esmaspäev, 28. september 2015

Inglise keel, Kongo algkooli 5. klass

23. septembril õnnestub vaadelda üht inglise keele tundi, mis toimub viiendale A ja B klassile. Väiksematesse klassidesse ei soovitra direktor Francis mul minna, sest 60% õppetööst toimub kohalikus Nabti keeles. Koolis vahetati septembris lisaks direkorile ka klassiõpetajaid, sest Lõuna-Ghanast tulnud uued õpetajad ei oska kohalikku keelt ja saavad seega õpetada vaid algkooli ülemistes astmetes.
Kokku pidi klassis olema 72 õpilast, kuid puudus 4. Paralleelid on kokku pandud, sest hetkel ei ole koolil kasutada rohkem ruume, sest kaks klassi on remondis, mis pidevate elektrikatkestuste tõttu muudkui edasi lükkuvad.
Tund pidi algama kell 10. Kell 10:30 küsisin direktor Franciselt, et kas ma ikka saan vaadelda, tema muudkui vastas mulle, et saab küll, saab küll, inglise keel algab kell 10. Kui tund lõpuks algas vaatasin kella 11:18.
Tunni algus, õpetajad alustavad ja lõeptavad tunni enamasti sisetunde järgi või ütleb neile mõni õpilane aega või helistatakse suurt kellukest, mida siiani on mul õnnestunud kuulda vaid koolipäeva lõpus. Tunni alguses sõnastab õpetaja eesmärgid: “Täna me loeme ühte lugu ja õpime uusi sõni ning hääldust”. Õpetaja kirjutab tahvlile loo pealkirja, kuupäeva, võtmesõnad. Võtmesõnad on antud rasvases kirjas teksti sees.
11:21 “Palun olge vait ja kuulake mind.” Ta hääldab võtmesõnad valjult kogu klassile.
11:22 “Palun korrake minu järgi.” Õpetaja hääldab sõna, klass kordab kooris, ühte sõna korratakse vähemalt kaks, keerulisemaid kuni kuus korda. Sõna surprised järel rõhutab õpetaja, et D peab lõpust kostuma, sest tegu on mineviku vormiga.
11:23  Kogu klass hääldab läbi kõik sõnad nimekirjas.
11:24 Üks õpilane tõuseb püsti ja hääldab kõiki sõnu, teised tema järgi

11:25 Kogu klass plaksutab õpilasele tunnustavalt, õpetaja kommenteerib klassi sooritust ja parandab.
11:27 Teine õpilane hääldab sõnu ja klass kordab, õpetaja kommenteerib õpilase sooritust.

Lood on kõik seotud kohaliku kultuuriga
11:28 “Palun avage oma õpikud leheküljelt 3.” Õpik on spetsiaalne inglise keele õpik Ghanas kasutamiseks, kaanel on kirjas, et õpik pole müügiks, sest riik saadab need koolidele tasuta. Õpikuid on aga pingi peale üks, pingis isub kaks, enamasti kolm õpilast. Kui õpik lahti selgitab õpetaja järgmisi tegevusi “Palun olge vaid ja vaadake raamatusse. Kuulake mind ja ärge lugege järgi. Seejärel me loeme kõik koos ja üksikult.” Ta kordab täpselt sama käsklust kaks korda.
11:32 Uksele ilmub üks neiu ja palub teist õpilast. Õpetaja küsib, kas on tõesti nii oluline ja neiu vastab et jah. “Kus seep on ?” Otsitud tüdruk palub luba ruumist väljuda. Ilmselt neil kooli peale üks/paar seepi vaid kätepesuks ning kell 12:00 on lõunapaus. Õpetaja jätkab loo ettelugemist.
11:34 Tüdruk on tagasi.
11:35 “Vabandust, õpetaja, meil ei ole seda lugu,” ütleb üks õpilane piungist. Selgub, et päris mitmest õpikust on pool lugu välja rebitud. Õpilased koonduvad neisse pinkidesse, kus siiski õpik on, istuvad nüüd valdavalt neljakesi pingis.
11:39 Õpetaja lõpetab loo ettelugemise ning teeb kokkuvõtte loo moralist: kuidas vaesest mehest õnne korral sai rikas ning ahnusest jälle vaene mees. Seejärel jutustab ta loo ümber oma sõnadega.
11:43 Küsib õpetaja klassilt, mida see lugu neile õpetas “Millised me peame olema?” Vastuseks tuleb käte tõstmise peale “Tolerantsed”, “lugupidavad”, “lahked”, “sõnakuulelikud”.
11:44 Õpetaja hakkab lause kaupa ette lugema, õpilased kordavad kooris. Vahel õpetaja kordab lauset, õpilased tema järel, “võtame selle koha uuesti…”.
.

12:01 Hakkavad kõik kooris lugu ette lugema, lause lause haaval, igaüks omas rütmis. Lõpuks tekib siiski mingi ühine tempo
12:22 Õpetaja lõpetab tunni ning lubab õpilased lõunapausile. Lõuna tuleb arenenud riikide rahalise toetusega Ghana valitsuse programmist. Õpetaja ütleb, et pärast lõunat jätkavad nad loo lugemisega nii, et keegi loeb ette. Mina kahjuks pean jooksma uuele kohtumisele haridusametis.
Plakat direktori kabinetist

Koolitoidu menüüs kohalik toit: banku, TZ ja kastmed

pühapäev, 27. september 2015

Tegemist kui palju

Minu neljas töönädal, kuid kolmas nädal ja teine mitte haigena veedetud nädal õppetööd oli omamoodi kentsakas: kaks riigipüha, esmaspäeval Nkrumah sünnipäev ja neljapäeval moslemite usupüha järgne vaba päev,  Ayamfooya kliinik tähistas juubelit, millest sain mitte-med-töötajana osa ka mina. Kolm tööpäeva nädalas olid aga võrreldavad töö produktiivsuse ja rohkusega Eestis.

22.septembril startisime Victoriga kell 8:00. Kuna ta oli oma kiivri maha unustanud, andsin talle tol päeval kasutada ka Mondo oma. Alustasime kohtumisest selle direktoriga, kes mu oma koolist nädal tagasi välja viskas. Olukorra lahendamiseks oli hädavajalik KoCDA esimehe kohaleolek ning Victor täitis oma rolli äärmise osavusega: oli diplomaatiline ja probleemse isiku jaoks piisavalt lipitsev, samas näitas mõistmist ning püüdis minu kogu arusaamatusest välja tõsta. Näiliselt olukord lahenes, nägin pea kõiki huvipakkuvaid õpilasi, kelle leidmisel dirketor mind muidugi ei abistanud (nagu teised siiani on teinud), tegin pildid ja suundusime edasi. Järgmistel päevadel sama meest tänaval nähes püüdis ta teha nägu, nagu ei märkaks mind. Pööras pilku ja vältis, kehahoiust võis välja lugeda ilmselgelt ebameeldivust. Vähemalt ei kannata olukorra all lapsed. Direktori põhiprobleemiks oli see, et vastupidiselt nädal tagasi väidetule, ei saanud nend ekool üldse teadagi, et mingid rahad on olemas projektideks ning siis helistati, et vabandust, teie kool ei saanud. See kõne tuli GESilt, haridusametilt, kusjuures Sapaatilt, kes asus ametisse jaanuaris ning kes sai töösse juba valmis niekiri edukatest koolidest ning otsustas viisakusest kõigisse teistesse Mondo koolidesse helistada ja öelda, et nemad toetust ei saanud. Ühesõnaga segadust, süüdistamst ja solvumist kui palju.

Dagliga direktriss Mary
Seejärel läksime Victoriga Dagliga allkooli, mille direktor on ärmiselt meeldiv naisterahvas. Logres  olin käinud ka nädala tagasi, enne haigust ning jalgrattaga üle mudaväljadega. Seekord sumpasime mudas mootorrattaga, pesime sama moodi jalgu kaevuveega, et viisakamad olla, kuid ära jäi higistamise faktor. Mulle iseenesest meeldib väga ratta peal olla, mootoriga või ilma. Kaks ratast on ikka kaks ratast.

Lõunast käisime Victoriga läbi kõik koolid Bolgatangas, vahepeatusega Asonges, kuhu eelmine vabatahtlik Liina oli direktrissile paki saatnud.
Paki üleandmine Oliviale
Bolga puhul on tegu on küll teise piirkonnaga, kuid nendes koolides käivad Kongo-küla lapsed, kelle vanem või hooldaja on otsutanud nad mujale viia. Mondo on huvitatud siiski lapse heolu tagamisest ning võimalusel järgib lapse kasvataja liikumist ning ei hülga last kui pere otsustab kolida. Mulle see põhimõte meeldib, järjepidevus. Nende laste puhul on tegu eranditult suurepärast õpilastega, nad on ambritsioonikad ja töökad, koolid valdavalt erakoolid, kuid seda tänulikumad on lapsed võimaluse eest ning oskavad hinnata seda, mis neile osaks saab.
Benim Academy sisehoov

Eriti meeldis mulle Benim Academy õhustik, see oli värviküllane, palju visuaaliat ning õpilased vaiksed-korralikud, tundides valitses suurem rahu.
Kongo algkooli lapsed Mondo laudade taga
Kolmapäeval külastasin Kongo algkooli, vaatasin üle Mondo rahastatud lauad, panime kleepsud peale ning direktor osutas põrandal istuvatele lastele ning nentis, et neil on laudu juurde vaja... Enne lõunat sain vaadelda kahte tundi, matemaatikat 6. klassis ja inglise keelt 5. klassis.

neljapäev, 24. september 2015

Uudised Ayamfooya kliinikust

Täna oli heade uudiste päev. Lõpuks sain pooljuhuslikult maha istuda kliiniku juhataja Thomasega ja arutada kliiniku käekäigu üle. Mul on siiralt hea meel, et mõned eelnevate Mondo vabatahtlike (Rita ja Minni-Triin) poolt antud soovitused on lõpuks ellu rakendatud ja nende toodud vahendid on aktiivses kasutuses (Lydia on väga õnnelik nõelahoidja üle). Muudatustest - ravimite ja tarvikute lao hoidjaks on määratud üks inimene, kes vastutab ravimite olemasolu ja väljastamise eest. Ilma temata ei pääse mitte ükski töötaja sinna lattu, seega on tal kogu aeg ülevaade olemas. Lisaks peab ta ravimite vihikut, kust on näha ravimite sissetulek ja väljaminek, ühesõnaga kui ravimeid kaduma hakkab, saab vaadata kellele neid väljastati. Väike tõrvatilk meepotis on ikka - täna selgus, et laost ja kliinikust on otsas kogu glükoosilahuse varu, mida kasutatakse väga kehvas seisundis (eriti kõhulahtisuse ja malaaria puhul) inimeste turgutamiseks kliinikus. Ja praegu on just nende haiguste kõrgaeg... Õnneks suudetakse laovarusid täiendada jooksva tööpäeva ajal, kuigi jah, selleks kulub tunde. Siiski kohalikke olusid arvestades on see üsna hea saavutus (tee Bolgasse on lihtsalt nii halb, et selle lühikese maa kõige kiiremaks läbimiseks kulub vähemalt pool tundi siis kui ei saja vihma).

Õde Richmond tarvikuid toomas ja laohoidja Felicia koostamas nimekirja vajaminevatest asjadest


Veel häid uudised - kliinikul on nüüd täiskohaga koristaja, keda küll aeg-ajalt tagant peab utsitama, aga vähemalt kui ta kohal on, siis ta koristab. Sidumis- ja süstide tubasid koristavad töötajad ise, kuid need on endiselt samas seisus. Asjad on laiali, prügi kogumiseks on küll prügikast, kuid palju prahti vedeleb põrandal ja nõelad kogutakse ka eraldi. Instrumente hoitakse kaanega metallkarbis, kuid nüüd tuleb kõige kurvem osa. Kuna gaasipõleti, mida instrumentide keetmiseks kasutati, hakkas lekkima, siis ohutuse mõttes seda enam ei kasutata. Seega uurisin, et kuidas nüüd instrumente desinfitseeritakse (sest steriliseerimiseks tingimused puuduvad, autoklaavi aparaat ei tööta ja seisab õnnetult süstimistoas ning kogub tolmu), siis vastati mulle, et seda ei tehtagi!!! Mu suu kukkus päriselt lahti. Selline tagasilöök oli ootamatu. Instrumendid silmaga nähtavalt saastunud ei olnud, seega tundub, et neid vähemalt pestakse veega puhtaks, aga no päriselt... Infektsioonide levikut on siinsetes kliimatingimustes niigi raske ohjata ja desinfitseerimata instrumentidega protseduuride tegemine on ilmselge hoolimatus. Kuid nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sidumised tehakse nüüd kinnastatud kätega ja ilma instrumentideta, v.a. pisikirurgilised protseduurid, mis vajavad instrumente. Ehk siis päris kõik ei ole kadunud.

Järgmisel päeval uuris seda intrumentide teemat veel lähemalt ja sain teada, et siiski mingit kloorilahust kunagi keegi kasutab, aga keegi peale sidumistoa õe ei tea selle lahuse asukohtagi. Rääkimata, kuidas ja kas seda lahjendada vms. Seda teemat keegi eriti puudutada ei taha ja juhitakse jutt mujale või siis saan teada, et kõik on korras. Jään ikkagi skeptiliseks ja arvan, et tuleb leida mingi kindel ja püsiv lahendus.

Patsientide kaustade arhiiv ja IT-mees andmeid sisestamas Ayamfooya kliinikus

Mul oli kohe algselt idee tutvustada siinsele kliinikule instrumentidele mõeldud desinfitseerivate lahuste kasutamist ja peale tänast näen, et see on lausa väljapääsmatu. Arutasime Thomasega pikalt seda probleemi ja talle minu lahendus meeldis ning lisas ka omalt poolt üsna nutika panuse. Plaanis on võtta kasutusele kaks kaanega väikest konteinerit, kuhu ühte tuleb lahus, kuhu pannakse kasutatud instrumendid, mis eelnevalt on veega ära pestud ning teine puhaste instrumentide hoiustamiseks. Kui lahuse tööaeg on täis, võetakse instrumendid lahusest ja pannakse puhtasse konteinerisse. Täielikku steriilsust instrumentidele siinsetes tingimustes kahjuks ei ole võimalik tagada. Olenevalt tootjast on lahuse kasutusaeg nädal-kaks. Palju kasutatakse siinsetes tingimustes kloorilahuseid, aga kuna need on valgustundlikud, siis selle mõtte laitsin kohe maha. Siin ei saa tagada, et lahus oleks valguse eest kaitstud, et säiliks lahuse desinfitseeriv toime. Seega loodetavasti järgmisel nädalal lähme Thomasega lahuseid ja konteinereid ostma. Siis tuleb mul töötajatele, kes instrumentidega kokku puutuvad, teha väike koolitus lahuse valmistamisest ja konteinerite kasutuspõhimõtetest. Esialgu ma oma lootusi liiga suureks ei aja, kuid nagu tänane päev näitas, siis on teatud asjad Ayamafooya kliinikus edenenud just tänu Mondo vabatahtlike panustamisele ja selle üle on mul nii hea meel.

Mondo põrandamopiga süstide tuba koristamas
Lisaks toimus kliinikus veel veredoonorluse päev, kus paljud kliiniku töötajad ja kohalikud elanikud verd loovutamas käisid. Protseduur viiakse läbi samamoodi nagu Eestis. Doonoritele antakse vere loovutamise eest toidu- ning joogipakike, mis on üsna motiveeriv neile, kes muidu näiteks tööd tehes lõunat üldse ei söö... Verepanka siinses külas ei ole, verepanga töötajad tulid Bolgatanga haiglast siia koos oma varustusega. Ainuke erinevus meie süsteemist oli see, et veri kogutakse ilma loksutajate abita ning kogutud verekotid pannakse külmakonteinerisse. Kokku käis umbes 60 doonorit ja arvestades vähest reklaami, siis see on väga hea tulemus. 

Sain kokkuleppele ühe õega, et osalen esinejana reedel terviseloengul koolis. Health Talk on seotud kliiniku sünnipäeva tähistamisega ja veidi ka kliiniku promomisega. Kuna uue seaduse järgi tuleb inimestel valida, millises kliinikus nad arvel on ja alati sinnasamma tagasi minna, siis on tekkinud üsna tihe konkurents kohalike kliinikute vahel. Meie mõistes asuvad need kliinikud ka üsna lähestikku ning pakuvad täpselt samu teenuseid. Samas on siin üsna palju inimesi ja kliente kliinikutele jätkub. Seoses terviseloenguga lubasin teha ühe loengu kätehügieeni tähtsusest põhikooli õpilastele. See on õnneks üsna universaalne teema ja selle tähtsust on vaja inimestele meelde tuletada ning harjumus tekitada juba lastes. Suur osa haigustest on siin seotud kehvade hügieenitingimustega, seega kätepesu tähtust ei saa alahinnata. Kuna ma pole siinse koolisüsteemi ja õpetamismeetoditega tuttav, lasin Brigitil end kiirelt kurssi viia tavapärase health talk'i ülesehitusega ning lubasin endast parima anda. Eks reedel ole näha, milline vastuvõtt mind ootab...

Ja üks tore lugu ühest päevast, mida Lydia mulle rääkis. Üks väike tüdruk tuli mind tervitama kui ma inimesi kaalusin ja surus mul kätt. Tundus selline tavaline uudishimulik laps nagu nad ikka on. Siin paljud lapsed hüüavad tänaval sulle solimee (nabti keeles valge) ja näitavad näpuga, nad pole harjunud valget inimest nägema. Kuid too tüdruk oli pärast oma isale suure õhinaga rääkinud kuidas ta katsus white lady kätt. Ajas veits muhelema küll :)


esmaspäev, 21. september 2015

Teine nädal Kongo külas


Möödunud on  Kongo külas teine nädal. Toimub adapteerumine ja juba tunned inimesi tänavatel ära jäädes korragi juttu puhuma.
Samuti on saanud olla kõigis kolmes kliinikus – võibolla kõige vähem Ayamfooyas. Kuid minu tööülesannetes põhitähelepanu lähebki Piitanga ja Logre kliinikusse ja seal seonduva ämmaemandustegevusega.
Nädala esimesel päeva sai tööpäeva alustatud küll Ayamfooya kliinikus, kuna soovitati, et me võiksime olla osa töötajate koosolekust, mis toimub iga esmaspäevaselt, et mõistaks ja näeks, mis üldse toimub. Kuid eelnevalt olin saanud jätta Piitanga kliinikusse oma telefoni nr – vajadusel kui nad soovivad ämmaemandat. Nimelt selles kliinikus ei ole ämmaemand pidevalt kohapeal ning kui keegi tuleb sünnitama, siis helistatakse Bolgatangasse, mis on umbes 30 minuti sõidu kaugusel. Kuna minu elupaik on kilomeetri kaugusel, siis vajadusel jõuab kiiremini kohale.
Olles tunnike teises kliinikus, kui tuligi telefonikõne, et Piitanga vajab ämmaemandat. Helistasin ruttu KoDCA juhile, kes organiseeris transpordi (mootoratta koos juhiga), et kliinikusse jõuda. Põnev seik oli juures, et paarsada meetrit enne kliinikut lõppes kütus, kuid hüppasin kiiresti tsikli seljast maha ning sammusin kliiniku poole.
Kliinikusse jõudes võeti mind rõõmuga vastu ja juhatati sünnitustuppa. Hommikul olin igaks juhuks pakkinud kokku ka sünnitusega vajaminevad asjad (aitäh Minni-Triin, nendest kaasa pandud asjadest on suur abi olnud), et mul oleks mugavam tegutseda, kui mul ei ole aega kliinikuga tutvuda. Ja nii juhtuski.
Esimene Ghana beebi
Protsess kulges kenasti.  Ma ei teadnud kuidas kohalikud ämmaemandad tegutsesid – tegutsesin nii, nagu ma tavaliselt. Igat asja tehes, aga selgitasin juures olevatele õdedele,  mida ma teen ja miks see vajalik või kasulik on emale või lapsele.  Sest sealses kliinikus on mitmeid olukordi, kus ämmaemand ei jõua lihtsalt kohale ja nad peavad ise sünnituse vastu võtma. Muidugi oli mitmeid tegevusi, toiminguid, mis neid hämmastuma pani. Nt kui beebi oli sündinud, siis nemad asetavad ema kõhupeale lina ning beebi sinna peale. Kuid vastsündinule on oluline nahk-naha kontakt, nii et seekord tõstsin lina ära ja panin beebi lihtsalt palja ema kõhu peale.Kaastöötajate silmad oli hämmingust suured. Aga jälle, korralik selgitustöö aitab alati.
Beebi sündis väga sujuvalt ning kui hiljem küsisin, kuidas see sünnitus oli, kas väga erinev sellest käitumisest, mis siin tavaliselt on – siis nad ütlesid, et oli jah väga erinev.Kuid  mitte mingil viisil ei olnud vahelesekkumist ja sünnituse forseerimist. Üks tõeliselt tore normaalne sünnitus. Ja muide selle sünnitaja nimi oli ka Evelyn. Vaat  kui palju toredaid kokkusattumisi.
Samuti tutvusin sealsete töötajatega, töökorraldusega – ja vaikselt teen plaani  kuidas Piitangas edasi tegutseda.
Piitanga kliiniku sünnitustuba
Samuti on jõudnud kohtuda Nangodi Terviseamet direktoriga proua Meiri Seiduga. Selle kohtumise eesmärk oli eelkõige ennast tutvustada ja jagada oma eesmärke, miks me just vabatahtlikena panustame selles kogukonnas. Samuti  arutledes läbi kogukonna tervishoiu probleeme ja kuidas panustada paremini terviseteavitusse.
Plaane on küll palju, kuid rahastust vähe. Püüdsin olla ettevaatlik, et ei annaks lubadusi, mida täita ei saa. Ilmselgelt unistab tema kogu kogukonna  tasandilt, pakkudes meile rohkelt ideid, mida me kõike võiksime korda saata. Kuid teame, et meil on vaja püsida oma tööülesannete juures, sest kolm kuud on lihtsalt liiga lühike aeg, et suuremalt ette võtta. Samuti igatsen, et see töö oleks efektiivne – ning kui liiga laiahaardeliselt ette võtta. Siis töö efektiivsus väheneb ning ettevõetud projektid jäävad lõpetamata.
Samuti on saanud juba viibida koos Logre kliiniku naisteosakonna töötajatega. Aga hetkel on see olnud pigem aeg, kus luua kontakte ja peatselt saab hakata plaane tegema, kuidas koos edasi liikuda.
Pereplaneerimisloeng õpilaste emadele pärast õpilastele loengute tegemis - kihistamist ja naljaviskamist oli ohtrasti, kui tutvustati nii meeste kui naistekondoome.
Kuid esialgu olengi suunanud tähelepanu Piitanga kliinikusse. Samal nädalal käisid Piitanga omad ka koolis terviseloenguid tegemas nii õpilastele kui ka nende vanematele ning sai ennastki sinna kaasa sättida. Inimestele tuleb terviseteavitust teha väga lihtsalt ja selgelt ning iga asja juurde tuua näiteid. Kuna kohalikud väga vähesel määral suhtlevad inglise keeles siis tervise-loengud (healt talk´id) toimusid nabti keeles. Samuti sai teha ka kerge tervisliku seisundi ülevaate ja vajadusel sai inimesi kutsuda kliinikusse vastuvõtule. 
Piitanga õed, kes on mulle juba väga armsaks saanud.

reede, 18. september 2015

Toetuslaste info uuendamine

Teise töönädala lõpuks olen aru saanud, et koolide külastamisel olen suhteliselt üksi. Victori prioriteedid on mujal kui toetuslapsed ning ka haridusabetis on kiired ajad: koolides on paarkümmend verinoort õpetajat, kes ei tea ka kolm päeva pärast kooli algust, kus nad tööle hakkavad ning kus elama; direkoreid on suunatud ümber ning üritavad selle otsusega võidelda, mõned neist on üldse vahetanud ametit, elekter on vahtepidamata ära ning Nabdami haridusameti uksetaga on tujust ära inimesi palju. MTÜ Mondo abistamine on sellistes tingimustes tagumise järgu mure.

Victoril läheb mulle jalgratta hankimiseks üks ööpäev, kuid järgmisel hommikul on punane korviga naisteratas söögitoa akna taga. Reedel olen otsustanud, maksu mis maksab läbi käia Dasabligo Junior High Schooli, Gorug Primary Schooli, Zua Primi ja JSHi ning Presentation JHSi – kokku viis kooli. Alustan Dasabligost, sest selle kooli asukoha kohta tean, et on olemas silt, mis näitab õiget suunda.

Alustan teekonda kell 8:30, kaasas liiter vett, nutitahvel, fotokas, paberimajandus. Väljas on meeletu päike ning ka enne üheksat on kuumus selline, et kooli jõuan üleni higisena. Õnneks tunneb direktor mu esimesest korrast ära ning on äärmiselt koostööaldis. Vaatame läbi toetuslaste nimekirja, saan lisainfot, kuid lapsi pildistada ei saa. Selgub, et hoolimata tõsiasjast, et kool algas 3 päeva tagasi, ei ole tunnid veel alanud. Reede oli mõeldud algkooli õpilaste põhikooli astumise eksamiteks. Seega olid koolis tulevased õpilased, mitte aga need, keda mul oli vaja näha. Mulle demonstreeritakse Arengukoostöö rahast ostetud laudu – õlivärviga on peale kirjutatud Mondo – annan direktorilekleepsud nig jätame õpilased sisseastumiseksameid sooritama.

Dasabligo JHSi tulevased õpilased sisseastumiseksamil

Teine kool Gorug, asub kusagil seal lähedal, aga ma ei ole päris kindel kus, sest esimest korda kooli külastades käsime autoga üle põldude-võstastiku, teist korda mootorrattaga eksis Victor teiselt poolt tulles veidi ära. Otsustan minna pikemat, aga kindlamat teed pidi ning vajadusel juhiseid küsida. Suurelt teelt pean mingi hetk keerama vasakule, kuid sealt ei lähe ühtegi väikest teed. Põõsaid ma ei lugenud, et aru saada mitmenda põõsa juurest see vasakpööre ikkagi teha tuleb, seega ekslen. Küsin ühelt mehelt teeservas asuva kaevu juurest, kuhu jääb Gorugi algkool. Tüüp vastab, et sinna (näitab lihtsalt põllu peale, kus on tühjus) ning ütleb, et ega mul ei ole mõtet kooli minna, sest direktorit ei ole nagunii. Kust ta teab? Nimelt on direktoril kodus remonditööd ning tema on neid läbi viimas. Tüüp viipab tee äres asuvale majale ning  kutsub mind kaasa. Mees on suur ja tugev, sellised musklis kujusid on siinkandis vähe, üks neist on Gorugi direktor Martin. Martin on üks neist õpetajatest, kes aastad taasi käis Ghana delegatsiooni kosseisus ka Eestis ning Martin on eelmiste Mondo lähetatud õpetajatega alati hästi läbi saanud. Võtan siis julguse kokku ja lähen mehega kaasa, kuid maja juurde pöörata ei julge. Korraks mõtlen, et nii, nüüd need töömehed meelitavad mu teelt eemale ning võtavad kõik mu tehnika. Loomulikult seda ei juhtu, mul on lihtsalt juba paari tunniga tekkinud veepuudus, seega aju töötab omasoodu. Majast ilmus välja Martin, teed juhatav tüüp oli ta vend. Tagantjärgi mõtlen, et neil kahel on ehk isegi "mõlemad vanemad ühised", sest sarnasus on märgatav.

Puhun Martiniga puu all juttu. Kuna paljud Gorugi eelmise aasta õpilased on algkooli lõpetamas, on nad koolides laiali tegemas põhikooli sisseastumiseksameid. Mul ei olnud tõesti mõtet kooli kohale minna. Vaatame õpilaste nimekirja üle tema koduhoovis, kinnitan andmed, kelle kohta saan, ning Martin puistab südant. Nimelt on ta olnud selle kooli direktor juba viis aastat ning kooli üles töötanud, ära sisustanud, kogukonna mobiliseerinud, teinud tõhusat koostööd Mondo ja Eestiga, Karolini ja Minni abiga ära värvinud kooli seined nind nüüd saadetakse ta teise kooli. Enda sõnul ei ole tal vahet, aga see, kuidas ta oma saatusest räägib on midagi muud. Noormees on pettunud ning vihane, ta loodab, et hoolekogu esimees tema eest haridusametis kostab ning direktor muudab meelt. Martini uus kool ei ole Mondo kool, seega loodab Martin, et ma info ka Eestisse edastaksin: äkki survestab Mondo muudatust tühistama. Kunagi on see nii ka läinud, sest Eesti pool investeeris noorde energilisse direktorisse ning vahetus jäi katki. Samas ei tea ka Martin ise ühtegi direktorit, kes oleks ühes koolis üle viie aasta töötanud. Edastan siiski uudise Mondo juhtkonnale. Õpilastest pilte ma tehtud ei saa, aga infot on palju. Veepuudus ja kuumus teevad oma töö.

Kuna lastesõim on kallis ja vihmaperioodil vanemad põllul tööl,
on väikelapsed õdede-vendadega koolis kaasas
Asun lõpuks jälle teele ning teen käigu pealt plaanid ümber: suunaks Kongo JHS, kus esimest korda käies direktorit ei kohanudki hoolimata sellest, et Victor oli meie tulekust ette teatanud. Selgub, et võib-olla selle pärast direktorit ei olnudki, sest ta on Mondo –Välisministeeriumi rahasid kõrvale kantinud. Haridusameti andmetel on ka see direktor ümbersuunamisel, kuid temal ei lasta ametist lahkuda enne, kui kadunud raha on tagasi makstud või realiseeritud selleks ettenähtud eesmärgil. Direktor on seekord oma kabinetis, aga ega ta minuga suhelda ei taha, abi ei osuta õpilaste leidmisel ning õpilasi ma ise ei näe. Okei, osalt saan aru, sest jällegi on koolis vaid 30% õpilastest ning mingites ruumides toimuvad sisseastumiseksamid, kuid valetada ka ei ole tarvis. Esiti kinnitab ta, et kõik lapsed on koolis, kuid kui ma neid näha tahab, siis ütleb, et jah, kõnealuseid lapsi tõesti ei ole. Kogu meie vestluse ajal on tea peadpidi mingisuguses materjalis, mis hiljem selgub on ta kaitsmist ootav magistritöö. Küsin õpilaste edusammude kohta ning ta ütleb, et kõik on edasi saanud. Siiski otsib palumise peale välja õpilasraamatu ning hakkame kontrollima. Tuleb välja, et need õpilased, keda siiski ei ole sel päeval koolis, ei ole ka tegelikult klassi lõpetanud, vaid jäänud istuma...

Kongo Algkoolis läheb palju paremini. Uus direktor Francis on valmistanud ette nimekirja, uurinud minu jaoks välja, kuhu algkooli lõpetajad on juba sisse saanud ning mulle üles kirjutanud. Direktorit ennast ei ole kohal, kuid info on kättesaadavaks tehtud ning õpetajad assisteerivad mind laste leidmisel ning piltide tegemisel. Meeldiv!!! Otsustan enne järgmisi koole juua osta, kuid avaastan õudusega, et mul on kaasas vaid üks cedi. Küsin vett, kuid kolmes järjestikuses putkas on pudelivesi otsa saanud. Lõpuks läheb õnneks hankida 0,75l pudel vett, sellest osa sisse ammutada ning suunduda mäest üles Zua poole.

Mida ma ei leia, on Zua koolid. Olen seal korra varem käinud, kuid mootorrattaga üle kellegi maa ja maisipõllu. Tean suunda umbkaudu, kuid ei taba ära õiget pööramise kohta. Seal peaks samuti silt olema, olin seda ise näinud, seega sõidan edasi. Küsin, mulle näidatakse ikka edasi ja edasi. Olen juba pea kogu piirkonna piiri peal kui saan aru, et olen sõitnud kolm korda kaugemale kui peaksin. Pööran otsa ringi ja lähen tagasi. Kuum, palav, taas janu.




Õpetajate käitumisreeglites on nii mõndagi töökavade kui ka
omavaheliste intiimsuhete kohta

Lõpuks leian õige inimese teed juhatama, endise Zua JHSi direktori. Ta näitab kätte õige teeotsa ning endiselt ringi sõites kahetsen, et niimoodi põikpäiselt rattaga üksinda seiklema hakkasin. Teine kool, mida ma üles ei leia,. Hiljem tuleb välja, et eelneval ööl oli silt alla kukkunud ning seda ei saanudki mulle näha olla. Pilt juba kõigub kui jõuan kooli hoovi. Eemalt näen kooli juures suurt rahvamassi. Ühe puu all müüb vanem naine süüa-juua. Küsin talt, mis toimub, kuid ta ei oska inglise keelt, nagu ka need, kellelt eelnevalt teed küsisin. Rahva seast sõidab mulle vastu mootorrattur kes küsib, kas olen rahukorpusest. Rahust olen ma tol hetkel ikka väga kaugel. Saame teada, et tegu on kogukonna koosolekuga, seega on õpilased ära lubatud, õpetajad kogunemisel ning direkorid hõivatud. Kirun end veelkord mõttes ning mõtlen, et miks ma küll eelistasin veeta neli tundi lauspäikesega higistades ilma veeta koole külastades, kui oleksin saanud minna  Bolgatangasse, kus olid kõik ülejäänud neli vabatahtlikku. Ma olen Aafrika jaoks liiga põikäine.Otsustan minna tagasi Kongosse, sest sel reede pärastlõunal ei saa ma enam infot kusagilt, ka Presentation jääb järgmisesse nädalasse.

Lähen oma siinsesse koju, käin pesus ning joon keha vee ja soolade taastamiseks veel ühe sõõmuga liitri vett rehüdrooniga. Pilt hakkab jälle seisma, kirun ennast ja oma krigisevat ratast ning loen töönädala lõppenuks. Pärastlõuna veedan juuksurisalongis patse tehes ning õhtul koju mines jään paduvihma kätte. Tõepoolest, ei olnud minu päev ega mingu töönädal. Sees on vastutustunne ning kahetsus, et viie päevaga niivõrd vähe tehtud sai. Samas olen kindel, et andsin antud tingimustes endast parima ning minu taha need lahendused ei jäänud.

Esmaspäeval olin indu täis oma punase ratta seljas. Eelmisel õhtul oli sadanud ning hommik oli pilves, seega ideaalne koolide külastamiseks. Seljas oli uus Gerogina õmmeldud pluus, seljas kott tööks vajaliku kraamiga: nutitahvel, fotokas, paberid. Plaan oli minna kõige pealt Presentation Primary Schooli, seejärel Logresse ning lõpuks Zua koolidesse, mille asukohta ma nüüd vähemalt teadsin. Logres olin käinud vaid autoga ja mingit x teed pidi, kuid teadsin, kus asub Logre kliinik, eeldasin (!!!), et kool seal lähedal.

Presentation Primarisse kohale jõudes oli mul väga hea meel tõdeda, et tunnid on nüüdseks ka alanud, läks kõigest nädal kooli algusest. Seni tegelesid õpilased kõige muu kui klassiruumides õppimisega (mäng, magamine, kõplamine). Lähen direktori kabinetti, tutvustan end ning selgitan oma käigu eesmärki.

“I am not happy with Mondo, you know why… ” – selleks ma küll valmis ei olnud. Direktor heidab Mondole ette seda, et me ei ole tema koolile raha andnud, seda, et “keegi” ütles, et tegu ei ole Mondo-kooliga, et tema kooli lapsed ei vaja almust, et tema kool on ainus, kes ei saa toetust jne. Kuna möödunud nädal ja nädalavehtus on mind parasjagu karastanud, jään väga rahulikuks. Ega ta selgitustest huvitatud ei olegi ning vajab hetkel kuulajat. Lisaks vajab ta ego Eestist vabanduskirja, kus oleks selgelt kirjas miks raha ei ole saadetud. Mulle on appi tulnud õpetaja Gregory, kellega kohe esimesel päeval Kongos kohtusin, kes üritab midagi direktorle selgitada, kuid tulutult, see mees teeb oma halamise ja solvumise showd. Koos Gregiga püüame siiski suunata direktori vaatama toetuslaste nimekirja, kuid ta keeldub, ütleb, et neil pole abi vaja. Saan aru, et mingis staadiumis on KoCDA oma tegemised jätnud kommunikeerimata ning koolitoetuste projektide konkursi kõik etapid ei ole läbipaistvad. Otsustan Victoriga KOOS seda asja lahendama hakata, kuid pean end enne tasutaga paremini kurssi viima.
Presentation Primary klassiõpetaja Gregoryga

Tean, et kusagilt Presentationi juurest läheb tee ka Logresse, kuid mäletan seda teed autosõidust ning see tee läks järsult üle kaljunukkide ülesmäge, seega otsustan sõita maha rattaga pikema, kuid laugema tee, mis viib läbi Kongo küla. Presentationi juurest Logre kliinikuni sõidan koos ühe õpilasega, kes on rattaga teekonna ette võtnud kehva enesetunde pärast. Üritan neiuga vestelda, kuid ta ei ole keeleliselt kuigi osav. Kliiniku juurest küsin tüdrukult koolide suunda ja asun teele. Üsna pea saan aru, et valitud tee on väga ebasobiv minu liiklusvahendi ja mu riietuse jaoks: sumpan mudas, jalgratas viskab pori üles ning pean ikkagi mäkke rühkima. Ühe neiu käest küsin keset põldusid juhiseid ning ta näitab kaugusesse.

Selleks, et mõnda teed saaks nimetada “halvaks” peab olemas olema ka “hea” tee, aga selliseid ma ei ole siin veel näinud. Kohalike sõnavaliku järgi saab liigitada järgmiselt: on olemas halb tee (the road is bad), peaagu tee (almost like a road) ja mitte-tee (no road), kõik nad on liiklusele avatud.

Kooli hoovi jõudes saan aru, et esiduslikust välimusest on asi ikka väga kaugel! Mu uus pluus on läbi higistatud, püksid-selg mudased ning varbad mudast pruunid ning jalg libiseb jalanõu sees. Loputan end kooli kaevu juures suuremast sopast puhtaks ning loodan, et direktor ei pane higi pahaks. Vastuvõtt on soe, direktor kiidab Mondo tegevust taevani. Logre kool on veidi vaesem ning võimalusi vähem. Direktor on soojem ja osavõtlikum, mulle igati abiks. Tagasi külla liigun mööda kaljust mäenõlva allamäge ning pärast head koolikülastust on mul ka parem enesetunne. Tunnen kurba meelt, et mul GoProd otsaees pole teed filmimas.

Otsustan enne Zua koole pesus  käia ja riided vahetada, et esinduslikumana mõjuda, kuid avastan, et lisaks elektrile on kadunud ka vesi ning nii jääbki mul kasimata. Vähetan siiski riided (Ämmaemand Evelin ütles, et korralik kuivatamine on parem kui kehv pesu) ja sean sammud haridusametisse, kurdan oma raskusi ja saan omale lõpuks ometi motikajuhi – hr Sapaat -  ning motika – Vicotrilt. Lepime kokku direktoritega järgmise päeva külastused ning õhtu veedan juba koos korvipunujatega.

Francise abiga skoorisin rohkelt koole!

kolmapäev, 16. september 2015

Trouble in paradise

Esmaspäev on tõeliselt kordaläinud. Algselt oli plaanis vaid Ayamfooya kliiniku külastus ja kohtumine Nabdami piirkonna terviseameti direktoriga. Päeva lõpuks suutsime külastada kõiki kolme kliinikut, lisaks Ayamfooyale ka Logre ja Pitanga ning ka terviseameti direktorit Nangodis. Arvestades Aafrika kultuuri eripärasid, olime täna  äga efektiivsed. Ilmselgelt olen väga rahul tänase päevaga.

Täna hommikul pidime külastama Ayamfooya kliinikut ja osa võtma sealsest iganädalasest personali koosolekust. Hea võimalus ennast tutvustada töötajatele ja näha kuidas toimub koosolek siinses kliinikus. Koosolek pidi algama kell kaheksa. Kohale jõudes kohtusime küll kliiniku juhatajaga, aga olime mööda pannud ühe väga olulise asjaga seoses ilmastikuga. Kuna kogu elu käib ilma (sealhulgas päikese) järgi, siis kuna hommikul veel sadas, oleksime pidanud teadma, et kõik plaanid lükkuvad veidi edasi. Siin tuleb ka ootamist harjutada - näiteks sisustad aega sellega, et lood uusi kontakte, teed märkmeid või vaatled kuidas teed ehitatakse... Iseenesest koosoleku pidamises ja arutatavates probleemides ei olnud midagi iseäralikku - samad mured, mis koduses keskkonnas - töötajate tööle hilinemine, töökohustuste mittetäitmine, korrektne välimus ja suur töökoormus. Kliiniku juhataja Thomas More tutvustas töötajatele uut lahendust tööluusi vähendamiseks - võetakse kasutusele töötajate tööle tulemise registreerimine. Vägagi tuttav võte :)

Jagage infot, mitte viirust! Ebola infoleht kliiniku seinal


Ayamfooya kliinik alustas tööd 1990. aastal ja sellel aastal on kliinikul 25. aastapäev ning seda planeeritakse suurejooneliselt tähistada. Planeeritakse töötajatele ühtemoodi riietust ja spetsiaalseid tervisealaseid üritusi kogukonnale. Nende täpse sisuga viime ennast kiiresti kurssi, et seda võimalust ära kasutada kasvõi oma plaanide tutvustamiseks või ühildamiseks. Aastapäeva tähistamine toimub juba 25. septembril, seega vaikselt hiilib ligi tunne, et väga kiireks hakkab minema... Tuleb jõuda end kohaliku (töö)eluga kurssi viia ja vajalike koolituste jaoks materjali kokku panna.

Teel koju Ayamfooya kliinikust. Kogunevad vihmapilved tähendavad, et varsti ei ole elektrit.

Kohtumine terviseameti direktoriga oli meeldiv ja saime aimu peamistest probleemidest, mis takistavad terviseedendust ja töö tõhustamist. Põhimõtteliselt saab kõik probleemid kokku võtta ühe sõnaga - RAHA. Nabdami piirkond on üks vaesemaid siinses regioonis. Riiklike kliinikute tööd segab oluliselt vahendite ja aparatuuri puudumine...

Logre ja Nangodi kliinik on riigikliinikud ja nende olukord on nii ja naa. Eks töökorralduse poole pealt saab aimu, kui lõpuks kliinikus tööl oleme. Peale tänaseid kohtumisi ootan kannatamatult millal saan kliinikutesse. Tuleb põnev aeg - esialgu vaatlejana ja siis juba tegutsedes koos kliiniku personaliga.


Päeva lõpetsime veetassimisega, sest selgus, et meil ja mujal külas pole vett. Nagu siin öeldakse water is finished... Tänu kohalikele inimestele juhatati meid ühe kooli kaevu juurde, kust tassisime esialgu veel käe otsas vee koduni umbes kilomeetri kaugusele. Kohalikele lastele pakkus palju nalja, et mingid valged naised käe otsas vett tassivad (küll me oma kaelad sama tugevaks nagu kohalikel saame ja varsti asju pea peal kanname)...

pühapäev, 13. september 2015

Algus tehtud



Olles edukalt saabunud koos Maarjaga ja kõigi oma pakitud asjadega Kongo külla.  Meel rõõmus, sest ees ootab midagi põnevat, midagi uut, midagi sellist, mida tegelikult võibolla kunagi varem pole kogenud.
Hommikul kl 6 saabudes Bolgatangasse, proovides leida tel.nr. mis vastaks - rõõmus kuid tsipa väsinud

Saabudes  Kongo külla ning olles varustatud eelmiste vabatahtlike poolt rohke info ja soovitustega, kuid siiski vaatad ja kuulad kõike suurte silmadega (endal mõttes, et selliselt ikka ei osanud ette kujutada). Alguses võttis silme eest ikka väga kirjuks.
Esimesed päevad on sisseelamiseks olnud nii tohutult vajalikud. Kõike on rohkelt ja palju infot, kuid kohalikud toredad ja sõbralikud ja nii mõnigi julgeb tulla juttu rääkima.
Saabudes on tunne, et kohe tahaks käed külge panna ja tegutsema hakata, kuid siiski eelnevalt on vaja pidada maha erinevad kohtumised, et tegutsema hakata. Asjad võtavad aega, see on kindel tõdemus siin, tõesti Aafrikas on teine aeg.
Esimene ühine ametlik kohtumine 3 Mondo ja 2 GLEN vabatahtlikuga (4 eestlast ja 1 sakslanna)

Kuid juba esimesel päeval saabudes, tutvustati  kahte kliinikut Ayamfooya ja Logre. Põhjalikumalt veel rääkida ei saanud vaid need olid vaid põgusad tervituskohtumised ja tutvumised. Ka pühapäevasel kiriku jumalateenistusel sai ennast näitamas käidud. Et inimesed ikka teaksid, nüüdseks kõik eestlased on koha.
Pühapäeva päeva teinepool  osutus töisemaks ning KoDCA kontoris oli meil koosolek, kus tutvusime erinevate piirkondade ja valdkondade vastutavate tegelastega. Samuti jagades oma eesmärke. Südant soojendav oli KoDCA liikmete vastuvõtt ja julgustus, et igal ajal võime pöörduda nende poole – mis iganes küsimustes, olgu siis kui rõõmustad millegi üle või vastupidiselt maadled mingite võitlustega. Usun, et meie koostöö hakkab sujuma suurepäraselt ning põnevusega ootan, millal saab tegutsema hakata.
 Töeline töö peaks minema lahti uue nädala alguses  (14.09) esmaspäevast kl 8.
Üks pilt ka koos Victoriga