reede, 27. märts 2015

Back to basics!


Puhkus on läbi ja tööl tagasi! Puhkus oli lihtsalt uskumatult mõnus- ma saan täiesti aru, miks just lõuna-Ghanas elada. Iga kell oleksin valmis oma kohvrid pakkima ja püsivalt ookeani kaldale kolima. Kui ainult töö kaasa saaks võtta... Oma elukutsest ei ole ma nõus mitte mingi hinna eest loobuma! Ikka ja jälle kuulen end ütlemas, et mul on maailma kõige ägedam töö üldse!
Igal juhul puhkusest jäävad meelde armsad kalurikülad, vinged äikesetormid öösel, kaunid surfavad hurmurid rannas ning imearmas öko ööbimiskohake ookeani kaldal, Stumbble Inn. Oeh!
Jah, palun!
Tagasi põhja jõudes oli jällegi teistpidi tore- tuttav ja kodune. Tolmune! Kogu mu pisike urgas oli ära antiigistatud. Viskasin koti maha ja lihtsalt muigasin- tere tulemast argipäeva! 
Kongo küla ei maga kunagi- saabusin koju 3 paiku öösel ja kõrval majas oli pidu täies hoos. Matused! Korraks isegi kaalusin diskole minekut, aga otsustasin siiski magama minna. Tahtsin hommikul vara valdustele silma peale panna. Muide, siinsed matused on alati nagu suured avalikud reivid- Kongo versioon Patarei Kultuuritolmust. Ülivali muusika lõugab varahommikuni, inimesed tantsivad,  lademetes tänavatoitu ja napsu (praemuna sai on kohalik "rotikas" to die for). Tõeline festival! Igal juhul kui ma peaksin kunagi "minema", siis eelistaksin minna Kongo küla moodi!
Elu kliinikutes oli muutumatu- kõik sagivad ringi, inimesi voolab sisse ustest ja akendest. Esimese asjana kontrollisin sünnituste logisid- Pitanga 2, Logre 2, Ayamfooya 0. Kõik kirjas kui komplikatsioonideta norm sünnitused. Samas, ilma dokumentatsioonita võib pärast ükskõik mida öelda... Ja enamasti siinne Apgariga 9/10 laps on meie mõistes Apgar 6. Aga see selleks praegu. Järgmisel teisipäeval on meil suur kohtumine kogu piirkonna ämmaemandatega ja selleks ajaks tahan neile kokku panna väikese käsiraamatu. Mitte, et ma oleks maailma kõige targem või pädevam, kuid lihtsalt väikesed tähelepanekud, millest juhinduda. Ja tegelikult on kogu selle käsiraamatu eesmärk mõtlema panek- et miks vähem sekkuda, miks oodata ja millal abi otsida. Sest siiani tundub mulle, et abi ei küsita õigel ajal või pole edasi suunamine korralikult reglementeeritud. Või tihti lihtsalt inimesed ei adu ohtu niimoodi nagu mina harjunud olen. Kogu suunamine on siiani suhteliselt segane minu jaoks ja küsimusi tekitav...
Ideaalne näide on olemas eilsest ööst, kus naine sünnitas oma teise lapse suhteliselt kiiresti ja ei olnud üldse koostööaldis. See oli esimene kord, kus mina tõstsin siin häält. Põhjusega! Naine lihtsalt otsustas peale lapse pea sündimist edasi mitte sünnitada- pani jalad kokku ja üritas minema minna. Lohisesin siis käed lapse küljes järgi läbi vere ja väljaheidete. Laps tundus siinsete beebide kõrval suhteliselt suur ja sekundiga hakkasid peas mängima erinevad patoloogilised sünnitusabialased stsenaariumid. Olukord lõppes sellega, et lihtsalt loksutasime selle lapse sealt välja. 3,8 kg puhast printsessi, kes tõesti oli kilo jagu suurem kui lapsed siin tavaliselt! Lahkliha rebenes vähesel määral ja veritses servadest, kuid naine endiselt vehkis jalgadega, liikus eest ära ja tegi kõik endast oleneva, et mitte endale ligi lasta õmblemiseks. Kohalike sõnul olukord, millal võiks edasi suunata suuremasse haiglasse õmblemiseks. Minu silmis olukord, kus sa istud maha ja räägid naisega. Vaikselt ühe sõlme kaupa liigud- kiidad, selgitad, kiidad uuesti ja üritad olla eriti õrn. Saime õmmeldud- kulus 30 minutit 10 minuti tööle, kuid iga minut oli seda väärt. Suhtumine ja suhtlemine loevad, alati!
Siin on üldse patsienti suhtumine teine- käskiv kõneviis ja valjuhäälne juhendamine. Vajadusel lastakse ka käed käiku- pole harukordne kui täiskasvanud naine saab laksu, et sõna kuulaks... Eile sain ka riielda, et ma olin liiga hea naise vastu. Et ma rikun nad ära ja kui ma minema lähen, siis kes neid sünnitama hakkab igas asendis ja mitte karjudes? Minu ainuke vastus oli: " Teie!". Sellega vestlus lõppes, kuid nägin, et Beatris jäi mõttesse... 
Ootan väga oma teisipäeva. Ootan väga meie ämmaemandate hommikut ja vestlusi. Ootan väga küsimusi ning loodetavasti oskan anda vastuseid. Loodan väga, et annan mõtlemisainet ja uusi teadmisi. Et väikeste sammudena hoiame ja hoolime oma sünnitajatest rohkem...
Pitanga kurikuulus lamp koos ämmaemandate, Suzie ja Christinaga
P.S. Kogukonna õed on usinasti koolitama asunud elanikkonda- eile oli kliinikus lastepäev ja sihtgrupiks imetavad emad. Anna ja Lydia selgitasid rinnaga toitmise kasulikkust, erinevad asendeid ja lisatoiduga alustamist. Oleme neil teemadel ikka ja jälle omavahel rääkinud, olen üritanud võimalikult palju fakti teadmisi edasi anda ning nüüd oli tore onäha, et meie arutelud on olnud produktiivsed. Ma lihtsalt istusin, vaatasin ja tundsin rõõmu. Lydia väntsutas beebit erinevateks asenditeks, Anna selgitas elavalt toimuvat ja naised küsisid ning tulid ette toolide peale katsetama. Elu on ikkagi ilus!

neljapäev, 26. märts 2015

Lõuna muretud regge-rütmid

Seljataga on 15 tundi bussisōitu ning savannist on saanud troopiline vihmamets-olen jōudnud Lōuna-Ghanasse. Piirkonda kus muretute regge-rütmide saatel veedavad oma viimaseid päevi kõik Saksa, Briti, Hollandi ja USA vabatahtlikud. Enamasti on tegemist puberteediohtu neidude ja mōne noorhärraga, kes kohalikes koolides ja rahvusparkides kalli raha eest tööd teha saavad. Vabatahtlikkusest on saanud siin omaette äri, kus lääne kompaniid kasseerivad noortelt maailmaparandajatelt mitutuhat eurot ning paigutavad nad siis mōnda kooli ning muretsevad kohaliku perekonna, kellega vabatahtlik elaks. Lisaks nendele noortele vōib siin veel kohata mōnda üksikut backpackerit, keda Ebola uudised kohutanud ei ole (tegelikult Ghanas juhtumeid ei ole) ning kreisisid expate, kes on kōik Ghanast lummatud ning ei tahagi mōelda Euroopasse vōi Ameerikasse naasmise peale. Ahjaa mōne Hiinlase vōib ka leida, kes teid ehitama on tulnud ning väga üksiku vanema briti naise, kes siia noori mehi on nautima tulnud. Kuugarlusturism oli enne ebolat suhteliselt arvestatav, aga ega väärikas eas neiud ju oma immuunsusüsteemi juba ohtu ei soovi seada...olgu kui hotid need noored Ghana mehed iganes.

Põhi ja Lõuna on oma olemuselt kaks täiesti erinevat maailma, lisaks kliimale ning toidule on ka siinsed traditsioonid teistsugused. Vähem on traditsionalismi ning külapreestreid, matustel sellist tantsu ja tralli nagu põhjas juba ei kohta. Tundub, et ollakse ka vähem kogukonna- kesksed ning teineteisel lastakse pigem olla. Põhjas harjusin ära igat vastutulevat kodanikku, olenemata kas teda tean või mitte, tervitama millele järgnes väike small-talk. Toma-toma (Tere), layela (kuidas läheb), lafine (hästi) on lõunas täiesti tundmatud fraasid. Sellest olenemata on mõlemal piirkonnal oma võlu ning täitsa raske on siit lahkuda. Täna kohtasin ühte briti rastadaami, kes Kokrobite rannal baari peab ning kohalike rannalastega NGO projekte veab. Ta oli aastaid UK-Ghana vahet lennanud kui lõpuks paikseks jääda otsustas. Sama teema on paljudega ja mine tea ma ka võib-olla kui Eestis väljakutsed otsa saavad otsustan veidi rasta-surfi elu elada siin. Hetkel lähen aga rõõmuga tagasi oma kogemusi sõprade, kolleegide ja õpetaja-huvilistega jagama. Seega kui mõni siinsest lugejaskonnast on huvitatud kuulama kuidas Kongo külal läheb või Ghana eluolust üleüldiselt andke endast julgesti MONDOLE märku.

Minu iganädalased reportaazid Kongo külast sellega ka lõppevad
Suur tänu MONDOLE ning välisministeeriumile ning edu kõikidele tulevastele vabatahtlikele☺:)

Ökorand Elmina lähistel

neljapäev, 19. märts 2015

Peatse nägemiseni Kongo

Viimane nädal Kongo külas on täis vastakaid emotsioone. Ühest küljest olen harjunud lahkumistega ja ega Põhja-Ghanasse niikuinii päriselt jääda ei sooviks, aga teisalt tunnen, et alles nüüd sain õige töörütmi sisse ning mis kõige tähtsam kohalike usalduse. Koolidirektorid ja õpetajad helistavad kutsetega, avastan järjest uusi ja mõnusaid viludaid kohti, mootorrattasõit muutub juba veidi julgemaks ning lapsed muutuvad saavad üha enam lähedasemateks. Õpetajad ja koolijuhid nõuavad pidu aga seda ei saa kahjuks neile lubada, kui Eestis oleme harjunud, et sõpradega väljas käijes maksab igaüks oma osa siis siin sõna you are invited (oled kutsutud) tähendab automaatselt, et pead ka kõigi eest maksma. Eks olen ise seda hüve korduvalt nautinud, sest käime päris tihti haridustegelastega kohalikke pubisid avastamas (minu koolasõltuvus on tagasi, Eestis olin juba üle aastakese puhas aga siin kui kangemat kraami ei soovi siis laimivett ja  alkoholivabu mohhiitosid pakkuda ei ole. Seega suhkrukogused, mis päeva jooksul kõrist alla lähevad on üüratud). 40 õpetaja asemel kutsun pubituurile pigem 4 korvipunujat, kes on olnud äärmiselt südamlikud ja huvitavad vestluspartnerid kogu siinoleku aja. Paaril korral nädalas käin pärast tööd punumas ja minu mitme kuu vili on olnud üks pisike korv ning pilguheit kohaliku naise hingeilma.

Kuna see nädal on koolides spordinädal, käivad võistlused ning valmitutakse koolidevaheliseks mõõduvõtmiseks, mille tulemusena valitakse piirkonna ja lõpuks terve riigi parimad noorsportlased. Ootused on kõrged ja õppetöö ei tohi sellist pühalikku tegevust segada, seega enamik koole on peatanud tunnid ja keskendunud teatejooksule, võrk- ja jalgpallile. Õnneks on meie uued sõpruskooli nimistu koolid Zua Keskkool ja Nangodi algkool mitte nii spordilembed ja võimaldanud mul kirjade kogumist ning kultuuritunde. Lisaks sellele jahin Mondo toetusõpilasi, kellest kangesti nende sponsorid soovivad kuulda ja näha. Enamik neist on käes ja väga tänulikud oma toetajatele.

Oma vastuvõtvate organisatsioonidega KOCDA ja haridusametiga sai ka korralikult hüvasti jätta. KOCDA korraldas väikese istumise pubis ning haridusametis käisin lihtsalt mind toetanud inimesi tänamas. Kõige suurema üllatusena saime kutse pühade isade juurde õhtusöögile, kus meile ja kogu MONDO tegevustele avaldati siirast tänu ning oldi väga huvitatud uurimaks, et kuidas meie seda kultuuriruumi näeme. Pühad isad on nimelt siinse katoliku kiriku 3 India pastorit, kes on Kongos juba mõned aastad resideerunud ja kohalike murepunktidega üpriski hästi tutvunud.

Partnerorganisatsiooni KOCDA juhtidega

Kui nüüd täitsa aus olla siis ega ma päris head aega ka Kongo küla elanikele ei soovi, olen peaaegu kindel, et satun siia veel tagasi kas siis oma uutele sõpradele külla, pisikese erakooli avamispeole või koos oma õpilastega vabatahtlikku tööd tegema. Minu koolis on nimelt gümnasistidele võimaldatud 150 tundi vabatahtlikku teenistust ning väga äge oleks üks pisike grupike ka siia tuua. Erinevalt klassikalisest arusaamast Lääne-Aafrikast kui viiruste ja muude ohtudega piirkonnast ei ole mina oma siinoleku vältel mitte midagi ebameeldivat ega tervist kahjustavat kohanud, kui vaid üks pisike motoõnnetus, kus olin täitsa ise süüdi ja roolis, välja jätta. Kui seda blogi siin juhtub lugema mõni tore inimene, kes kahtleb kas panna sisse avaldus vabatahlikkusele Ghanas või lihtsalt seda fantastilist riiki külastada siis võin öelda, et tasub kindlasti, kogemus on seda väärt.


kolmapäev, 18. märts 2015

Another day in paradise


Iga nädalaga läheb paremaks, ausõna! Iga nädalaga tunnen end osakesena kogukonnast ja tundub, et ka nemad harjuvad vaikselt minuga. "White woman" karjutakse harvem, rohkem kuuled nime järgi hüüdmist ja küsimist käekäigu kohta. Järelikult vaikselt sulandume!
See nädal jääb tööalaselt lühemaks- nimelt hakkab neljapäeva pärastlõunast puhkus! Ookean, surf, päikesetõusud ja -loojangud. Ootan küll! Samas, natuke sees kripeldab töö pärast... Aga see vast kaob esimese lainesse sukeldumisega ja meenub taas järgmisel nädalal tööle naastes.
Kuigi nädal on olnud lühike, on siia mahtunud palju head. Esmaspäeval külastasin ülevaatlikult Bolga haiglat- täielik "loomaaed". Kaos! Elavad järjekorrad, sajad patsiendid, kogukonna õed kisamas megafonidesse rahvatervise teavitusi. Istusin vaikselt pingil ja jälgisin pool tundi enne kui end tutvustama läksin. 
Bolga haigla ooteruum/triaaz
Bolga haiglast peaks paari aasta jooksul saama piirkonna parim- uute hoonete ehitamine on täies hoos ja plaanid suurejoonelised. Kuna on tegemist õpetava haiglaga, siis kõik noored residendid olid üsna elevil ja lootusrikkad juurdetekkivate töökohtade osas.
Haigla ise on suhteliselt puhas, personali piisavalt (kui mitte öelda, et liigselt), patsiente hordides. Hordide tõestuseks olid palatites iga paarikümne sentimeetri tagant paigutatud voodid ja koridoride põrandatel madratsid. Täiesti teistsugune vaatepilt võrreldes Eestiga. Meeldiva vahepalana avastasin, et siin ei ole virisemist haigla toidu üle- seda lihtsalt ei pakuta! Külastusajad on napid- hommikul viiest kuueni ja õhtul samuti tunnikese jagu.
Külastamine on ainuke asi, mis haiglas kiiresti käib!
Inimesed on üldiselt väga aupaklikud meedikute ja haigla osas. Nurisemist on vähem ning usku rohkem. 
Rõõm saabus sel nädalal meie hoovile, õigemini Piitanga kliiniku hoovile- operatsioonitoa lamp sai lõpuks oma statiivile ja õigesse kohta paigutatud. Väga, väga äge! Statiivi tarnimine ja valmistamine oli muidugi omaette ooper, aga tehtud sai! Ainult 8 higist meest pidid seda ühest küla otsast teise vedama valju kisa saatel. Nüüd ootame pidulikult esimest võimalust otstarbekaks kasutamiseks. (Siiani ainult väljakutsed rasedusaegsete probleemidega ja ühe pea lappimine peale kaklust. Vanem ja noorem vend ei saanud ühele nõule, peale mida otsustas vanem vend noorema mõtlemist avardada puuhaluga pealaele avaust rajades).
Piitanga mehed rassimas
Sünnituste osas on hetkel vaiksem periood- rasedaid on hästi palju, aga kuu algusega oleks nagu saanud kõik naised korraga ära sünnitatud. Nüüdseks on mõni üksik üllataja vaid olnud. Aga see eest on need üllatused olnud väga, väga ilusad. Vaikselt liigume sinna poole, et keegi sünnitusel enam häält ei tõsta, naised liiguvad vabalt  ja selili lamama ei pea. Babysteps! Ja vaadates raseduse suurusi, on lootust, et kuu lõpus peaks olema töörõõmu küllaldaselt (mitmed kaksikud on "ootel")!
Õnn on väikestes pakendites :)
Logre kliinik kasutab oma monitori osavalt ja usinalt. Olen väga meeldivalt üllatunud, et see nii kiiresti sai omaks võetud ja igapäevaseks on saanud. Ayamfooyas koristatakse regulaarselt hommikuti osakonda ning protseduuride tuba. Sidumistoas tahaks ikka veel nutta... Samas, vähemalt on suures osas muutunud töötajate arusaam puhtusest protseduuridel- puhastatakse hoolikamalt, tekkinud on dialoog erinevate tehnikate ning anti-ja apsetika osas. See ju ongi tegelikult eesmärk- et inimesed mõtleksid, räägiksid omavahel. Vahepeal tundus täitsa lootusetu, kuid nüüd nagu vaikselt hakkab lubama...
Ilmad on hästi kummalised ja muutlikud. Kummaline kuumus on päeval, mis ka õhtuga ei taandu. Õhus on palju sudu, päike on peidus ning hingata pole peale tolmu praktiliselt midagi. Kohalikud lubasid märtsiks koledat kuumust, mis veel pole siiani kohale jõudnud.   Täna hommikuse 30 kraadise ilmaga panin mina ka kohaliku elaniku kombel kampsuni kleidile peale, et tööle sõita! 
Ilm mõjub ka loodusele- sõbrad, ussid, on usinalt liikvel. Tungivad segaduses inimeste ligi ning hammustavad. Sel nädalal on olnud mitmeid ussihammustusega patsiente ning kui ma polnud varem näinud ussimürgi mõju, siis nüüdseks võin kinnitada, et see on päris trööstitu vaatepilt. Inimene lihtsalt hääbub, keha võitleb ja üritab igati väljutada igast otsast kõike, mis sees on... Ja enamasti on patsientideks lapsed. Täielik agoonia!
Lapsehammustaja lõppvaatus
Ühesõnaga, tegemist jätkub, kuid puhkus ootab! Uute rõõmudeni, eks!

laupäev, 14. märts 2015

Teadust, tantsu ja tralli

Sellel nädalal keskendusin põhiliselt tundide andmisele-käisin Yakotis, Zuas, Kontintaabigis ning Dagliga koolis teadusainete tunde andmas. Iga kool oli eelnevalt oma teemad ning soovid edastanud ning selle põhjal olin valmistanud ette tunnid, mis oleks võimalikult loomingulised, koos mängude ja uurimustega. Kontintaabigi direktoril oli lausa kolm teemat, mis tema enda teadusõpetajale muresid valmistavad-päikesesüsteem, pärilikkus ja organismide keemiline koostis.  See kool on suhteliselt perifeerias ning minu ootused õpilaste osas olid madalad, aga seda suurem oli mu üllatus, kui nägin kui mõnusalt 9 klassi õpilased kaasa rääkisid  ja analüüsisid. Need tegevused ei ole just kõige levinumad praktikad siin Ghanas. Meil tuli juttu elu võimalikkusest teistel planeetidel ning Marsi koloniseerimise ideest, evolutsiooniteooriast ning inimese põlvnemisest ning lapse soo valimisest. Evolutsiooniteooria on siin küll riiklikus õppekavas aga samas on alates alusharidusest rõhutatud, et meie kristlased oleme siia ilma sattunud jumaliku loomise tulemusena...olgugi, et Vatikan on ka lõpuks evolutsiooni mõistma hakanud. Kontitaabigi üheksandikud, kes pooled tundusid küll kõvasti vanemad olevat, olid esimesed kes suure naerupahvakuga Darwini ideid vastu ei võtnud. Lapse sooga on  jälle seotud palju traditsionistide eksiarvamusi-kuu faasid ja õige eostamishetk, igasugused vägijoogid, mis aitavad vajaliku soo moodustumisele kaasa ning muidugi kohalike külatarkade külastamine. Kui me aga koos vaatlesime kuidas spermatosoid saab kanda endas kas X või Y kromosoomi ning rääkisime, et kuu faasidel ei ole sellega mingit pistmist ning ükski vägijook ega tark saa mõjutada seda juhuslikku protsessi said ka loodetavasti kõik tulevased isad aru, et ei tasu naist süüdistada kui ta vale soo on ilmale kandnud, sest mees on see kelle rakud lapse soo üle otsustavad. Tegin sama tunni seal koolis ka kaheksandikele ning nemad olid juba klassikalist Nabdami õpilase mõõtu-küsimusi pidi tikutulega taga ajama. Yakotis ning Dagligas aga tegime õpilastega katseid ning proovisime kätt, kuidas oleks töötada pisemas teaduskollektiivis. Iga õpilasgrupp pidi uurima ühte faktorit, mis mõjutab meie pulssi. Vaadeldi magamist, jooksmist, hüppamist, tantsimist, kiirkõndi ning nalja oli palju. Algus võttis päris palju aega, sest ei olnud harjutud, et peab ise midagi disainima, aga kui lõpuks ideest aru saadi läks juba ludinalt ning ega see teaduse tegemine ka niivõrd raske ole. Dagliga koolis oli huvitav erinevaid klasse jälgida, sest seal oli kaks õpetajat ning tuli selgelt välja klassidevahelised erinevused-üks klass oli väga loominguline ning tööle suunatud, teine aga tahtis et kõik ette antaks ning analüütiline mõtlemine väga kõrgelt arenenud ei olnud. Ei tea kas see korrelleeruks ka kuidagi vitsa kasutamisega, sest edukas õpetaja vitsa või pointerit, nagu nad siin seda nimetavad, ei kasutanud, aga mitte nii edukas oli pidevalt vitsaga ametis. Jõudsin sinna kooli veidi varem ning sain pikalt temaga ka klassiruumi manageerimise teemadel vestelda ja kui lõpuks palusin, et kas saaksin korraks ta pointerit endale, tahaksin talle midagi näidata siis ta keeldus. Minu idee oli vaid näidata kuidas see psühholoogiliselt inimesele mõjub, tekitades ebamugava võimusuhte, aga eks ta kartis et panen talle korraliku laksu kirja. Tuleb tõdeda, et tõpoolest laksude andmiseks kasutatakse neid riistapuid vähem kui osutamiseks ning loodetavasti läheb veel vaid tsipa ega enne kui kõik õpetajad taipavad, et vits on vilets tegelane ning arm aitab enam kui hirm (jah aegajalt ikka laulan endale seda laulu kui väga vihaseks mõne õpetaja ja ta pointeri peale saan). Igaks juhuks mainin siia juurde, et ega ma koolidesse seda vitsa teemat eraldi kuulutama ei ole läinud, sest see ei ole viisakas niimoodi oma kultuuri peale suruda, lihtsalt aegajalt mõne õpetajaga sõbralikult lõõbin pedagoogiliste erinevuste üle. Zua koolis rääkisin taaskasutusest ja sõpruskooli projektist. Õpilased kirjutasid oma värskele partnerile Loo koolile kirju ning kui saabun Eestisse saan toredaid tervisi jagada Loo lastele.

Minu absoluutne lemmikosa nädalast on aga loovustunnid, kus jätkus tants ja trall. Meie hiphop kavale sai taha Teddybearsi asemel kohalik Shatta Wayle ning lapsed nautisid täiega. Nende toredate neiude ja mõne poisi pärast mul on kõige suurem kahju siit lahkuda.  Oleme ilusasti tunnid käima saanud ja lapsed juba minuga harjunud ning tulevad mulle koju vastu, et aidata trummi ja asju kanda. Meelsasti annaks mõnele kohalikule edasi selle grupi juhendamise, aga siin tantsutunde või joonistamistunde eriti ei leidu ja pole inimesi kes oleks valmis neid tasuta juhendama. Kirikus on õpilastele piiblikool ning Kongo kooli tulevad lapsed mõnel korral nädalas kokku et lugeda. Seega kes iganes siia peale mind tuleb peaks kindlasti kunstitarbed, mõne muusikariista ja kõlari kaasa võtma ja lastega üheskoos loomiskunsti avastamist jätkama. Õnneks on üks tund jäänud veel, kus saame kava lõpetada ning äkki leida kedagi türukute seast kes jätkaks ühistantsimist.

Lisaks õpilastele tegin viimase koolituse ka õpetajatega, keda sel korral tuli kohale vaid kaks. Teadusainete õpetajaid on Zanlerigus 5 ning 3 kooli õpetajad olid kas matustel või hõivatud. Matused on siin tähtsad ning kui vaja minna siis õpilased lihtsalt chillivad sinu tunni ajal klassis. Puhkust ametlikult selleks võtma ei pea, sest igaüks saab aru kui oluline on oma tuge lahkunu perekonnale näidata. Minu kahe õpetajaga koolitus kujunues täitsa huvitavaks ning kulmineerus igasuguste kultuuriliste erinevuste analüüsimisega. Kui ametlik osa läbi sai siis uuriti, et kui palju minu mees mu eest dowryt maksis (eestikeeles vist sellist sõna ei olegi, tähendab see kui palju kitsi, ja muid tegelasi pruudi perekonnale anti). Et mitte oma tuttavaid shokeerida lisan, et olen ennast siin abielunaiseks tembeldanud, sest nii on elu lihtsam ja on vähem jagelemist erinevate vallaliste õpetajate ja ametnikega, kes kõik kangesti euroopat avastada soovivad.  Üks meesõpetaja kurtis, et tema pidi 5 härga, 13 kana ning 4 kitse oma tulevase naise perele andma ning kui ta kuulis, et meil vaja vaid naisele teemantsõrmus kinkida oli ta väga üllatunud. Järgnev lastejutt aga ajas neid veel enam segadusse- siin nimelt ollakse harjutud, et kui juba abielus siis peab hakkama kohe lapsi tegema ja ühel õigel perel peaks neid olema vähemalt kolm.  Minu jutu peale reisimistest ning, et aega on küll sattusid nad täitsa muresse ja hakkasid pikalt selgitama miks ma ikka peaksin selle lapsevõtu kiirelt ette võtma. Igatahes mu vanaema oleks selle peale kahte kätt rõõmust kokku löönud ja tantsinud aga iga noorem euroopa naine lihtsalt muianud ja tõdenud et elud on erinevad. Jah naise roll ühiskonnas on tõepoolest väga erinev siin Ghanas ning ma väga loodan, et üsna pea hakkavad mehed veidi enam abistama vee tassimises, raha jagama toidu ostmiseks, naised ju siin eriti ei teeni, aga pere peavad toitma nemad.
Mondo sõpruskoolide võrgustikku on lisandunud uued parnerid Loo-Zua JHS 

Kuidas loodi inimene

Zua õpilased tantsimas Kaerajani

reede, 13. märts 2015

Statistikat!


Töövõidud! Tõelised töövõidud on selle nädala märksõnaks!
Esmaspäeval olin valmis täiel rinnal kaosesse sukelduma ehk et üle nädala alustasin Ayamfooya kliiniku nädalat, et tegeleda intensiivselt meie hügieeniprojektiga. Astusin hommikul kliiniku uksest sisse ja minu üllatuseks pesi keegi noormees akna klaasribisid (edasijõudnute tase ikkagi!). Esimese hooga tervitasin ja astusin mööda- istusin ruttu koridoris pingile ja ainult imestasin. Kogusin end ja läksin vestlema. Uus õde kliinikus, kes minust näis juba kõike teadvat. Õnn on tõesti väikestes asjades!
Liikusin vaikselt läbi hoovi protseduuride tuppa- kaste põrandal ei vedelenud, plaadid endiselt beezid, laud asjadest lage. Asi hakkas tunduma väga kahtlane... Äkki on kõik ravimid lihtsalt otsas?! Siin on see täiesti võimalik kui tervisekindlustus rahasid kliinikule ei kanna. Teen kapi lahti- kõik ravimid kapis oma kohal! Ei-ei, see kõik on uskumatu! Võtan vati ja tõmban üle laua- raudselt on tolmu! No oligi, aga imevähe! 
Meie seletamisel, eeskuju näitamisel, tänitamisel ja õiendamisel on olnud mingigi efekt! Otsisin üles kõik öed ja kiitsin. Nad rõõmustasid mind oma usinusega ja mina rõõmustasin neid kiitusega.  Elus vist ikkagi on nii, et oota vähem ja üllatu?
Lai naeratus kadus aga kohe kui sidumistuppa astusin- üleeelmisel päeval ümberlõigatud noormees istus nukralt pingil. Lõikus tehnika on endiselt vägagi algline (mitte, et ma peenise ekspert nüüd oleks), õmblused harvad ja kehvalt sõlmitud. Esmane sidumine tehtud vatiga värskesse haava, mis teeb hilisema lahti arutamise väga-väga valusaks ja raskeks. Vanade sidemete eemaldamine võttis ca 15 minutit, mis ajal ma nägin täismehel pisarat voolamas. Kõiges halvas on ka head ehk et see tundus ideaalne aeg uuesti korrata üle haavahoolduse põhitõed. Seekord siis niimoodi, et palusin 2 abis olnud õel mind juhendada, et mida ja miks ma tegema peaksin. Teavad küll, aga minu küsimus on ikkagi selles, et miks siis neid teadmisi ei kasutata?! 
Kordussidumisel paari päeva pärast oli näha, et kui üle korrata, siis väga püüdlikult järgivad. Järgnevatel päevadel üllatusin positiivselt aina edasi - Sophia kutsus mind endale kõrvale rinnaabtsessi avamiseks- tahtis näidata, kui tublisti on endale "laua" katnud ja kui püüdlikult sisselõike teeb. Selgitas igat liigutust naisele, oli hoolikas ja hooliv. 
Valgustatud sain ka neljapäevaks- jõudsin järeldusele, miks kõik koristavad, ei torise ja puhtust hoida üritavad- sidumistoa tavapärane õde ja üks kliiniku asutajatest on puhkusel. Naine, kes minu silmis külvab mustust ja ei ole huvitatud õppimisest ega enda muutmisest... Väike muutuja, mis muudab kogu kliiniku kliimat.
Käisin esmaspäeval ka piirkondlikust Terviseametis juhataja jutul. Panime paika märtsi lõpus kuupäeva, kus kohtun piirkonna 14 ämmaemandaga, et uuendusi sisse viia, üksteiselt õppida, kogemusi vahetada ja tagasisidet anda. 
Mul õnnestus ka saada ligi viimaste aastate statistikale, mida hea meelega ka teistega jagan. 
Järgnevalt ilma kommentaarideta mõned peamised faktid Upper East piirkonnast, Nabdamist, mis mind puudutasid:
  • 350 ema sureb sünnitusel 100 000 sünnituse kohta
  • 93 last 1000st sureb enne 5ndat eluaastat ( 57 neist vastsündinu eas)
  • 50, 1 % lastest ei kannata alatoitumuse all.
  • Iga 4-s laps on alakaaluline, 5% neist eluohtlikus seisundis
  • 95% naistest käib vähemalt ühel sünnieelsel visiidil tervishoiuasutuses
  • 39,9% naistest sünnitavad professionaalse meditsiinilise personali kaasabil- haiglas, kliinikus, traditsiooniline koolitatud sünniabistaja kodus.
  • Ainult 3,2% sünnitustest viibib juures naistearst!
  • 35,5% naistest sünnitavad kodus sugulase toetusel
  • 59,9% lastest registreeritakse peale sündi
  • 40% inimestest on 18ndaks eluaastaks abielus
  • Vanuses 15-49 elab polügaamilises abielus on 39,6% elanikkonnast
  • Naiste genitaalide ümberlõikusi endiselt 19,8%
  • Isade osavõtta lapse arengus esimesel 5 eluaastal 43,8%
Mitte tööalaselt on nädala huumorinurgaks kohalike külajuttude liikumiskiirus ja sisu. Ühel hommikul oli mul kohutavalt kiire kliinikust Terviseametisse juhataja jutule, kuid tahtsin enne kodust materjalid kaasa haarata. Otsaees on mul kuumast, tolmust ja tuulest eriti inetu ohatis ja lühikeste otsade sõitmiseks kiivrit ei ole kasutanud, sest on lihtsalt nii kohutavalt valus. Kiirutasin linnapiiri sildi alt mootorratta seljas sisse ning keegi koperdas oma mootorrattal ees. Vormiskandjad võisid olla küll, aga ma ei pööranud tähelepanu- eesmärk oli kiiresti oma asjad ära teha. Otsustasin sõita seestpoolt mööda- mõeldud, tehtud! Järsku kuulen selja taga valju hõikumist. Kõlas nagu "husbandi" jutt jälle (paar abielu ettepanekut päevas on tavaline). Andsin aga gaasi ja ruttu edasi. Järjekindlad tüübid sõidavad kõrvale ja oma üllatuseks avastan, et politsei. "Husbandist" saab ruttu "helmet". Peatumata naeratan laialt, ütlen, et mul on kohutavalt kiire ja ausõna panen kohe kiivri ka. Lisasin gaasi ja kadusin. Tühine olukord. Külaversiooni kohaselt, mis jõudis minuni poole tunni pärast murelike telefonikõnedega olevat ma politsei jaoskonnas arreteeritud ja suures jamas. Põhjust keegi ei tea, miks ma arreteeritud olen. Ja olukorra lahendavat/lahendas kohalik külavanem, kes olevat oma telefonikõnega mind vabastanud, kuna on tegemist "oma inimesega". Ühesõnaga, nalja kui palju, vähemalt meil endil.
Päev hiljem sain endale patsiendiks mootorrattaga õnnetuse teinud poisi- kiiver läks pähe kohe tagasi!

Õhk on uskumautlt kuum- märts näitab oma tõeliselt palet. Et öid üle elada käime õhtuti 5-10 km kaugusel väikeses külas istumas, et jahtuda. Seal on temperatuur ca 30 kraadi ringis- saab pikad püksid jalga panna ja kampsuni selga. Ja sinna sõitmine tähistaeva all ning tagasi suure kuu valgusel- imeline! Piinlikusega pean tunnistama, et ma ei kujuta ette, kuidas Eestis ilma mootorrattata enam edasi hakkama saada- olen siin ära hellitatud!
Aeg voolab siin nagu liiv läbi sõela- iga päev tunnen, et nii palju on vaja veel teha ning kojuminek on oodatust kiiremini lähemale jõudmas. Kaks kuud on praktiliselt juba läbi ning loetud nädalad veel jäänud. Aja mõiste on siin üldse suhteline- hommikul kell 6 võib telefon heliseda vabalt, sest keegi tahab teada, kuidas sul läheb. Või kell 4, kuna naine on hakanud sünnitama ning sa oled oodatud läbi appi...

esmaspäev, 9. märts 2015

Multitasking!


Nädal kuus või seitse. Igal juhul piisavalt, et natukene juba asjadest aru saada ja vaikselt kaasa rääkida. See nädal on olnud erinev võrreldes eelnevatega kuna ei ma ei olnud ühes kindlas kliinikus tervet nädalat, vaid jagasin end Logre ja Piitanga vahel. Plaanisin ka Bolgasse minna, kuid reedene Ghana isesisevuspäev segas selle mõtte ära. Kes ei tahaks pidustustest osa saada, eks?!
Iseseisvuspäeva tähistati 58ndat korda. Lapsi treeniti peale koolitunde marssima juba nädalaid varem ning reede hommik kulmineerus suure paraadi ja tähtsate kõnedega tolmusel Nangodi jalgpalli platsil. Olime ilusti kohal oma kohalikes kleitides ning nautisime showd. Pärast olime kutsutud nii öelda piirkonnavanema, Viviani, juurde istuma, kuid kogu sündmuste virr-varris me sinna ei jõudnud. Jõudsime hoopis kohalikule "pass out"-le, mis on meie mõistes lõpupidu ametikooli lõpetavatele noortele. Suured kõlarid valju muusikaga keset turuplatsi, meeletus hulgas plastiktoolidest istekohti pealtvaatajatele, palju kauneid kleite ja kangaid ning tantsimist poole ööni. 

Tööalaselt on selle nädala suurim rõõmusõnum ühest garaazist leitud vana tolmune operatsioonitoa lamp. Ja asja tegi suurepäraseks tõsiasi, et see päriselt ka töötas. Panin juhtme pistikusse ja vajutasin nuppu- valgus sai! Seisin üksi Piitanga sünnitustoas ja olin rõõmus. Midagi loksus paika, midagi sai tehtud... Nüüdseks on selgunud, et antud lampi ei saa lakke ega seina kinnitada kuna see on liiga raske siinsetele konstruksioonidele.  Nõutuks tegevas olukorras tuli appi sama kogukonna keevitaja, kes lubas korraliku raami keevitada ning betoonist ratastega aluse teha. Töödega on juba alustatud ning järgmisel nädalal peaks lamp juba kasutusvalmis olema. Vahemärkusena tahan öelda, et oma kogukonnast hoolimine ja panustamine on üks neist asjadest, mida ma siinse elu juures armastan. Juurtel on veel kaalu, kodukohal on veel tähtsust!

Kliiniku elu oli täis sagimist- Logre sünnitusosakonna õed on nüüd õpetatud käsitlema patsiendimonitori ning kolmapäevasel rasedate päeval oli tore näha, et monitor on tõesti kasutusel. Järgmisel nädalal on üldmeditsiiniõdede koolitamise kord. Üldmeditsiini osakonda sattusin ka ühel päeval triaazi tegema- nende tavapärane õde hommikul tööle ei tulnud ning turupäevale kohaselt oli maja rahvast täis. Meeleolukas hommikupoolik igal juhul, kuid töö sai tehtud!

Olen ka varasemalt rääkinud alatoitumusest, siis see nädal kogesin seda eriti teravalt. Nimelt saabusid toidupakid Maailma Toidupangast ning neid jagati vastavalt kliinikutele neljapäeval ja reedel inimestele. Neljapäevane Logre sünnitusmaja oli paksult täis inimesi ja kaste. Laste käsivarre ümbermõõdu järgi jagati välja vastavalt kas 2 või 4 pakki mitmevilja helbeid, palmiõli, maisi ja eriti toitaine rikkast pähklite-vitamiinide-rasvade segu, Plumpy Nuti. Plumpy Nut on natuke nagu meie halvaa- pakitud fooliumisse ja sisaldab 100g kohta 500 kcal. Maitsest ei tea ma midagi, kuid kipun arvama, et eriti halb pole. Tõsise alatoitumuse all kannatav laps peaks sööma päevas ca 3 pakki Plumpy Nuti lisaks tavatoidule. Ma väga kindel ei ole, et kas tegelikult inimestel on üldse seda "tavatoitu" lisaks pakkuda... Igal juhul lahkusid inimesed koju kastid helveste ja pähklitega pea kohal. 
Piitanga kliinikus oli toidupäevaks reede, kuid arvestades kogukonna suurust, siis jagavad nad toitu ka igapäevaselt kui keegi puuduses satub kliinikusse. Kolmapäeval kohtasin  Piitangas pisikest tüdrukut bronhiidiga, kes kaalule pannes ja käsivart mõõtes tundus kannatavat nälja all. Kohalikud kogukonna õed teevad tublit tööd ning peale kaalunumbri vaatamist leidis aset pooletunnine nõustamine lapse toitmise osas. Ma ikka ja jälle tahan kiita kogukonnaõdede tööd- tõeliselt pühendunud ja asjalikud armsad inimesed.
Sünnituste osas on selle nädala märksõna "tuharad". Peaaegu iga teise sünnitaja laps oli tuharseisus. Imeline! Ma arvan, et ma pole oma elus kunagi nii kauneid tuharseisus sünnitusi kogenud. Õnnestus ka sünnitada tuharad käpuli asendis, mis peaks järgima kõige enam loote biomehhanisme. Igal juhul usun, et me tegime tublit tööd ja rahulolu võtab muigama veel nüüdki kui uus nädal on kohe algamas.
Nädalavahetusel tegime täis oma ühiskondlikult kasuliku töötunnid- värvisime ühe lasteaia-kooli seinad täis rõõmsaid pilte. Absoluutne mõlemapoolne rõõm! Olen tänu Karolinile sattunud mitmesse kooli ja ühe koolidirektori laual märkasin valituse ettekirjutusi, mis peaks koolides kindlasti olemas olema. Minu rõõmuks oli nimekirjas esmaabi karp! Küsisin kohe innukalt näha, et mis see endast kujutab, kuid välja tuli, et tegelikult neil sellist asja olemas pole. Et peaks ja võiks, aga hetkel pole. Kogusin kokku Eestist kaasavõetud sidumisvahendid, plaastrid, antiseptiku ja tegime valmis ühe näidiskotikese ning viisime endaga kaasa. Loodetavasti on see esimene selline paljude järgnevate seast!
Uus nädal töotab tulla sama tõine- Ayamfooya hügieeniprojekti jätkamine, Bolga haigla külastamine, piirkonna tervisedirektoriga suur koosolek ning minu päevade suurim rõõm- sünnitused Logres, Piitangas ja Ayamfooyas. 
Lõpetuseks katkend vestlusest, mis illustreerib erinevust parimal moel.
" Miks Euroopa naised oma jalakarvu  ära ajavad?"
"Mismõttes?! Nad on ju pikad ja koledad kui seelikut kanda! Esteetilistel kaalutlustel"
"Ei, meie, Aafrka mehed, peame seda uhkuse ja ilu märgiks!"
"Eeehhhh, come again?!"



pühapäev, 8. märts 2015

Head iseseisvuspäeva Ghana :)

Eile tähistas Ghana oma 58ndat Briti krooni alt vabanemise päeva. Selle päeva auks kogunesid koolid kokku Nangodi külla, et osaleda iga aastasel paraadil. Iga kool oli veidi oma paraadkõnnakut modifitseerinud ning kooli esindustiim oli põhjalikult valitud ja treenitud. Kui käisin paar päeva enne Nagodi koolis koolitust tegemas saime terve koolituse aja, mis kesktis üle 3 tunni, kuulata trummimängu saatel marsisamme ning piiludes välja nägin natukene närvilisi õpetajaid oksakestega oma parimaid rivistujaid dresseerimas. Sel hetkel oli mul küll kummaline tunne, et miks peaks orjusest vabanemist tähistama sellisel viisil aga sündmusel ise osaledes ning nähes lisaks õpetajatele marssimas veel  juuksurieid, sanitaartöötajaid, arste ja õmblejad, ning tunnetades kogu seda energiat, mis Nangodi staadionil valitses oli orjapidaja ning masteri suhte võrdlus koheselt kadunud. Eks oksakesed ja karjumine ole lihtsalt vana kooli õpetamismetoodika, mis siit riigist veel täielikult kadunud ei ole. Kui meie oleme harjunud äärmiselt tõsiste paraadkõnnakutega siis siin Ghanas on igat asja väikse nalja ja puusa ning õlavöö tööga vürtsitatud. Eestlaste vaieldamatu lemmikkolonn olid õpetajad, kes tulid kõige viimasena ning panid kõvasti tantsu oma rivis. Nummimeetri tiitli said esimesed ja kõige pisemad tulijad Presentationi lasteaia nupsud. Ja kogu sündmust juhtis minu üks lemmikdirektoreid- James Denga, kes pidevalt kommenteeris ja kiitis pisikesi...on ju ülimalt raske töö ligi 40 kraadises kuumuses ja seniidis oleva päikese all korrektselt marssida. Nangodi tseremoonialt liikusid Eestlased edasi pass autile, mille nimi peaks küll reetma et tegemist kellegi matuste või suure joomapeoga, aga tegelikult kutsutakse nii lõpupidusid. Meie fantastiline õmblejanna (olen sõltuvuses kohalikest kangastest ja näen tõsist vaeva, et mitte enam ühtegi kleiditellimust sisse viia) Georgina kutsus meid tähistama oma noorte õmblejannade kutseperioodi lõppu. Panime kohalikud kleidid selga, mina olin veel päev varem endale ka patsid lasknud punuda, mis küll kahjuks jätavad veidi leukeemiahaige mulje, aga kohalikele meeldib ja proovin nädalakese neid ikka hoida, et mitte oma juuksurit solvata, ning ühinesime teiste kirevate daamidega. Pärast paaritunnist õmblejate tantsimist alumiiniumkausside ees ning kohalike raha loopimist, et nad endale ikka oma äri saaksid avada tulime peolt ära ning tähistasime iseseisvuspäeva veidi pisema seltskonnaga kohalikus pubis.   

Presentationi kooli nupsud marssimas


Kuigi iseseisvuspäev ja selleks valmistumine oli koolidel äärmiselt tähtis siis veidi ikka õppida ning koolituda sai ka. Sel nädalal jätkusid teadusainete õpetajate loovkoolitused, mis erinevalt esimesest koolitusringist kus keskendusime loovuse mõtestamisele selle olulisusele ja uurimuslikule õppele, keskendusid seekord erinevatele mängudele. Ühtlasi kasutasin juhust et enamik õpetajaid koos  ning uurisin kuidas Nabdami piirkonna teadusainete õpetajad erinevaid loovmeetodeid tunnis kasutavad. Uurimustulemusi olete kõik oodatud kuulama tulema aprillis Tallinnas toimuvale õpetajate konverentsile. Igatahes koolitused olid seekord kõvasti vabamad ning andsid kõhulihastele kõvasti toonust. Üks neist lõppes ka pisikese salsa jätkukoolitusega, nimelt olid õpetajad kuulnud kõlakaid et mingi solimee õpetavat kiriku raamatukogus lastele tantse ja kui nad mult seda uurisid siis selgus, et nad sooviks ka tantsida. Nii me siis moodustasime salsaringi, panime tabletist Marc Anthony laulma ning tegime veidi puusatööd. Nii et pisikene salsa community on Kongo külla loodud. Lisaks salsale oskavad loovtunni õpilased ka hiphopi stiilis tantsida. Tegime nendega eelmine kord väikese hiphop kombinni, on ju aafrika tantsud kunagi sellele stiilile aluse pannud ja lastel tuleb see peaaegu loomulikult välja. Kuigi algselt reklaamisin välja et märtsikuu on teaduskuu siis kuna eavahemik on tundides väga lai  on raske leida tegevusi mis kõikidele sobiks. Tants aga on iga kohaliku kirg ning neile väga meeldis kui kunagi eesti tantse ja salsat tegin seega nüüd otsustasime, et sukeldume sugavamalt sellesse maailma. Pluss mul endal on nii mõnus iga teisipäev djembe näpus sinna minna ja tantsida elavate rütmide taustal. Nii paljud õpilased on väga head trummarid ning lausa lust on neid kuulata ning tänu nendele ise paremini mängima  õppida.

Nangodi õpetajad

pühapäev, 1. märts 2015

Elektrikatkestustest ja taaskasutusest

Joogipakkidest heegeldatud keksukummiga

Elektrikatkestused on muutunud juba peaaegu igapäevaseks praktikaks. Suur osa riigi energiast tuleb Volta peal olevast hüdroelektrijaamast ja kuiv kliima teeb siin oma töö. Burkina kasutab ka kõvasti hüdroenergiat ning enne kui Volta Ghanasse suubub on see tühjaks imetud. Accras inimesed streigivad, aga siin põhjas, kus vaid vähestel on kodud elektriga ühendatud teeb see meelehärmi vaid solimeedele (valged inimesed). Peale minu ja Minni on meid siin Kongos kokku kuus. Mõni nädal tagasi saabusid siia neli USA vabatahtlikku, kellega koos on väga mõnus õhtuti kuuvalgel muljetada, nad on siin viimased 6 aastat käinud paari nädala kaupa ja teavad rääkida huvitavaid lugusid piirkonna arengust. Ja kui aus olla siis ega ka minul need elektrikatkestused väga kulmu kortsu võta, sest küünlavalgel süüa on täitsa tore ning ilmad on veidi külmemaks läinud, seega öösel saab ilusatsi ilma tiivikuta magada. Vahepealsetes 40+ kraadides ma seda muidugi meelsasti teinud ei oleks. Tundub, et harmattan on veidikeseks naasenud Põhja-Ghanasse koos tolmupilvede ning tuuleiilidega. Kui oma tavarutiini jälgida siis ilma elektrita saab täitsa normaalselt läbi, aga koolituste aegu hoian ikka pöidlad pihus, et seda jaguks, kuidas muidu mu kergelt seniilne pea mäletaks 3 tundi infot kui ma vahepeal oma läpakat spikrina ei kasutaks. Ühtlasi rendin siit projektorit, terve küla peale on vaid ühel naisel see ja ega seda eriti ei kasutata, kui vaid mõnel koolitusel. Koolid saavad vaid sellistest riistapuudest unistada ning peavad läbi ajama kriidi ning musta tahvliga. Nii olen ka mina harjunud kooli minema sheavõi kotis, et hiljem oma kuivanud käsi turgutada ning veidike vett, sest igas koolis kahjuks kaevu ei ole, ning kuidagi peab ju selle tohutu kriiditolmu kätelt maha saama. Nüüd aga tagasi koolitusteemade juurde.  See nädal tegin koolijuhtidele teise ning viimase loovkoolituse, mis küll oma osalejate arvult oli pisem aga see eest kaasatuselt oli 100 %. Selgus, et koolitusametnik Martin, kes näeb välja täpselt nagu Samuel L. Jackson, oli unustanud minuga aega planeerides tõsiasja, et samal päeval on üks teine koolitus. Seda Ghanas juhtub tihti, planeerimine ei ole kohalike tugevam külg ning pigem tehakse asju viimasel hetkel. Igatahes edastasin enamikule osalejatele koolituse käsiraamatu ja loodetavasti saavad puudujad sealt vajaliku info. Kohalolijad igatahes nautisid erinevaid loovõppe meetodite omistamist ning mina sain jälle nautida siinsete õpetajate näitlejameisterlikkust rollimängude läbiviimisel. Loodetavasti jagavad koolijuhid neid meetodeid ka oma õpetajate hulgas ning kasutavad ise oma ainetundides.

Käsiraamat koolijuhtidele

Nabdami direktorid

Koolituse hariduskreedod

USA vabatahtlikud Gorgugi algkooli dierktori Martiniga

Loovtundides rääkisime see nädal taaskasutusest. Ghanas nimelt juuakse joogivett pisikestest meie hapukoorekottide laadsetest pakikestest, hammustad nurga maha ja läheb. See mis alles jääb viskad loodusesse ning nii ta seal siis tuultega savanni vahel liigub, mõned kotid söövad ära vabapidamisel kitsed, sead ja eeslid, aga enamik neist püsib lagunemata aastakümneid.  Õpilased olid kogunud nädala jagu veekotte ning meisterdasime neist erinevaid praktilisi esemeid-käekotte, peapaelu, keksukumme, plätusid. Õpetasin neid sõrmedega heegeldama ning see neile meeldis, loodetavasti 
jätkavad nad ka kodus plastiku kogumist ja teevad endale midagi asjalikku. Pooltel õpilastel puudub koolikott ja plastikust oleks see täitsa võimalik endale heegeldada. Seeläbi loodetavasti saab siinne kaunis savannimaastik veidi puhtama ja looduslikuma ilme ning õpilased teadvustavad enam plastiku taaskasutuse olulisust ning kahjulikkust loodusele. Naiivne oleks loota, et see pisike tunnike pluss veel mõned koolides siinset olukorda muudaks, aga mine tea äkki mõni praegustest õpilastest lõpetab keskkonnaministeeriumis ning võtab jäätmekäitluse ja joogivee teemad tõsisemalt käsile.  Kui seda blogi siin juhtub lugema mõni Let`s Do It aktivist siis teadke, et Ghana ootab selliseid inimesi, algselt teid küll ovatsioonidega vastu ei võeta aga siinsele plastiku ja prügikäitlusele on vaja jätkuskuutliku arenguperspektiivi leida, rääkimata kogu läänest tulevast tehnikajäätmetest mis Accra lähistel haruldasi kemikaale ning raskemetalle mulda uhuvad. 

Loovtundide õpilased

Tulevane Vivian Vau


Et mitte liiga tõsistel teemadel lõpetada, sest see ju Ghanale omane ei ole siis veidi mänge ka, proovige kodus oma pisikestega järele: