esmaspäev, 31. august 2015

Gospelkoori uus liige?

Esimene tööpäev ei ole päris tüüpiline, sest lähen KOCDA direktoriga Bolgasse netti hankima ja turule puuvilju ostma, lisaks teeb Victor More algust kogukonna ja kogukonna arenguplaanide tutvustamisega.

Kiiresti saan aru, kuivõrd puudust tunneb Victor Evansist, kes oli abiks ka kõigile teistele vabatahtlikele, kes Kongo külas töötanud on. Evans ajas asju, kirjutas Victori emaile, haldas infot digitaalsel kujul ning jagas tema entusiasmi. Justice olevat laisk ning viilib, minu ei ole siiani õnnestunud teda nähagi. Peame Victoriga plaani, kuidas Justice tööle panna või vajadusel välja vahetada ning päris paljusid toiminguid soovib Victor, et ma ka talle endale endale õpetaksin, näiteks, kuidas meilboksi sisse logida ja kirju saata, kuidas exelisse andmeid sisestada jne.

Tagaistmel Bolgasse (esimest korda motika tagaistmel!) rõhutab Victor, et ma ei tohi endale Kongos sweethearti hankida (ei olnud plaaniski!), sest see ei ole sobilik, et ma ei tohi ainult viisakusest kõigi toitu maitsta, kes seda pakuvad (vähemalt esimesed paar nädalat, kuni mikrofloora harjub), et ma pean alati motika peal kiivrit kandma, et kuna tema minu eest vastutab, siis tal on plaanis minu eest isalikult hoolt kanda (ta on 57), et ma võimalikult palju inimestega suhtleksin ja kohalikku keelt räägiksin (see oli mul väga plaanis ja praegu saan juba viisakusavaldustega kenasti hakkama), et ma võimalusel kirikus käiksin jne jne jne. Ta tundub siiralt hoolivat minu ja Kongo küla käiekäigu pärast. Mobiilist saan neti tööle ning saan saata kodustele ka esimesed teated ja pildid. Tunnen, et maailm on minu jaoks jälle olemas. Arvuti netipulk on veel puudu.

Hiljuti istutatud mango
Kongosse naastes näitab Victor mulle oma elamist: valdus on suur ning tema maa peale on istutatud ka KoCDA rahadega soetatud mangopuud, sest muud maad neil võtta ei ole. 52 puud, millest me kõik läbi käime osad on välja läinud, osadel on kitsed lehed ära söönud. Mangod peaksid 3-4 aastaga hakkama vilja kandma, et neid edasi müüa ja nii kogukonnale lisaraha teenida. Mango istanduse kõrval on Mondo ja Arengukoostöö projeketi rahadest toetatud sheavõi rafineerimise ehitusjärgus hoone, mis peaks tööle hakkama enne seda, kui mina Kongost koju naasen. (Loodame!). Victori selgituse järgi sain aru, et projekt on veidi töömahukam ja mõõtmed suuremad, kui Mondos oleks soovitud, kuid kuna ta lisab ka KoCDA ja enda isiklikust eelarvest lisaraha, on tema arust suurem õigustatud. Ta näitab mulle, kus hakkab olema pähklite jahvatamise ja röstimise koht, kus kuumutamine ja kus pakendamine, kus on vesi (kaeveud olemas) ning kus saavad naised end pesta (töökoja sanitaarruum). Kõike seda selgitades on Victor väga lootusrikas ja entusiastlik. Ta kutsub mind ka endale külla ning näitab, kus hetkel kõik sheavõi tegemise vahendid hetkel asuvad (ajutiselt tema ruumides), lisaks näitab ka hoiustatud sheapähkleid (üks kott 140 GCD) ning väljendab tänu Mondole ja Eestile, kes on aidanud teha nii palju kohaliku kogukonna heaks. Samuti näitab ta mulle oma kadunud (teise) naise Diana pilti, kes suri 2015 a. juunis ootamatut ja piinarikast surma. Victor ütleb, et ei ole pärast seda enam päris endine. Seega on ta selle suve jooksul nö kaotanud oma parima assistendi ning naise.
Siin hakkab valmima Mondo sheavõi
Sel juunil koristatud sheapähklid

Pärastlõunal kohtun Thomas More’I kliinikumis asutaja endaga. Thomas on Eliase isa, ta on ratastoolis ning fantastilise huumorisoonega. “Üks kahe naisega must mees on sama hea kui kahe armukesega valge mees” – ise enda üle nalja teha oskab! Elias oli see noormees, kes meile Bolgasse bussivastu tuli ning esimesel päeval kirikusse minna soovitas ning kõigile tutvustas. Üsna pea tähistab Thomase kliinik 25 aastapäeva ning omanik ei jõua ära oodata, kuni Mondo vabatahtlik ämmaemand ning medõde kohale jõuavad. Enne kliinikumi asutamist elas ja töötas Thomas 7 aastat Nigeerias. Sama perekonnanimi on tal, sest neil on Victoriga sama isa, kuid erinevad emad.

Kirikust nii palju, et olen küll ristitud, kuid mitte leeritatud, aga kohalikus kirikus käisin esimesel pühapäeval end just kogukonnale näitamas. Tegin õigesti, sest seal paluti meil püsti tõusta, tutvustati eesoleva nädala suuremaid sündmusi ning kõigele lisaks sain nautida gospelit. Kirik on suur, preestrid Indiast. Juba järgmiseks päevaks on Victori kõrva kostunud info, et üks solimee (valge) olevat kirikus koos kohalikega tantsinud (jah, see olin mina) ning uued inimesed, kellega tänava peal trehvan ütlevad ka, et nägid mind kirikus. Kuna see on kohalikele oluline, siis on see ka minule oluline. Hea õppeprotsessi aluseks on alati toimiv suhe ja usaldus. Lisaks, nagu täna selgus, lähen eesoleval laupäeval ka kiriku gospelikoori proovi!!! Kell 16, kiriku taga ootab mind ingliskeelne koor! See läks küll eriti hästi! Samuti olen teise päeva lõpuks tutvunud ühe inglise ja prantsuse keele õpetajaga – Josephiga, kes on tõenäoliselt huvitatud mind oma prantsuse keele tundidesse kutsuma, esialgu vaatlema, ehk hiljem ka õpetama!!! Ei tohi ära sõnuda, kuid läheb oodatust paremini!!!

Homme on KoCDA kinni, sest kõik on hõivatud distrikti valimistega. Katsun mõnest valimisplakatist ka pilti teha ning kuna kõik mu siinsed bossid on kai se vaatlemas, et kõik oleks korrektne, kutsusid nad ka mind protsessi järgima. Valimispunktid (koolides, nagu sagely ka Eestis!) on avatud 6-18 ehk 12 tundi. Küsin mõnelt naiselt kah, et kas läheb valima, üks ütleb, et jah ja teab, keda valib, üks ütleb ei ning üks ütleb, et viskab valimiskabiinis trips-traps-trulli. Nagu siin, nii ka Eestis, jätrjekordselt midagi sarnast.
Üksik entusiast kooliks valmistumas
Vana kirik ehk kiriku raamatukogu ehk õpituba (seinamaal)
 
KoCDA üldkoosolek on planeeritud kolmapäeva, siis paneme paika ka minu septembri-oktoobri-novembri tegevused. Kool algab 8. septembril ehk järgmisel teisipäeval.

Päeva lõpus näitab Callistus (üks kohalik gümnaasiumi lõpetanud noormees, Eliase sõber, paistab väga asjalik ja abivalimis ning vähem eputav-uhkustav kui paljud teised kohalikud noormehed) mulle ka õpituba kiriku juures. Seda sama, mida mu vennalapsed mulle joonistasid, seda sama, mida lubasin neile ka ise pildistada. Õpituba on veel pooltühi, suurem osa toole tõstetud lihtsalt paari meetri kõrgusesse kuhja, aga ühe laua tagant leian ka usina, kes Oxfordi sõnaraamat, keemia ja bioloogia õpikud nina all juba valmistub. Küsin, kas ta on ka Tarkusefondi stipendiaat, kuid selgub, et ei ole. Äkki sel aastal?


Õhtul tuli koos paduvihmaga värskus ja elekter.

neljapäev, 27. august 2015

Allons-y !

Let's go! 

Minu sihtkohaks on Ghana, täpsemalt Kongo küla ning olen järgemööda juba viies õpetaja Eestist, kelle MTÜ Mondo Eesti arengukoostöö raames Ghanasse lähetab. Minult küsitakse palju küsimusi sealse tausta ja eluolu kohta, kuid kõik küsimused võib resümeerida ühte: "Mida sa sinna otsima lähed?". Ilmselgelt ikka iseennast, kuid selle juures on ka konks: väga tihti konkreetset asja otsides ei näe me seda ka siis, kui see enda nina all on... 

5. klassis pidin tegema referaadi inglise keele tunnis oma lemmikloomast. Selleks oli šimpans ning minu unistus oli minna täiskasvanuna Aafrikasse Kongosse (Kongo DV, milline kohanime iroonia) šimpansite varjupaika neid vabatahtlikuna hooldama. Põhikooli lõpul sain aru, et bioloogi ega zooloogi minust ei saa, sest naudin ennekõike tööd inimestega. Minust sai õpetaja, prantsuse keele õpetaja, ja kõik oma valikud gümnaasiumist ülikoolideni tegin lähtuval kirest prantsuse keele vastu. Siiski, prantsuse filoloogina, olen suutnud üles leida ühe vähestest mitte-frankofoonsetest Lääne-Aafrika riikidest siinpool ekvaatorit. Seega esindan lisaks endale, Mondole, Eestile ja Euroopale ka frankofoone ja frankofiile.

Minu missioonist: eesmärgid ei ole olulisuse järjekorras. MA tööd kirjutades sain väga hästi aru, et patsi punutakse ikka kolme salguga korraga. Nimekiri ei ole ka ammendav, teed alustades ei teata alati, kuhu tee viib. Naljatledes võin öelda, et loodetavasti elusa ja tervena Tartu tagasi, aga saate aru küll...

Eesmärk 1 -  anda oma panus ametnike prantsuse keele oskuste parandamisse, et seeläbi soodustada koostööd naaberriikide Togo, Brukina Faso ja Elevandiluu rannikuga. Kõik kolm prantsuskeelset naaberriiki on Kongo külale lähemal kui Ghana pealinn Accra. Loodan tõesti, et saan selle võimaluse, kuulsin juba Karolin Mäelt, et nii mõnigi direktor oskab prantsuse keelt.

Eesmärk 2 - jätkata Liina alustatud toidublogi ning Karolini loovustundidega. Kui MTÜ Mondo liikmed mind ette valmistasid rõhutasid nad iga ülesande puhul seda, et ma ei lähe sinna nende tööd ära tegema. Kuna olen antud projekti raames viimane õpetaja ja veel ei ole teada kas/millal järgmine sinna läheb, siis lähetuse lõpuks tahan olla kindel, et Victor (KoCDA juht) suudab oma abilistega jätkata iseseisvat järjepidevat tööd sama hästi kui meiepoolse abiga. Eks ma ajan veidi enda asja ka, aga "veel midagi uut ja huvitavat" on kindlasti põnev, kuid hetkeline mõnu. Toimivaks tulevikuks jätkan juba alustatut, sest siis on tõenäosus õnnestumiseks suurem.

Eesmärk 3 - inimesed, emotsioonid. Kõik minu koolitused, mida planeerin kohapeal läbi viia on seotud inimestega. Kasutan NLP võtteid ja põhimõtteid ning olen suunatud õppurile. Kui ma annaksin pelgalt Kongo külas tunde, jõuaksin ma õpilasteni, koolitades ka õpetajaid jõuan ma potensiaalselt veel rohkemate õpilasteni. Loovus, mäng ja tegutsemine.

Hetkel (!!!) tunnen end jube hästi ette valmistatuna. Oma seljakottidest ma veel pilti ei tee, sest lõplik pakkimine leiab aset ööl enne väljalendu; puudu on veel Eesti toetajate kirjad Kongo küla lastele ning viimased dokumendid-juhised Riinalt. Kott on pakitud arvestades kõike seda, mida olen lugenud Mardi, Anu, Karolini ja Liina blogidest (Liinaga esmakordselt kohtudes oli selline "näe-päris-elu-superstaar" tunne), vabatahtliku käsiraamatust, kuulnud Diana, Johanna ja Janika kogemustest. Tugeva visuaalina on mul juba pea täis pilte elust Kongo külas, sealsetest inimestest, ise veel kunagi kohapeal käimata.

Oma pere valmistasin ka ette, kasutasin õppematerjali "Külla Kongo Külla" väiksematest kõige suuremateni. Vennalapsed joonistasid mulle pildid kaasa, helgem pea tunneb ära Kongo küla õpilased õppimas kiriku juures lambi all, õnneks nad joonistasid pildi teistesse ruutudess ikka ennast ka. Inimesed, emotsioonid.

Minu postitustes võite kokku puutuda juba paljude tuttavate infokildudega, aga kuna ei saa eeldada, et kõik on nii usinad eelmiste blogide lugejad, siis duubeldan ka üht-teist sihipäraselt. Igav kellelgi ei hakka, sest arvan, et igavuseks Kongo küla lihtsalt ainest ei paku.