuneda, peas käisid mõtted järgmisest prantsuse keele tunnist ja loovusringist, reedel Evansiga koole mööda sõites oli mu näos pidev naeratus (isegi hambad said tolmuseks). Kui kõik see melu reedel vaibuma hakkas, vajusin ma sügavasse unne enne kaheksat, kõik need emotsioonid olid mu keha ära kurnanud.
Daborin JHSi toetuslapsed eestlaste saadetud kirjadega


pühapäev, 11. oktoober 2015

Suur doos naudingt

Ma alustan tänast postitust sealt, kus mu töönädal lõppes ehk üks ilusamaid hetki õpetaja ja tema õpilaste vahel: reede õhtune viimane tund, täiuslik harmoonia õpilaste ja õpetaja vahel, häälestus viimaseks pingutuseks, kõik armastavad laupäeva õhtut. Kui seda videot vaatan, tulevad mulle ikka veel pisarad silma.



------

Miskipärast on ikka nii, et kus ei ole, võtekase ka viimane ära ning kus on, sinna tuleb juurde. Olen ajanud tundidekülastusi tikutulega taga, kui lõpuks nõus, on mitmes koolis samal ajal. Mõni kord pean valima, kuhu lähen, see võib minna kas õnneks või ka mitte ja ma jääda tühjade pihudega. C’est l’Afrique, hein ! Kõigest päeva kaupa.

Neljapäeva õhtune kunstitund oli ülimenukas. Kuna suurt osavõttu aimasime ette, juhendasime Anne-Liisi, GLENi vabathatlikuga õpilasi üheskoos. Registreerus veidi alla 30 õpilase, aga töd sai kokku 36, seega mõned unustasid enda nime kirja panna. Töö teemaks oli “Kodu”. Õpilaste kasutuses olid vesivävid, pintslid (meie enda rahade eest ostetud) ning tõime suurte pudelitega vett seljakotis kaasa. Enne tööleasumist küsisime õpilastelt, mis on nende jaoks kodu, vastuseks loomad-puud-tuba-inimesed-söök jne. Mõne kodu pildil oli ka auto, mõnel mootorratas, üks joonistas lihtsalt kuubi. Raske oli lastel aru saada käsklusest kata värviga kogu paberi pind. Nad on harjunud joonistama, pliiatsitega jooni tõmbama, aga mitte värvima, maalima. Aega läks, aga asja sai, pildid olid fantastilised ning veetsime kaks fantastilist tundi kiriku kõrval puu all. Lapsed sagisid, päike kuumas, teelt tulev tolm helkis taamal tumekollase päikese kiirtes. Teise puu all laulis punt täiskasvanud gospelit. Sellise hetke pärast ma siin olengi, tahaks hetkeks  vajutada elu pausile.




 Neljapäeval pidin lõpuks James Tenga (Yakoti põhikooli juht) prantsuse keelde minema, mille olin kahel korral tühistanud, sest kahel korral lõi malaaria välja. Andsin Victorile käsu kätte transport korraldada kella 9:30. Helistasin talle üle kolmapäeva lõuna ajal, õhtul ja neljapäeva hommikul. Iga kord kinnitas, et söiduk juhiga tuleb. Tund pidi algama kell 10:00. Kell 9:45 ikka veel oodates ja asja uurides oli Victori telefon loomulikult välja lülitatud. Siis helistasin Jamesile ja ütlesin, et vist ei jõua ja ta, ilma imestuseta selgitas, et oli mulle vale aja ütlenud, et neljapäevane tund oli hommikul kell 8 ja 6:30 oli ta mulle kellegi järgi saatnud ja siis tuli alles meelde, et ütles mulle vale aja. Kiirelt plaanide muutus: James saadab kellegi mulle ikkagi järgi, arutan tema õpetajatega Toidublogi ja tunnikülastus jääb reedesse. Kui olin veel veidi juba uut transporti oodanud ilmus minu juurde üks noormees. Kell oli 10:15 ja tegu oli Vicotri pojaga, kes tahtis mind viia prantsuse keele tundi. Saatsin noormehe minema, sest uus tüüp oli juba poolel teel koolist Kongo poole ning ei saanud James’I kätte et ta oma õpetajaga ühendust võtaks ja tagasi kutsuks. Ootasin ikka omajagu veel kui lõpuks Yakoti religiooni ja moraaliõpetuseõpetaja Desmond järgi jõudis ja mu lõpuks kooli viis.

Prantsuse keele vaatlemist ei toimunud, aga Toidublogi sai täistuurid sisse. Esialgne plaan on suurejooneline ainetevaheline lõiming, mis päädib millegi konverentsi sarnasega. Teine kool, Gorugi algkool ootab ka mind toidupäeva jäädvustama, nende õpetajate koosolekul ma osaleda ei saanud, vestlesin direktori ja eelmisel aastal vastutanud õpetajaga ning nemad organiseerisid kenasti koosoleku lastega, direktor saatis mulle veel meeleolukaid pilte näitamaks laste suurt entusiasmi.



Reedeks olin Victori korralikult läbi võtnud ning 9:30 transport kohal. Vaatlesin Yakotis kahte tundi, esimene oli täielik piin. Seni ei olnud seda juhtunud, et õpilased minu kohalolekust täielikult krampi satuksid. James nägi nii palju vaeva, et neid kuidagigi rääkima saada, aga ehmatus oli nad halvanud. Mul oli õpetajast väga kahju, sest ta tundis endal tõusvat survet ja kohati tundis end läbikukkununa. Pärast vestlesime ja ega tema ka aru ei saanud, mis selle põhjuseks oli. Võib-olla reedene väsimus.

Lõunapausil olin koolijuhile nö töövarjuks ja jälgisin suure huviga, millega üks direktor veel tegeleb. Üks kõne oli politseisse, kus ta raporteeris juhtunut, mille tunnistajaks üks õpetajatest oli. Nimelt mingi külamees käib tülitamas üht põhikooliõpilast, ajab ligi ja kutsub kaasa, tüdruku sõnul on seda toimunud juba mitu korda ning direktor palub mehe vahistada. Teine kõne oli ühele isale, kelle tütar paar nädalalt sepembris koolis käis, kuid siis ära kadus. DIrektori uurimise peale selgus külajuttudest, et neiu kolis oma peigmegega kokku ja enam kooli ei tule. James kutsub vanemad vaibale (varsti ilmus isa), selgitab teo amoraalsust, hariduse olulisust ja seda, et tüdrukul ju terve elu veel ees, enne haridus, siis abielu, siis kooselu. Isa (no mees tundub vanuses 60+) vaatab kogu aeg maha, autoriteet ta oma tütrele küll ei ole. Kolmas kõne on ühele arstile. Nimelt organiseeris James oma loodusainete õpetaja motikaga järgi järjekordsele neiule, kes on kodus väga haige, kuid vanematel puudub transport. Arstile selgitab ta tüdruku seisundit ja küsib, millal arst saab ta üle vaadata. Kõnede vahel käivad õpilased direktorile tervisekindlustuskaarte toomas. Nimelt tahab olla James kindel, kellel kindlustus on, kellel vaja pikendada ja kellel puudub. Kui järjekordne õpilane haigeks jääb, siis ta teab, kas kindlustsus saab abistada ravi organiseerimisel või peab ta jälle omast taskust mõne õpilase ravi kinni maksma. Korraks tuleb kabinetti ka algkoolilaps Kennedy, kes ei ole mitu päeva kooli jõudnud. Kuna tema õde käis Yakoti põhikoolis, siis tegeleb James selle perega juba mõnda aega. Ta küsib, miks Kennedy koolis ei käi – tal ei ole vihikuid. Miks Kennedil lõhkine särk seljas on – ta koolivorm on katki. Miks Kennedy must on – ta hooldajad ei ole teda pesnud (mõlemad vanemad surnud). Kas Kennedy on söönud? – Ei, ka mitte eelmisel õhtul. James kutsub järjekordse õpetaja, annab taller aha ja saadab koos poisiga süüa ostma. Poiss on Mondo toetuslaps ning abi kiiresti vajalik – õnneks on toetusrahad üle kantud ning saab hakata koolivormide ja kotide-vahenditega toimetama. Kennedy vanem õde lõpetas põhikooli kooli ühtede parimate tulemustega, seega on lootust, et Kennedy kurb olukord leiab positiivse lahenduse. Koolijuht on sotsiaaltöötaja, psühholoog, politseinik, isa, rahapada, aineõpetaja ja nagu Eestiski, teeb tööd suurest kohusetundest.



Pärast lõunapausi on uus prantsuse keele tund midagi fantastilist! Õpilaste häälestusest nägite videot, tund jätkus dialoogidega ning ka mina sain naerda pisarateni, nii hästi mängiti dialooge. Prantsuse keele tunni lõppedes kogunes kogu koolipere suure puu alla, kus James pidas kõne töönädala lõpetamiseks. “Ärge minge nädalavahetusel turule müüma, see ei ole õpilaste töö. Ärge minge nädalavahetusel õhtuti sõpradega välja hulkuma, see ei ole sobilik meelelahutus. Õppige, korrake, lugege, et kui õpetajad uuel nädalal küsivad, mis te sel nädalal õppisite, oskaksite neile midagi ka vastata.”

laupäev, 10. oktoober 2015

Ühe kuu lõpp ja teise algus

Vahelduva eduga on mul õnnestunud korduvalt külastada Bolga Afrikidsi kliinikut ning ühte eralaborit. Tänu isiklikule kogemusele olen näinud tegelikku potensiaali kliinikute pidamisel. Üks visiit Afrikidsi lõppes elektrikatkestusega, mistõttu arsti vastuvõtt toimus mobiiltelefoni valguses ning see omakorda tähendas seda, et laboris ei saa analüüse teha. Kliinikul olid olemas ka voolugeneraatorid, kuid mõlema generaatori kasutamine lõppes väikese plahvatuse ja tulekahjuga... Õnneks asub tuletõrjujate baas praktiliselt kõrvalmajas. Selgituseks nii palju, et Afrikidsi kliinik tegutseb erakapitalil (nagu Ayamfooya), kuid on ellu viidud tänu suuremale rahvusvahelisele projektile tervishoiuteenuste parandamiseks aafriklastele. Nägin puhtaid ruume, regulaarset koristamist, puhtaid protseduuride kärusid jpm. Üldjuhul süsteem töötas, kuid ka seal oli vigu. Küll keerati ootajate järjekord täiesti peapeale ja need, kes viimastena saabusid, said tegelikult esimestena arsti vastuvõtule. Ja minul õnnestus vaid järjekordset vastuvõtule saamist oodata viis ja pool tundi, lõpupoole küll juba rahulolematult vahele trügides ja lõpuks lausa arsti kabinetti sisse astudes, kuigi teine inimene veel sees oli. Järjekord on küll püha, aga kes häält ei tee, see jääb kõigest ilma.

Edasi-tagasi jooksutamist oli patsientide jaoks ikka liiga palju... Visiit tipnes teadmisega, et kliiniku laboris ei saagi teha neid analüüse, mille jaoks ekstra linna sõitsin (testid olid jälle kord kõik finished). Jälle mitmeid uksi kulutades, edasi-tagasi käies ja juba üsna nõudlikult erinevate inimestega suheldes jõudsin teadmiseni, et analüüse on võimalik teha tasuliselt eralaborites. Ja hiljem selgus, et labor võimaldab ka arsti visiiti, mis on küll mõnevõrra kallim kui kliinikus, kuid kordagi ei näinud seal järjekorda. Mugavus maksab, ka Aafrikas! Üsna aeganõudev, kuid hea kogemus ja hea teadmine tulevikuks, et ka Ghanas on võimalik saada eraarstiabi koos analüüside ja visiidiga ühe päeva jooksul... (olgu märgitud, et ka selle päeval läks Bolgatangas elekter ära - analüüsid said siiski tehtud)

Ayamfooyas olen käsile võtnud uuesti regulaarse koristamise teema, kuid selle algus oli mulle ootamatu. Nimelt olin kokku leppinud ühe õega, et alustame hommikul varem ja jõuame enne töö alustamist töökoha korda teha. Kliinikusse jõudes pidin oma silmad peast imestama. Igal pool keegi koristas - sidumis- ja süstide toad olid juba koristatud, uued tarvikud asemele toodud, vastuvõtu kabinettides pesti isegi prügikaste seebiveega, lisaks oli juba alustatud palatite koristamist (põrand siiski oli must veel, kuigi peaks hommikul esimese asjana puhtaks saama). Leppisime kokku, et palatites kasutatakse voodite, laudade ja tilgajalgade puhastamiseks kloorilahust - haigusetekitajate leviku takistamiseks. Mingi hetk tuli ühe töötajaga jutuks, et miks täna kõik koristavad - justkui oleks keegi mu mõtteid lugenud. Aga tegelik põhjus oli hoopis selles, et see oli kogu personali koosoleku päev ja teati, et jutuks tuleb koristamine. Seega ilmselt arvati, et kui kõik ära koristada, siis probleem kaob... Ilma piitsata ikka mitte kui midagi ei toimu.


Kasutasin järgmisel päeval ära eelmise päeva entusiasmi ja hakkasin hommikul palateid koristama koos süstide toa õega. Ka sidumis- ja süstide toad koristati ja enne ei võetud ühtegi patsienti vastu, kuid põrand ära kuivas. Aga siis tabas mind hoopis teine üllatus. Hommikul selgus tõsiasi, et koristaja polnud oma tööd jälle teinud. Kõik põrandad olid mustad ja minu tuju läks kohe nulli. Saime lõpuks koristaja palati põrandaid pesema ja alustasime palatite koristamist. Kõik eelmisel päeval haiglasse võetud patsiendid olid varakult koju lubatud ning üsna kiiresti kliinikust lahkunud ja saime kõiki palateid korraga koristada. Kloorilahus oli muidugi ülivänge ja tegi meie kummikindad auklikuks,aga vähemalt saime voodid ja lauad ning tilgajalad puhtaks. Mõned aknaklaasid olid uuesti paksu tolmukihi all ja seega pidime ka need üle pesema. Kuid oh imet, mõni hetk hiljem palatites ringkäiku tehes märkasin, et uued patsiendid on pandud ilma linata madratsi peale pikali. Kus siis linad nüüd on??? Loomulikult olid need pesemata, sest eile neid keegi ei pesnud. Apppiiiii... Ühest äärmusest teise, ma olin ikka üsna vihane juba. Nagu kohalikud ütlevad, ma olin hot!

Tänu koosolekule oli toimunud veel üks positiivne asi. Nimelt ühe töötaja enda ettepanek oli üleöö töösse rakendatud ja igas palatis oli nüüd olemas nõelade kogumise karp. Nüüd peab lihtsalt igale töötajale selle olemasolu meelde tuletama ja ehk siis satub järjest vähem nõelu üldprügi hulka. Süstide toas oleme koostöös õdedega saanud nii kaugele, et tasapisi hoitakse ruumis töötades korda ning vajadusel koristatakse sagedamini kui ainult päeva lõpus. Sidumistoa töötajaga vesteldes kuulen seda mida kuulda tahan, kuid praktilises töös näen endiselt suuri puudujääke. Põhjendusi on lõputult...

Sünnitusosakonna protseduuride laud Ayamfooya kliinikus - silm lausa puhkab

Kui koristaja ei ilmu tööle, tuleb ise koristada!

Järgmisel nädalal toimub kogu clinical staff'ile koolitus kätehügieenist ja haavade sidumisest ning instrumentide kasutamisest (peamiselt desinfitseerimisest ning protseduuridel puhtuse hoidmisest). Ülejärgmisele nädalale on planeeritud ravimite koolitus, kus käsitleme kliinikus kasutatavaid ravimeid, nende toimeid ja kõrval- ning koostoimeid. Selleks ajaks tuleb mul valmis saada ka ravimite kokkuvõtete tabel, mis läheb süstide toa seina peale. Uuest nädalast alustan tasapisi ka Logre kliiniku tööga tutvumisega, et saaksin end kurssi viia HIV positiivsete vestlusringidega. Töö kõrvalt alustasin töötajate kohustuste (taas)tutvustamist ning püüan jälgida nende kohustuste täitmist. Kõige suurem vastuseis on Lydialt, kes väidab, et ta ei mäleta nendest mitte midagi. Samas teine õde mäletab väga selgelt Rita koostatud kohustuste nimekirja, aga kuna ta teeb praegu vaid vastuvõtte, siis sidumis- ja süstide tuppa ta väga sageli ei satu.

Tööd on veel palju Ayamfooyas teha, kuid tasapisi olen saanud mingite asjadega pihta hakata. Takistusi satub teele palju ja kuigi oskan neid juba oodata, siis sisult on need ikka iga kord täiesti üllatavad... Aafrika ei väsi üllatamast!