laupäev, 28. veebruar 2015

Kuu kaks!


Uskumatu aga olengi ära olnud juba üle kuu. Aeg lihtsalt lendab ootamatult kiiresti. Tunnen, et minu planeeritavast ajast olla siin peaaegu 3 kuud jääb koledasti väheks. Et tegelikult oleks hea olla korraga vähemalt 6 kuud. Või siis käia paar aastat järjest 3 kuu kaupa. Tegemist ja tööd jätkub kuhjaga.
Olen selle nädala veetnud peamiselt Logre sünnitusosakonnas ning plaanin praktiliselt terve järgmise ka seal olla. Lisaks pisteliselt päevaks või paariks Bolgatanga haiglasse kui siinses külas on assembly mehe valimised ja isegi kärbes ei lenda. Ja samuti olen end lubanud Pitanga sünnitusosakonda mingiks ajaks. 
Sel nädalal on olnud rekordiliselt sünnitusi. Vabariigi aastapäeval oli isegi 3 sünnitajat korraga! Üks neist sünnitustest oli mu siinse aja kõike kaunim. Viies sünnitus, kus naine tundis end oma kehas suurepäraselt ning ei peljanud protsessi. 40 kilogrammine nääpsuke kasvas sünnituslaual seistes ürgnaiseks! Jah, alludes kohalikele korraldustele, ajasin naise küll sünnituslauale, kuid mitte selili, vaid lasin tal ise asendi valida. Kõlkus lae all tantsida alateadlikult pigistades oma rindu ning ümises. Imekaunis! Siiani tuleb kananahk peale kui mõtlen sellele...
10 minuti vanune hurmur
Teised nii kaunid ei olnud. Kurbus ei käinud kaarega ka sel nädalal mööda ning nii mõnigi pere läks koju väikese ingliga. Suuremalt jaolt ma leian, et nii mõnigi selline olukord oleks välditav kui sünnituse kulgu ja loote seisundit korrektselt ja adekvaatselt jälgida. Selleks ei ole iseenesest vaja mitte ühtegi kõrgtehnoloogilist seadet, vaid kannatlikust, aega ja eelkõige tahtmist. Partogramme (sünnitusekulgu kirjeldavat dokumenti) hetkel ei täideta, sest need on saanud otsa. Paljundamine kallis ja printereid haiglal pole ( üleüldse pole ma kindel ka dokumendi olemasolus digitaalsel kujul). Ja puhas paber tegelikult ju midagi ei muudaks. Olen vestelnud palju sünnituse kui protsessi jälgimise vajalikkusest, näidanud isikliku eeskuju ning vastanud küsimustele. Äkki me oleme väikese läbimurde eel ja see hakkab ka praktiliselt toimima kui ma olen siit läinud?!
Sünnitusosakond
Progress on toimunud lahkliha pilustuslõigete tegemise osas- Logre ämmaemandad on hakanud mind piisavalt usaldama ja järgivad eeskuju ning ei lõika enam ilma eluliselt vajaliku põhjuseta lahklihasid vältimaks rebendeid. Minu väike-suur töövõit! Ja see, et nad tunnistasid, et mul oli tõepoolest õigus tegi mu päeva! 
Sünnitusjärgse õmblemise tingimused on väga halvad- puudub valgustus. Tumedal nahal pimedas tumepunaseks värvunud niidiga õmblemine on kunst omaette. Olen leidnud lahenduse pealambi kasutamisel- kükloop ämmaemand. 
Avastanud olen ka tõsiasja, et pereplaneerimise koolitusi eraldiseisvalt kliinikute juures teha ei ole mõtet- inimestel on spetsiaalselt kohale tulemine raskendatud ja olen jõudnud lahenduseni, et teen nõustamist rasedate päeval ehk kolmapäeviti. Nõustamine algab loengustiilis kõigile saalis olijatele ning hiljem saavad kõik personaalselt tulla oma küsimusi esitama.

Praeguseks hetkeks olen arusaanud, et suureks probleemiks on siinses piirkonnas alla 5 aastaste laste tõsine alatoitumus. Kohaliku terviseameti ametliku uurimuse kohaselt ca 20% lastest kannatab tugeva alatoitumuse all. Lisaks on emad vähesel määral teadlikud oma laste toitmisest. Teatakse palju AINULT rinnaga (exclusive breastfeeding) toitmisest, kuid keegi ei ole selgitanud ega mõista, millal on see piisav ja millal mitte. Iga neljapäev on "laste-beebide päev" kliinikutes ning sarnaselt rasedatele informatsiooni jagamisele, olen aega ära kasutanud, et neile rääkida lapse toitmisest esimesel eluaastal. Oma kurbuseks olen igal beebide päeval kohanud lapsi, kes on vanuselt 2 aastased, kuid kaalult 6 kuuse imikuga võrdsed (7kg).
Kaalumine beebide päeval :)
Ameeriklased tõid kaasa ka ühe monitori patsientide paremaks jälgimiseks, aga kuna neil pole kaasas ühtegi meedikut, siis oleme jõudnud rahvusvahelise koostööni. Ameeriklaste monitori käsitlemise õpetab ghaanalastele selgeks eestlane! Esimene treeningtsükkel hakkab esmaspäeval. Kui elektrit on, loomulikult!
--------------------
Muus osas kohtleb elu meid hellalt- ilmad on jahedamad (ca 37 kraadi), mangod hakkavad valmima, internet on endiselt aeglane ja elekter ei kuulu enam meie põhivajaduste hulka. Peale Mole rahvuspargis veedetud nädalavahetust oli Bolgasse saabudes kojujõudmise tunne- ootamatu ja armas ühtaegu!

neljapäev, 19. veebruar 2015

Töö-töö-töö!


See nädal on möödunud uskumatult kiiresti. Töö-töö-töö.
Esimesed päevad Ayamfooya kliinikus olid taaskord valulikud. Esmaspäeva hommikul ootas mind ees kaos. Koristamata, puuduliku varustuse ja õnnetu olemisega kliinik. Juhataja on juba teist nädalat ära lõunas tervislikel põhjustel ning alluvatel on veidikene vabam olemine...
Alustasin esmaspäeva hommikut koheselt kõigi tuju rikkumisega ja võtsime ette suurpuhastuse. Kõik ruumid said asjadest tühjaks veetud, ära pestud ning siis asjad uuesti sisse tagasi loogilises järjestuses. Uskumatu, et terrakota tooni põrand on tegelikult beez ja et talla ei prõksugi klaas kui ringi liikuda!
Koristatud protseduuride tuba
Olles juba hommikul hoo sisse saanud, siis jätkasime päeva anti-ja aseptika alase loenguga ja oli väike workshop perearsti tasemel väikekirurgiast, steriilse laua katmise ning haavahoolduse osas. Eestist, kirurgiaosakonnast, kaasa saadud riistad leidsid rakendust õppimisel ja hiljem töös.  Et lugu korralikult kokku võtta, siis väga sobilikult saabus näidismaterjalina rinnaabtsessiga patsient, kelle mure tuli lahendada. Abtsessi avamise planeerisime järgmisele hommikule, kuna vajalike antibiootikume tervisekindlustus ei kata ning ilma nendeta siinsetes tingimustes lõigata ei tahaks (ei julgeks). 
Tervisekindlustus on siinmail vägagi range ning paindumatu. Korraga tohib kasutada ainult ühte kindlat antibiootikumi, ravi kombineerimine on praktiliselt võimatu kui patsiendil pole endal lisaks rahalisi võimalusi. Enamik raviskeeme algab ühekordselt veenisisese Penicillini manustamisega hobuse annuses ning sealt edasi jätkatakse suukaudselt erinevate antibiootikumidega. Pärisin palju sellise skeemi mõttekuse kohta, rääkisin intravenoosse ravi kallidusest võrreldes suukaudsega ning üritasin teaduspõhisele kirjandusele toetudes sellise raviskeemi ebavajalikkust selgitada- tulutult. Antibiootikumravile kuulub kõik alates tuulerõugetest kuni kõrgvererõhu tõveni. Punkt!
Ja väidetavalt pidavad patsiendid kõik eranditult süsti tahtma! No aga siis miks mõni neist on tunde haigla hoovis peidus enne kui süsti järgi tuleb?! Raskekujuline TIA ehk  taaskord "This Is Africa" ebaloogilisus...
Abtsessi avamine läks ilusti ning praeguseks hetkeks on põletiku ulatus ning patsiendi kaebused taandumas. Käib iga päev usinalt sidumas ning hea meel on tõdeda, et õpitust oli kasu ning seda usinalt ka praktikasse rakendatakse. 

Enne
Pärast
Omad tilgad on siiski kõigis meepottides ja daam, kes on vastutav sidumistoa eest, on endiselt väga kangekaelselt igasuguste uuenduste vastu. Ümberlõikusi oli sel nädalal arvestatav kogus. Peale paari lõikuse assisteerimist otsustasin, et ma sellest üritusest osa ei võta. Sidumistoaõde (meditsiinilise hariduseta pikaajaline asjaarmastaja) lihtsalt ei pea kinni mitte ühestki anti- ja aseptika reeglist ning viisakatele märkustele või vestluse arendamisele reageerib ärritunult keskkonna süüdistamise või ruumist lahkumisega. Kurvaks teeb!
Tavapäraselt toimusid ka rasedate ja vastsündinute vastuvõtud. Päikesekiired muu kliiniku elu-olu juures. Emaduse osakond on justkui teine kliinik ja maailm. Alati korras ja puhas. Minu jaoks oli alguses kummaline, et naised tulevad sünnitama pesuämbri, kangaribade ja kiledega, kuid nüüdseks olen arusaanud, et niimoodi on võimalik tagada võimalikult puhas olemine sünnitajale. Kliinikutel endil lihtsalt pole rahaliselt võimalik varustada kõiki sünnitajaid linade, sidemete või muude vahenditega. Ja enne beebiga koju minemist peseb sünnitaja pere veel voodi puhtaks ning pakib platsenta endale ämbrisse kaasa.
Kaalumine :)
Kiirabiga tegime ka ühe kiirema tiiru, või noh, ütleme, et tegime siis tiiru. Kiirabi on pigem meditsiiniline transport. Auto on tavaline mikrobuss, millel on taga 2 istekohta ja raam. Pidevalt valmisolukus meeskonda pole. Personalist sõidab kaasa see, kelle patsient vajab suunamist kõrgema etapi haiglasse. Käesoleval juhul siis mina. Kokku võttis kogu patsiendi üleviimise protsess meie mõistes ülemõistuse palju aega alustades transpordi organiseerimisest kuni Bolga haiglasse jõudmiseni. Aga, AGA, kõik lõppes kenasti! Seekord... Lisaks selgus, et siin maksavad kiirabi transpordi eest inimesed ise- 40 cedit, mis on suhteliselt suur summa kohalikele. Ja hilisemal vestlusel kiirabi autojuhiga selgus ka põhjus miks meie väljasõit viibis- sünnitaja perekond läks raha otsima. Turumajandus elu hinnaga!
Bolga haigla sünnitusosakond oli ülerahvastatud saginat täis paik. Madratsid patsientidega koridoris põrandal, sünnitustoas 4 "lauda" täis erinevas etappis "pressijaid", erinevates palatites tihkelt paigutatud voodid naisi ja vastsündinuid täis. Tutvusin ühe kena günekoloogiga, kes järgmisel nädala lubas võtta vaevaks mulle kogu seda virr-varri tutvustada. Põnevusega ootan!
Lisaks avastasin oma üllatuseks, et meie oma inimesed siin, punujad, pole saanud ühtegi koolitust esmaabi või pereplaneerimise osas. Võtsin ühe pealelõuna ning asusin viga parandama. Paar tunnikest osutusid väga informatiivseks ja meeleolukaks. Palju küsimusi, palju naeru ja punastamist. 
Nädalale peaks punkti panema  laupäeval algav paaripäevane pisike puhkus Mole rahvuspargis. Safari! (Ikka turisti asju ka!) Ameeriklaste seltskond on teinud õhtud seltskondlikuks- lauamängud, naer ja nali ning sekka ka tõsisemad jutud. 
Ahjaaa, ja päikest on meil palju, palju, palju!

kolmapäev, 18. veebruar 2015

Mathias cup 2015

1 kohaga kaasnes jalgpall

Kui koolivorm on tihtipeale katkine ja vana siis jalgpallivorm on alati briljantne

Kohtunik Evans õnnitlemas võitjaid

Jalgpallurid pistavad rinda 40 kradise kuumusega

Koos minuga lendasid Ghanasse ka viis jalgpalli, mis olid annetatud ühe vahva Eesti poisi poolt. Sellest annetusest sai alguse meeleolukas jalkavõistluste sari Mathias cup 2015. Kuna Mathias oli saatnud Ghanasse 5 jalgpalli, mille pidime võrdselt jagama erinevate koolide vahel siis tundus võistlus 4 Nabdami koolitsoonis just see kõige õigem viis olevat. Mina ise kõige suurem jalkafänn ja teadja ei ole, aga meie kohaliku organisatsiooni KOCDA juhataja poeg Evans on tõsine jalkafanatt ja suur Real Madridi fänn seega kohtunikku ei pidanud kaugelt otsima.  Koolid harjutasid päris põhjalikult selleks turniiriks ning õpilastele loeti kõvasti sõnu peale, sest siin Ghanas jalkaga juba nalja ei tehta ja peale 1 koha on vaid kaotajad. Seega kohtuniku elu oli karm, spordiõpetajad olid pidevalt kukil ning vaidlesid reeglite üle...ja nad ei olnud ainukesed kellel sõna sekka oli öelda. Mängudel oli väga suur vaatjaskond alustades õpilastest endist ning lõpetades erinevate aineõpetajatega ja koolijuhtidega. Jalgpall on Ghanas püha ning selle jaoks leitakse alati aega, mõni mäng venis päris pika peale ning olen kindel, et lapsed oleksid valmis ka täitsa pimedas mängima valgustades väljakut mõne taskulambi või nutitelfoniga. Nii ka peaaegu Sekoti piirkonnas oleks juhtunud, sest kõik kolm meeskonda mängisid viiki ning õpetajad ei suutnud kuidagi sellise viigiseisuga leppida, aga penalteid ei tahetud ka alguses lubada vaid nõuti uusi mänge, mis siis et kodus toit ootab või õppetöö vajab tegemist. Nangodi piirkonnas mängiti jälle üle 40 kraadises kuumuses ning võit läks koduväljakule Nangodi koolile, kelle direktor ka kõige valjuhäälsemalt kaasa elas. Zulbas oli kohal kaks tiimi ning võitjaks osutus suurema toetajaskonnaga Dagliga kool, kes muuseas otsib endale ka partnerkooli Eestis. Kongos toimunud võistlustele, mis oli kõige esimene selles sarjas tuli kohale vaid 1 meeskond ning olime seega sunnitud andma loobumisvõidu Logre koolile. Kes küll veidi norgus nägudega väljakult koju marssis, aga auhinnapall tegi neil olemise veidi kergemaks. Viimane viies pall, oli aga katkine ning selle sai endale kohtuniku Evansi tiimi noortemeeskond, kes lubas selle korda teha. Seda kui kõvad käpad siinsed 7-9 klasside posid jalgpallis saab videolt tunnistust. Igatahes suur tänu Mathiasele selle vahva idee eest J


pühapäev, 15. veebruar 2015

Koolituslainel

Istun küünlavalgel ja olen õnnelik, et hommikul sai läpakas laetud, sest elekter on ära ning lugeda ega korvi punuda ei saa ning püha Maarja palveränduritega ei ole ka erilist soovi see õhtu liituda seega saan mõnusasti oma viimase nädala kogemusi kaasmaalastega jagada. Kõrvu kostab muidugi kirikumuusika, sest õhtune palvus on alanud ja see nädal on see eriti rahvarohke, sest tähistatakse Maarja palverändurite saabumist Kongo külla. Ei saa küll aru, kes täpselt palverännaku ette võtnud on aga rahvast siin jagub, kiriku raamatukogu ja muud valdused on muutunud telklaks ning terve ala on valgustatud ja kõlaritega kaetud, midagi nagu muusikafestivali või reivi laadset, aga kui festivalil lastakse hommikuti korralikult välja magada, siis siin kestab pidu hiliste õhtutundideni ning algab uuesti suure lärmiga kell 5 hommikul. Eile käisime ka öömissal, lootsin et saab kõvasti gosplit ja tantsu aga suutsime vaid tunnikese olla, mille jooksul vaid palvetati ning peeti kõnesid...hiljem kodus alles kuulsin et läks kõvemat sorti jämmimiseks ära. See selleks, ega ma siia kirikuuudiseid jagama ei ole tulnud, minu põhihuvi on ikka teadus ja seda sai see nädal piisavalt tehtud. Nimelt algas mul koolitussari loovõppe meetodite kasutamine teadusainetes (Creativity in Science classrooms), tegin kokku 3 koolitust Nabdami erinevates koolides. Algselt pidi küll neili olema, aga esimesele ei tulnud kedagi kohale, teistel olid ilusasti igast koolist vähemalt üks või kaks esindajat olemas ning meie koostöö õpetajatega sujus mõnusasti. Koolituse alguses jagasid kõik õpetajad oma ideid loovusest ning olen õnnelik, et vähemalt pooltel oli selge arusaam loovuse olulisusest muutuste katalüsaatorina ning seda peeti ka teadusainetes üheks tähtsamaks komponendiks. Kui uurisin, et missuguseid loovõppe meetodeid nad kasutanud on siis üksikud õpetajad julgesid oma ideid jagada. Ei tea kas see on sellest, et neid meetodeid ei kasutata või siis nii nagu õpilased ei julge ka õpetajad oma arvamust avaldada. Andsin nele ka ülesande leida erinevaid viise kuidas saaks kasutada helkurit, siin muidugi seda seadeldist ei tunta ja nalja oli kui plju kui ta tegelikku kasutusviisi selgitasin. Pakuti päris vahvaid võimalusi, aga kurb oli see et mitte keegi ei suutnud leida rohkem kui 5 varjanti. Kui annan sarnase ülesande oma õpilastele tullaks vähemalt 10 viisiga välja, seega see näitab et siinsed õpetajad on ikka suhteliselt raamides kinni. Õnneks meil palju teooriat ei olnud veidi vaid loovusest ning mõned teadusuuringud selle kohta ja tegime ka Bloomi taksonoomia kohta ühe grupitöö, aga siis juba läksime praktiliste aspektide juurde. Olin kaardistanud, lähtuvalt Ghana riiklikust ainekavast, erinevaid loovtegevused alates rollimängudest ning kunsti kasutamisest kuni uurimusliku õppeni ning tegime need kõik ka õpetajatega praktiliselt läbi. Mis kõige tähtsam tegevused olid disainitud kasutates odavaid ja käepäraseid materjale ning loodan, et õpetajad neid ka hiljem ise klassiruumis praktiseerivad. Igatahes koolituspäeva lõppedes olid näod naerul ja oldi meetodite rakendamise suhtes positiivsed. 
Õpetajatega eksperimenteerimas

Iga päev uus väljakutse-see koolitusruum siin oli väga palav ning ei suutnud kuidagi kõrvalolevate õpilaste müra summutada


Selle nädala loovustundides alustasime muusika ja tantsuga, lugemine ja joonistamine/kirjutamine on saanud läbi ning veebruarikuus vaatleme erinevaid rütme ja tantsusid. Sissejuhatuseks tegin maailmamuusika mängu, kus lasin lastele erinevate kultuuride palu ja nad pidid ära arvama kust riigist või maailmajaost selline stiil võiks pärit olla. Veidi eesti jazzi ja klassikalist muusikat, vene rütme ning ladina ja aafrika palu. Võtsin ka oma trummi kaasa ning lapsed pidid ise rütme genereerima. Päris mitmed rosinsilmad lõid mind pahviks oma trummirütmidega. Tunni teises pooles õpetasin neid tantsima valssi ja salsat ning sain lubaduse, et nad tulevad järgmine kord mõne kohaliku tantsuga ja õpetavad mind J Siinsed tantsud on enamasti ringjoonel ja kasutatakse kõvasti puusatööd, paaristantusid ei eksisteeri ja minu idee panna paari poiss-tüdruk naerdi koheselt välja. Kui siis üritasin selgitada, et see ei ole midagi intiimset, eriti veel võrreldes nende grindimisega (hõõrdumine) siis sellest ei saadud aru ja võeti ikka sõbranna partneriks. Igatahes ootan juba järgmist korda, et näha millega mind üllatatakse. 

laupäev, 14. veebruar 2015

No worries ehk korda läinud koolitus

Kolmapäeval kl 12.00 saab toimuma minu viimane suurem projekt - Nabdami piirkonna põhikoolide terviseõpetajate esmaabi koolitus. Sündmus, mille materjali olen mitu päeva põhjalikult ette valmistanud, esmaabipakke komplekteerinud, projektorit küla peal jahtinud, õhtuti mõtetes koolitust läbi viinud, haridusameti vahet jooksnud, kutseid teinud. Eile käisin veel koolitusruume üle vaatamas ja tegin plaane, kuidas poolpimedast laoruumi meenutavast toast sobivat klassi vormida. Olen nigel esineja ning üritan seetõttu alati enne selliseid sündmusi oma programmi võimalikult hästi läbi mõelda. Tavaliselt muretsen ikkagi ja nii läks seegi kord – lihvisin poole ööni Karolini poolt tehtud powerpoint esitlust, kaalusin erinevaid meetodeid nii suure kui ka väiksema grupi kohaletuleku puhuks, planeerisin alternatiive juhuks kui elekter peaks ära kaduma, kui kirjutamiseks tahvlit ei peaks saama ja niiöelda harjutamise eesmärgil elustasin mõtetes kohalikku haridusameti direktorit.

Kl 11.00. piisavalt vara ruumi koristamiseks, jõudsime Evansi, kotitäie esmaabipakkide, küpsiste, joogipooliseks pakutava vee ning projektoriga õpetajate koolitushoone ette, aga üllatus, üllatus – uksed olid lukus. Kihutasime haridusametisse. Saime teada, et isik, kes võtmetega tegeleb, on just täna Bolgatangasse läinud ja valvur, kes varuvõtmeid hoiab, nagu tina tuhka kadunud. Sobivasti on Kongos turupäev ja suure tõenäosusega oli ta läinud keset tööpäeva sõpradega aega veetma. Telefon välja lülitatud. Mul palutakse oodata – küll ta varsti ikka välja ilmub. Aeg muudkui tiksub, aga valvurist pole kippu ega kõppu. Kohalikud ametnikud teevad asja üle pikemalt muretsemata rahulikult oma tööd edasi, aga üks valge tüüp kõnnib ikka närvilisemalt ja ikka hoogsama sammuga haridusameti ees edasi tagasi, iga 5 minuti tagant kella põrnitsedes. Siiani olen kohalike hilinemist maapõhja kirunud, nüüd aga loodan, et nad oma kombeid just täna muutma ei ole plaaninud hakata. Kl 12.15. astun uuesti haridusameti direktori kabineti uksest sisse ja teen meeleheitliku grimassi  – valvurit ega võtmeid pole ikka veel.

Ning siis juhtub midagi erakordset. Mr Azure sammub ametnike kontorisse ja teavitab, et kõik, kes veel tööl juhtuvad olema, peavad tühjendama oma lauad ja võimaldama ruumi mulle koolituseks. Aafrika, eriti väikese Kongo küla jaoks oli see erakordselt kiire tegutsemine ning väga üllatav ja suuremeelne liigutus. Haridusameti töötajad on kohalikus mõistes ikkagi tähtsad tegelased ja niisama lihtsalt neid juba oma õigustest välja ei tõsteta. Sellest hoolimata oli ruum mõne hetkega minu päralt ja saime hakata projektorit paigaldama ning asju lahti pakkima. Õnneks olid õpetajad, nagu Aafrikale ikkagi kombekohane, hilinemas ning esimene osaleja hüppas mootorrattalt maha alles kl 12.30. Pool tundi veel oodates tekkis aga kahtlus, et haridusameti koolituste inspektor polnud minu kuulutusi üleüldse koolidesse jaganudki – kohale tulid 5 põhikooli õpetajad, need kuhu mina ise või Karolin olime jõudnud isiklikult kuulutuse viia või helistada. Mis seal ikka, õpime siis nendega, kes ise sellest huvitatud on. Kuna nüüd oli ruumi ka, pakkusin hetkel veel tööl olevatele haridusametnikele võimaluse koolitusel osaleda ja sedaviisi saime kokku päris arvestatava grupi.
Kuidas T-särgist vajadusel kandesidet meisterdada
Teooria osas arutasime läbi kõikvõimalikud kohalikku ellu sobivad situatsioonid. Haavad, luumurrud, ussi, skorpioni ja koerte hammustused, minestamine, kõhu-ja peavalud, erinevad verejooksud jne jne. Esitasin situatsioone ja võimalikku esmaabi. Arutasime läbi ka käitumisi vahendite puudumisel nagu näiteks, lahase valmistamine pappkastist, teise jala või rindkeha kasutamine murdunud liigese fikseerimiseks, sideme asendamine pearätiku või särgiribaga ja käe kandesideme tegemise T-särgist.  Pärast teooriat jagasime inimesed gruppideks, andsin igale grupile juhtumi ja palusin lavastada situatsioon kasutades loengul õpitut ning esitletud materjali. Kõigil oli lõbus ning õpilased/õpetajad said ka praktikas päris kenasti hakkama. Panin osalejatele südamele, et tähtis on reageerimine. Parem on teha midagi kasvõi mitte nii täiuslikult kui üldse tegemata jätta.
Recovery position
Päeva lõpuks jagasin osalejatele esmaabipakid plaastrite, sidemerullide, võrksidemete ja muude abivahenditega. Tänud taaskord Foransi Eesti AS-le ja Magnum Medical OÜ-le nende poolt annetatud vahendite eest.
Kõik läks lõppude lõpuks täpselt nii nagu minema pidigi. Osalejad olid aktiivsed ja huvi teema vastu tõsine. Aafrika õpetas mulle teistkordselt seda, et liiga vara muretsemine on liiga palju muretsemine. 
Loodus Kongo külas kuival perioodil.
Ning Evans, kelle abi ja seltsita oleks kõik palju raskem olnud.

neljapäev, 12. veebruar 2015

Bless you!

Käimas on üks suurimaid kirikupidustusi, "Devotion". Kohalikel on igapäevaelu praktiliselt peatunud ja hommikul kella viiest hakkab kogu trall pihta ja kestab hilisööni. Pidevad jutlused, öömissad, palverännakud ja "külalisesinejate" etteasted. Kogu asjal on samad mõõtmed nagu meil olid kunagi Rock Summeril. 

Kogu kirikumöllu raames olen ka mina saanud 2 oma tööpäeva alustada suure jumalateenistusega ning igal hommikul olen olnud sunnitud osavõtma palvustest. Kindlasti on oma osa ka sellel, et sel nädalal olen ametis katoliku kiriku haiglas, Logres. 
Mitmest erinevast majast koosnev Logre kliinik on iseenest üks uuemaid siinses piirkonnas. Torkab silma jooksva vee ja generaatoriga. /Viimase nädala jooksul on elektri olemasolu ja puudumise osakaal olnud 50-50/. Kliinikus on olemas  ka üks suhteliselt vana ultraheli aparaat, mida algtasemel käsitleda oskab ainult üks nunn, kes teistega oma teadmisi jagada ei soovi. Põhjus lihtne- lõhuvad masina ära. Ühel päeval nädalas tuleb ta varavalges kliinikusse, avab oma toa ning võtab rasedaid vastu. Rasedusaegne ultraheli sisaldab sääreluu ja pea ümbermöödu mõõtmist ning eesasetseva osa määramist. Ja selle järgi siis määratakse oletatav sünnituse tähtaeg. 
Ma ei ole siiani aru saanud, et mille järgi sünnitustähtaja arvestus täpselt käib. Möödulindiga sentimeetrite järgi võetakse üks tähtaeg, ultraheli annab ka veel mingi tähtaja ning naised, kes peaaegu viimase kui üheni ei tea oma menstruatsiooni aega, pakuvad omapoolset varianti. Seega, loominguline lähenemine ja teadmine, et ükski laps ju emakasse ikkagi ei jää. Muide, ehk on see ka põhjus, miks ma olen kogu aja jooksul ainult kahte ülekantud rasedust  ja sünnituse esilekutsumist näinud?!

Samuti leidsin paksu tolmu seest ameeriklaste poolt annetatud anesteesiamasina (pole kindel, et on õige termin, aga nii kohalikud seda kutsuvad) ja operatsioonilaua. Kasutamata, sest keegi ei oska neid käsitleda ning pole ka arsti, kes lõikaks. 
Logre emadus-ja sünnitusosakond on senise nähtu üks puhtamaid. Voodikohti on kokku 4 ja töötamas vahetustega kaks ämmaemandat- Beatrice ja Julie. Beatrice on käreda häälega 50ndaes korpulentne daam. Vaimne juht ja liider ehk ülemämmaemand. Julie ca 30 kanti noor ja aktiivne ämmakas, kes on tööl olnud laste kõrvalt mõned aastad. Sümpaatsed mõlemad. 
Logre haigla sünnitustuba
Võrreldes Ayamfooya kliinikuga on Logre patsientide hulk arvukam. Peaaegu iga päev 1-2 sünnitust ning kordades rohkem rasedate ja vastsündinute vastuvõtte. Kolmapäeval juhtuski nii, et olin sunnitud üksi rasedaid vastu võtma, kuna Beatrice oli matustel ning Juliel midagi lapsega. Abiks oli kogukonna õde Anna, kes kogu mu jutu kohalikku keelde tõlkis. Aega läks, aga asja sai- 16 patsienti lõunaks nõustatud nagu niuhti!
Kolmanda nädalaga saan öelda, et suudan juba plastiktoruga osavalt loote südametoone kuulata! Siin ei ole nimelt mitte ühtegi kaasaegset loote monitoorimise vahendit. Kõik teed oma käte, silmade ja kõrvadega!
Sünnitusabialaselt hakkan vaikselt pilti kokku panema ja nähtu on tegelikult kohati isegi hirmutav. Ravimite kasutamine väga, väga julge, jälgimine kaootiline/puuduv ning patsiendite nõustamine minimaalne. Võttes seda arvesse, siis olemegi paika pannud orienteeruvad ajad workshopideks- veebruari lõpus kogukonna rasedatele loengud vahetust rasedusaegsest hügieenist ja toitumisest, sünnitusjärgsest perioodist, vastsündinu hooldamisest ja lapse toitmisest esimesel eluaastal ning märtsis siis tõsisemad workshopid kogukonna õdedele ning ämmaemandatele.
See nädal on ettetoonud ka enneaegseid, nabaväädi väljalangusega ja jalgtuharseisuga sünnitusi. Kõik ühes väikses hämaras toas keset kõrbemaastiku (praegusel hetkel) kahe ämmaemanda juuresolekul... 
Enneaegsete laste elulemuspiiriks on siinses maa piirkonnas keskelt läbi 32-34. rasedusnädal ja  sünnikaal üle 2kg. Peale sünnitust minnakse ikkagi paari tunni jooksul oma kärbeskaallasega koju. Minu suureks positiivseks üllatuseks oli see, et Julie rääkis mulle känguru-meetodist ja sellest, et see on ainuke asi, mida nad saavad vanematele õpetada, et oma enneaegseid lapsi kodus elus hoida. Tõestuseks nägin imearmsaid kaksikuid, kes arvatavasti sündinud 34 rasedusnädalal mõlemad 2 kilosena ning esimesed poolteist kuud kasvanud ema ja vanaema pões.
Lisaks on nädala algusega saabunud meie hoovile ameeriklased. Tõelised seenioritest misjonärid. Meie mäeotsas asuv kodu on muutunud "Hukkunud alpinisti hotelliks". Ootamatult on minust saanud  ameeriklaste ihuarst peale seda, kui leidsin nende 71aastase matkaselli puude vahelt teadvuseta lamamas. Kuumarabandus! Haiglasse sõitsime üle põldude kohaliku mehe Jeepi kastis papi märgadesse linadesse keeratuna. Olukord oli tegelikult vägagi ohtlik, kuna härra kehatemperatuur oli 41,1 kraadi. Kohalikele oli igal juhul tsirkust kogu üritusest rohkem kui rubla eest!

Väikese pundi ameeriklaste hulgast minu vaieldamatuks lemmikuks 80 kanti üleni tätoveeritud torisev papi Lou. Tüüp on nagu Jackassi filmist pärit paha vanaisa.  Igal juhul on ta oma väga musta huumoriga mu päevadesse päikest ja hämmingut toonud! 
Nädalalõpp peaks mööduma HIV positiivsete patsientidega ja jalgpalli võistlusega ning pühapäeval on plaanis mootorratastega minna lähiümbruse kultuuriväärtustega tutvuma.
Ilmad on tapvalt kuumad (40kraadi on keskmine temperatuur), ülimalt kirgas tähistaevas käega katsutav ja elurütm hakkab aga aina rohkem minema loodusega ühte...

pühapäev, 8. veebruar 2015

Kalam kalam


Vot see oli alles üks tõsine töönädal- kui eelnevad nädalad on kulgenud  mõnusas tempos siis viimane oli juba midagi mu Eesti töönädala laadset, kus hommikul vara tööle ja ka hilistel tundidel leian ennast läpaka ees tööasju tegemas. Iga päev olid teadustunnid erinevates koolides ning nädala lõpus toimus koolijuhtide koolitus. Enne tundide andmist sain sirvida ka siinset Integrated Science ainekava, mis oma ülesehituselt ja ideedelt on väga üllas, aga reaalsusest suhteliselt kaugel. Tõenäoliselt peallinnas Accras on see ainekava ka mingit moodi rakendatav, aga siin põhjas, kus koolidel ei ole piisavalt õppematerjale, ei saa seal kirjeldatud laboritest unistadagi. Nimelt näeb ainekava ette et nädalas oleks kokku 6 tundi teadusaineid, millest 4 modustaks teooria ja 2 praktika. Praktiliste tundide eesmärgiks on seatud uute teadmiste avastamine katselisel teel, kusjuures 7-9 klassi õpilased peavad siinkohal näitama üles loovust ja avatud meelt, tulemaks välja uute ideedega  ja aksepteerimaks neid, kui tõendusmaterjali on piisavalt. Tegelik pedagoogiline praktika aga raamistab õpilased väga tugevalt ning pärsib loovust. Enamasti on vaid üks õige definitsioon ja arvamus, see mis on õpikus kirjas ja kõik peab olema sõna sõnalt pähe õpitud. Õpilased on nagu pisikesed tuupur-robotid, kellele on isegi selgeks õpetatud kuidas solimeesid (valge inimene) tervitada. Kui uude klassi sisenen ja mõne küsimuse  küsin siis vastatakse yes we are fine (meil läheb hästi), vahet pole, et minu küsimus ei sisaldanud sõnagi nende käekäigu kohta.  Vastati nii, sest see oli pähe õpitud stenaarium ja tavaliselt ju ikka uued inimesed küsivad kuidas läheb. Ühe klassiga sattusime arutama ka evolutsiooniteemasid, rääkisime bioloogilisest klassifikatsioonist ja kui mainisin et ka meie kõik kuulume loomariiki ning kirjutasin tahvlile meie bioloogilise nime Homo sapiens sapiens oli näha ohumärke õpetaja silmades. Minu küsiva pilgu peale tuli selgitus, et nemad usuvad jumalikku loomisteooriat. Eks ma siis tõmbasingi paar tooni tagasi ja rääkisime nii loomisteeooriast kui evolutsiooniteooriast, sealjuures rõhutades, et igaühel on õigus oma arvamusele ning jagades tõendusmaterjali, mis toetab evolutsiooni. Olin juba peaaegu klassi oma poolele saanud, aga kui mainisin, et primaadid arenesid siinsamas savanni laadses keskkonnas tuli suur naerupahvak ja seda ka õpetaja poolt. Idee, et meie kõik võiksime olla pärinenud inimahvidest lihtsalt ei mahtunud kuidagi siinsete laste ajudesse, sest juba pisikesest peale oldi harjutud lugudega Aadamast ja Eevast. Teine äärmiselt huvitav tund oli mul muldadest kus analüüsisime ka veidi kõrbestumise teemasid ja panin südamele,  et kui nemad jätkavad samal kursil, siis nende lapselaste elukeskoonast on savanni asemel kõrb. Selgus, et õpilased ei olnud kunagi mõelnud selle üle kust Harmattani liivased tuuled tulevad ja mida see kõik endaga kaasa toob. Näitasin ka neile meie eelnevate vabatahtlike Liina ja Rita ideel algatatud säästliku arengu prügiprojekti, kus veekottidest heegeldatakse pinaleid ja muid toredaid asju see neile meeldis ja tahtsid ka õppida, leppisime kokku et nad hakkavad neid kotte koguma ja kui piisav kogus käes tulen neile uuesti külla. Kui tund oli läbi, siis ikka mõned õpilased viskasid oma kilekotid maha, mis siis, et rääkisime millest plastik tehtud on ja kuidas see muldasid ja põhjavett mõjutab.  Jah keskkonna austamisest ja armastusest ollakse veidi teistmoodi aru saadud ning ka see üllas eesmärk ainekavast on tegelikkuses rakendamata. Loodetavasti aga elukvaliteedi paranemisega tuleb kaasa ka looduskeskkonna väärtustamine ja Ghanast siiski ei saa suurt kõrbestunud prügivälja. Selleks aga on vaja rõhuda jätkusuutlikule haridusmudelile ning ka riik peab prügi teemad kõvasti ette võtma. Mõnel Let`s Do It aktivistil igatahes oleks siin tööväli suur.

Traditsiooniline klassiruum

Mullatund 8 klassile

Katsetame Presentationi õpilastega
Nädala tippsündmus oli aga koolijuhtide koolitus, mitte et ma lapsi ei armastaks aga tore on aegajalt ka analüüsida reaalseid probleeme ja seda kahjuks siinsete lastega väga praktiseerida ei saa. Koolijuhid on aga teisest puust ning enamik neist omab suhteliselt head pilti piirkonna väljakutsetest ja tulevikutsenaariumist. Olles kaardistanud nende ootused koolitusele ja rääkinud veidi teaduspõhja loovusele läksimegi tulevikuvisioonide juurde. Direktorid töötasid pisemates gruppides ja analüüsisid missugune võiks välja näha Ghana aastal 2025 ning ühtlasi mida me peaksime muutma koolisüsteemis, et neid muutusi saaks ka ellu viia. Imeravimiks, mis Ghana tuleviku helgeks loob peeti Itd ning leiti, et 10 aasta pärast peaks iga õpilane omandama IT hariduse mitte teoreetiliselt vaid praktikas ja igal koolil peaks olema oma töötav IT klass. Ühtlasi leiti, et peame harima ettevõttlikkust ning kasvatama õpilasi, kes suudavad ise endale töökohti luua ning tundub, et siinkohal tunnetasid kõik loovhariduse võtmerolli. Peale visandamise tegime ka muidu grupitöid ja mängisime. Minu kutsele mängida küll algselt naerdi, aga olles mängu keskel saadi aru küll, et mõnikord võib see metoodika olla äärmiselt tulutoov. Minu lemmikmäng, mida Eestis oma õpilastega tavaliselt läbi teen rääkimaks hea grupitöö olulisusest eesmärkide saavutamisel tekitas koolijuhtidele raskusi. Idee on selles, et moodustame ringi , kus iga osaleja hoiab kinni lõngast ning kinnisilmi peab sellest ringist tehtama ruut. Tõenäoliselt tekitas raskusi asjalolu, et kõik soovisid võtta juhirolli ning sellest ka suur segadus ja lõpptulemas saavutati pisikese pettusega ning silmd lahti. Aga seda enam moraali lool, et kõik ei saagi juhid olla ja alati on vaja kollektiivil tugevat, kuid toetavat juhti. Mäng andis hea sissejuhatuse analüüsida kooli keskkonda ja hea koolijuhi rolli muutuste elluviimisel. Kasutasime püramiiidi skeemi kooli keskkonna analüüsimisel, mille alustalaks on visioon ja missioon. Osadel koolidel siin piirkonnas on oma juhtlause ja tulevikuvisioon aga enamikul see puudub, sellele on aga kõik muu ülesehitatud ning kui koolil puudub visioon siis on raske kvaliteetset haridust pakkuda. Iga õpetaja kasvatab omale sobivaid väärtusi ja sellist ühtset ideed millele kõik järgnev-koostöö vanemate, õpilaste ja kolleegidega; õppimine ja vastutus rajaneb ei ole. Koostöö juures jagasid koolijuhid oma kogemusi, kes teeb lastevanemate koosolekuid, kes ühislõunaid ja muid sündmusi. Ühtlasi kurdeti ka selle üle, et tihtipeale kuna vanemad ise ei ole haritud või on vaid alushariduse saanud siis ei suuda nad ka seda õiglaselt hinnata ning kui kutsuda lastevanemate koosolek kokku siis osalejate arv on suhteliselt kesine. Õppimise juures jagasin erinevaid loovõppe metoodikaid ja lubasin, et järnev koolituspäev mõne nädala pärast ainult neid metoodikaid ning vastutuse või õpetaja rolli muutusi kajastabki. Igatahes oli tore näha, et enamik Nabdami koolijuhte sellest päevast aktiivselt osa võttis ja tundub, et kui alguses olid paar juhti üllatunud ning veidi vihased, kui avastasid et traditsioonist TNT rahasid, mida muidu igalt koolituselt saavad oma bensiini kinnimaksmiseks mina ei jaga, siis lõpuks olid kõik rahulolevad. Loodetavasti läheb tuleval nädalal teadusainete õpetajatega sama hästi. Nüüd aga pean minema, lubasin kirikus Eesti pärastlõuna korraldada, kus räägime kultuurist, mängime hiirelõksu, heeringat ja muid traditsioonilisi lastemänge, tantsime ja vaatame pilte lumest.  Kalam kalam on kohalikus Nabti murrakus kähku kähku ja nii see nädal tõepoolest on läinud

Koolijuhtide tulevikuvisioonid

Loovpedagoogikat praktiseerimas

Koolikultuur


Kõigile kangelastele, kes viitsisid selle pika blogipostituse läbi lugeda üks mõnus poiste tants :)

laupäev, 7. veebruar 2015

Macyverid!


Esimene töine nädal on saanud läbi. Nädal on olnud suhteliselt tihe, uut informatsiooni on tulnud vastuvõtta lademeis. Emotsioone ja mõtteid on mustmiljon, kuid alljärgnevalt lühidalt nähtust ja kuuldust.
Esmaspäeva hommikul kohtusin Nabdami piirkonna tervise "pealikuga". Vestlesime põgusalt pool tunnikest, mille jooksul tutvustasin KOCDAt, Mondot, iseennast ja oma plaane siinsetes haiglates. 
/Ka Chefile tegi nalja mu nimi, mis tundub, et on kohalikele praktiliselt hääldamatu. Olen praeguseks hakanud reageerima juba igasuguste "Millide", "Miiimiide" ja "Sista" peale. Samuti "pssst!" ja mingi kummaline keelega klikitamine on saanud mu igapäevasteks kutsungiteks/.
Chef oli minu poolt pakutuga rahul ning lubas mind märtsis abistada kohalike ämmaemandate kokkukutsumisel, et läbi viia mõningad workshopid. Suurepärane! Nähtavasti oli pool võitu peos ka seetõttu, et chef olevat olnud enne tähtsale positsioonile saamist ämmaemand...
Esmaspäev oli ka mu esimene tööpäev Ayamfooya kliinikus- erakliinik koos sünnitusosakonnaga. Sünnitusosakond ise koosneb 3 voodist, ühest sünnitustoast, ühest ämmaemandast ja ühest koerast ning mitte ühestki arstist ega näha pole olnud ka jooksvat vett. 
Ayamfooya ämmaemand Veronica olnud ca 35 aastat ja Ayamfooyasse sattus peale kohustuslikku pensionile saatmist. Nimelt saadetakse Ghanas kõik inimesed sunduslikult pensionile peale 60ndat sünnipäeva. Veronica on Ayamfooyas olnud tööl 4 aastat ning töölolemine tähendab seda, et ta on valves 24 tundi ja 7 päeva nädalas. Hommikul on rasedate ja imikute visiidid ja peale seda valveaeg... ja nii iga päev.

Aga raseduse ja sünnitusega seotud süsteemist üldiselt Ghanas. Suuremalt jaolt on jõudnud olukord selleni, et enamik naisi tuleb siiski sünnitama haiglasse/kliinikusse. Meie mõistes tähendab kliiniku sünnitus siiski midagi assiteeritud kodusünnituse laadset. Kliinikus on tavaliselt tööl nii päeval kui öösel üks ämmaemand, kes siis tegeleb kõigiga,  kes tema teenuseid vajavad (rasedad, sünnitajad, vahetud sünnitusjärgsed patsiendid). 
See üks ämmaemand on meie mõistes Macyver- peab iga olukorra üksi kiirelt ära lahendama ehk et tal ei ole võimalust mitte sünnitada tuharseisus last, kaksikuid või peatada massiivset verejooksu. Tal on kohustus aidata ja kui vähegi aega on, siis ehk õnnestub edasi suunata.  Ja abivahenditega, ka kõige lihtsamatega, on nii nagu on... (praktiliselt puuduvad). Üks kummalisemaid lahendusi oli skeem, kuidas meisterdada käepäraste vahenditega massiivse verejooksu peatamiseks emakaballooni põiekateerist ja kondoomist! Või kuidas saab vanast plastpudelist teha ambumaski vastsündinu elustamiseks.  Igal juhul on siinsetes ämmaemandates natuke superkangelast ja ei grammigi õpitud abistust. 

Samuti võib tekkida küsimus, et kuidas kõike seda jõuab üks inimene- vastus on lihtne. Rasedad käivad vastuvõtul ainult neli korda kogu raseduse jooksul, analüüse tehakse minimaalselt (HIV, süüfilis, uriini, rooja ja vereproov x2) ja ultraheli, kui on kindlustus olemas, ühel korral- täpset aega pole määratletud, aga tore oleks kui saaks kohe varakult, et siis saaks arvestada sünnitusetähtaega kuna oma menstruatsiooni praktiliselt keegi ei tea. 
Sünnitama  tullakse enamasti  viimasel minutil ehk et enamik naisi sünnitab lapse hiljemalt paari tunni jooksul sünnitustuppa saabumisest. Sain ka suure üllatuse osaliseks seoses sünnitusasenditega- kõik naised sünnitavad "sünnituslaual" selili jalad mingitel metallist tugedel?! Tihti tehakse ka lahklihale pilustuslõige ilma otsese vajaduseta. Kus on ürgnaised, kus on oma keha kuulamine?! 
Sünnitusel partogrammi keegi ei ava peale 7-8cm emakakaela avatusest (ma ei ole siiani ühtegi näinud), dokumentatsioon praktiliselt puudub või on väga napp (alati ei ole isegi sünnikellaaega kirjas). No ja mida sinna kirjutadagi kui mitte ühtegi pidi ei sekkuta- ei valuvaigisteid, ei mahhineerimisi ega tunde ootamist. Nii nagu Jumal andis, nii on!

Ja hiljemalt 6 tundi peale sünnitust püsti ja koju (tavaliselt ei kannata naised isegi nii kaua oodata)! Ahjaa, isad sünnitusel ei käi- see on ikkagi naiste värk ja nad katsugu omakeskis hakkama saada. Tavaliselt siis on kaasas kas ema või ämm või hoopiski keegi sugulane, kes on ise sünnitanud ja vajadusel on nõu ja jõuga toeks.
Ühesõnaga, olen sattunud imeliste naiste maale!
Jätkub ka hügieeniprojekt nimega "Rita". Neljapäeva hommikul jõudsin kliinikusse, kus osakonda nägi välja nagu oleks seal toimunud kiire evakueerumine enne looduskatastroofi- voodid sassis ja mustad, tilga jalgadel tühjad pudelid veriste süsteemidega ja öökappidel  maha jäänud veekotid ning saiapalukesed. Protseduuride tuba oli mattunud tolmu alla ja  põrand oli paksult täis klaasikilde, süstlakorke ja isegi nõelu. Astusin endale esimese hooga kohe  ühe ampulli killud jalga ja sain väga pahaseks! Minul olid jalatsid jalas, kuid paljud kohalikud käivad  meelsasti paljajalu! Riidlemine siin mail eriti ei aita, aga küll on mõju isiklikul eeskujul. Võtsin harja ja asusin koristama, varsti võttis põranda mopi kogukonna-õde Samuel ning vahetus lõppes meil sellega, et olime kahekesi ära pesnud kogu osakonna voodid, öökapid ja tilgajalad. Samuti oli protseduuride tuba rahuldavas seisus. Keegi teine peale minu ja Samueli küll huvi üles ei näidanud ja pigem üritasid silma alt ära olla, kuid sees oli väikese töövõidu tunne küll...
Peale neljapäevast pahandamist ja tüdinenuna lõpututest vabanduses  kuidas kõik on kellegi teise,  näiteks öise vahetuse süü, oli reede hommikul kliinikusse jõudes imestus suur- palatid läikisid ja protseduuride tuba oli enam-vähem puhas! Kiitsin ja rõõmustasin!
Järgmisel nädalal alustan ka tööd paralleelselt Logre haiglas- katoliku kiriku toetusega kõige uuem koht siinses piirkonnas. Olen käinud juba eelluurel korduvalt ja ootan väga sealseid tööpäevi!
Ilmad on meil kuumad, lund ei igatse. Nahk seljas susiseb isegi varjus. Mmmõnus! 



kolmapäev, 4. veebruar 2015

Empohia Estonia



Aega võttis aga asja sai-Eesti toetajate poolt korraldatud kitseralli sai lõpus Kongo külas teostatud. Esialgne idee oli küll kitsed lesknaistele jõulukingina välja jagada, aga kuna jõulude ajal ning uusaastal olid kitsede hinnad laes, siis ost jäi teostamata. Eelmise nädala lõpus aga sai 35 kitse Kongo küla lesknaistele soetatud ning veterinaari poolt ülevaadatud. Seega täna hommikul olid lesknaiste grupid juba varakult Kongo külakeskuses, et saada õnnelikeks kitsekasvatajateks. Kitsesid jagati kolmestele lesknaiste gruppidele ning idee on, et kui tulevad pojad, siis järglased jagatakse esmalt grupisiseselt. Enamikul kitsel oli ka annetaja poolt pandud nimi ning üsna vahva oli vaadata kuidas Ghanalased meie ääsid ja õõsid hääldavad.. Kuigi piltidelt võib näha küllaltki tõsiseid naisi, siis tegelikkuses oldi väga rõõmsad ja mulle pandi ikka südamele, et ma annetajaid tänaks. Siin on lihtsalt kombeks, et fotosid tehakse tõsise ilmega ning üleüldse on see veidi pühalik tegevus. Naised olid pannud oma parimad pühapäevarõivad selga ja mul tekkis kerge moefotograafi tunne, siinsed materjalid ja rõivad on lihtsalt fantastilised. Kogu tegevus venis pärastlõunani välja, sest naistele oli vaja sõnad peale lugeda kuidas oma kitse eest hoolitseda ning üleüldse veidi külajuttu puhuda. Kuna vaktsiinid ja ussirohud läksid naiste enda rahade eest, siis iga kolmikrakend pidi panustama ka veidi raha, kohalikus mõistes 3 cedit, mis on veidi alla euro. Kuigi meile tundub see ääretult väike ja isegi kahtlustekitav, et kuidas üldse mingeid rohtusi selle eest võimalik saada siis Põhja-Ghana ja lesknaiste mõistes on see vägagi suur summa. Peamine sissetulekuallikas lesknaistele on kas põllumajandus, mille saagikus on suhteliselt väike ja kui võib mõelda, et mis siin viga soe troopika, siis tegelikult siin kuivas savannis ei kasva sugugi mitte erinevad viljad nii hästi. Teine sissetulekuallikas naistele on käsitöö, peamiselt punumine ja ka seegi ei ole parem elatusallikas. Ühe korvi punumine võtab umbes kolm päeva ning toob punujale kohalikul turul müües kasumina maksimaalselt 5 cedit mis on veidi alla 2 euro. Seega naiste panus oli suur ja loodetavasti selle tõttu osatakse ka oma kitse eest paremini hoolt kanda ning neid hinnata. Loomad on siin üldjuhul vabapidamisel ja vaid ööseks saabuvad koduõele magama, kus mõned lahkemad emandad neid ka toidavad ja vett muretsevad. Kui kohe algusest peale seda rutiini loomades ei tekitata on väga lihtne oma tallekesest ilma jääda. Seega selle tõttu ka pisike panus lesknaistelt endilt. Igatahes lesknaiste poolt suured tänud ja rõõmupisarad Eesti poole. Empohia (aitäh)!


Dokumenteerimisjärjekord, allkirjade asemel läksid pöidlajäljed

Õnnelikud kitseomanikud

Kohaliku partnerorganisatsiooni juhid Victor ja Rose

pühapäev, 1. veebruar 2015

Danore

Päikeseloojangu eelsed tervitused Kongo külast, nädal on möödunud linnutiivul ja uskumatu, et uus peatselt peale hakkamas. Möödunud nädalal sukeldusin teadustundidesse ning alustasin koolituste planeerimisega. Olin leppinud kolme kooliga kokku, et külastan nende loodusainete tunde ja kahe puhul see ka õnnestus. Presentationi koolis oli usunädal ja tunnid olid seetõttu asendunud tantsude, laulude ja muu vahva tegevusega, millest ka mina osa sain. Äge oli vaadata kuidas täitsa pisikesed bongodel ja djembedel selliseid rütme ladusid, et ka osadel õpetajel puus liikuma hakkas. Siin muidugi ollakse väga tantsulembed ja ei lähe vaja palju veenmist et rütmidel ennast kanda lastaks. Presentationi kool on loodud ühe Iiri usuorganisatsiooni toel ning selle tõttu on ka usul suur rõhk koolielus mängida. Sama kehtib ka paljude riigikoolide kohta ning üleüldse on kirikul suur roll siinses kogukonnal. Elan ise kiriku külalistemajas otse nunnakloostri kõrval, aga kahjuks pühapäevastele palvustele jõunud ei ole. Kahju mitte selle tõttu et ise kristlane olen, vaid selle tõttu et kui möödun nende iganädalastelt koori ja trummiproovidelt olen alati nendest rütmidest vaimustunud.

Aga nüüd siis tundide juurde ka, mis valmistasid mulle võrdväärselt positiivse elamuse. Kong-Daborini 7 klassi loodusõpetuse tund teemal soojuse ülekanne algas katsega, kus õpilased tegid pisikese lõkke plekktünnis ja sisse pandi paar metallvarrast. Super hea sissejuhatusidee, millele järgnes lühike analüüs, teema tutvustus ja applikatsioon. Õpetaja uuris õpilastelt, miks neil üldse sellelaadseid teamisi vaja on ja kus nad igapäevast rakendust leiavad. Tund lõppes pisikese tunnikontrolliga ning hiljem juba õpetajate toas uuris ta mult huviga tagasisidet ning leppisime kokku, et teen ka mõned teadustunnid tema õpilastega. Töötan rõõmuga selliste vahvate ja motiveeritud tegelastega. Teine teaduainete tund mida vaatlesin oli veidi vähem läbimõeldum ja informatiivne, aga andis mulle endale kõvasti ideid missuguseid metoodikaid siinsetele õpetajatele tutvustada. Olen sellega oma pead vaevanud (loe väljakutset nautinud) juba mõned nädalad. Nimelt sai lubadus antud, et tutvustan uurimuslikku õpet ja erinevaid võimalikke katseid. Väljakutse siinkohal on aga disainida sellised katsed, mis vajaksid minimaalseid seadmeid ja mis kõik oleks kohal olemas või soodsad muretseda. Nii ongi minu tuba ja köögiruum siin muutunud väikestsorti laboriks, kus teen läbi erinevad ideed. Proovisin osmoosi katset teha tavaliste kartulite asemel maguskartuli või jamssiga. Jamss oli veidi liiga tihke, et üldse midagi oma kudedesse juurde lasta ja maguskartul töötas aga pärast ööd soolalahuses olemist muutus vesi rohekassiniseks. Kahtlustasin juba mõne väetise esinemist, aga teadjamad keemikud väidavad, et selline värvus tekib joodi regeerimisel tärklisega. Ja tärklist on seal tõpoolest ohtralt, selline tunne nagu sööks puhast kartulitärklist. Teise katsena jookseb mul seemnete idanemine, mis küll mullitab kõvasti aga idud ise ei taha areneda, ei tea kas asi on siinses vees. Ja siis muidugi klassikalised ensüümide katsed pärmiga, mida siin piisavalt, sest see põhi komponent kohaliku samoka valmistamisel ning reaktsioonikiiruse mõõtmine joonlauaga ning veel mõned mida peatselt õpetajatele tutvustan. Nüüdseks on aga päike loojunud ja õhtusöök ootab seega danore Estonia (head õhtut).


Mondo vabatahtlikud Tongo külavanema juures