laupäev, 31. jaanuar 2015

Kohal!

Kohal! Juba üle nädala on möödas sellest ajast kui teele asusin ja viis päeva sellest kui minust sai Kongo küla elanik.

Reis Accrast Kongosse oli meeleolukas- lärmakas, aeglane ja tolmune. Ma hakkasin isegi aru saama, miks vali muusika võib olla piinamisvahendiks...
Samas, kui ma oleksin oma 16 tunnise bussireisi maha maganud, siis ma oleksin jäänud hingematvalt kaunitest looduspiltidest ilma. Äikesetorm, mille sarnast pole ma kunagi näinud- välgulöök iga sekund selgelt taevasse välja joonistunud. Hämmastav!



Esimene nädal on möödunud sisse elades- tutvusin haiglatega ja inimestega. Kõik on väga sõbralikud ja olen end tundnud väga teretulnuna. Esmaspäeval on plaanis tähtis kohtumine piirkonna suure tervishoiu pealikuga- soovib minuga mu plaane arutada ja oma plaane mulle tutvustada. Sel nädalal juba kohtusin mingi "tundub, et on tähtis" mehega, kellele oma plaane presenteerisin ja pika jutu lõpuks palus esmaspäeval ikka veel tähtsamaga rääkida, et tema üksi ei otsusta midagi. Olingi juba unustanud "TIA" ehk  "This is Africa", mis tõi meie kohtumise lõpus mulle muige näole.

Esimese nädala plaanin töötada väiksemas erahaiglas ja sealt edasi järgmise riiklikus. Ehk et esialgne plaan on nädala kaupa vahetada, teha vahele koolitusi nii töötajatele kui ka patsientidele ning nautida kuuma õhku. 



Kohtusin ka Mondo korvipunujatega- väga tublid naised kuldsete kätega. Ritaga läheb Eesti poole teele ca 10 korvi. Hea on teada, et need on korvid on punutud armastusega ja pideva naeru saatel.

Rääkides Ritast, medõest, kes siin on olnud ca 3 kuud ja esmaspäeval tagasi "sombusesse reaalsusse" läheb, siis lippu tuleb tõeliselt kõrgel hoida. Ta on teinud ära suure töö koolides seksuaalkasvatuse ja isikliku hügieenialaseid loenguid pidades ning haiglas tööl käies. Rita on kogukonnas armastatud ja austatud ehk et latt on kõrgel!

Harmattan on põhimõtteliselt läbi ja ilm hakkab tõeliselt kuumaks minema. Eile sõitsime terve päeva mootorratastega ringi- tutvusime lähedal asuvate Tongo mägede, pühamute ja pealikuga. Imekaunis loodus taaskord- kuivanud küll praegu, aga siiski ilus. Pealik ise meenutas mulle Johnny Deppi mingist filmist, (kus ta jalutas sisaliku saba ja roosade prillidega ringi mingis hotellitoas ). Ja kuna pealikul on 20 naist, siis teadis ta naisteasju nii hästi, et põhimõttelist ütles, et ma ikkagi tunduvat rase ("not show yet" viisaka mehena parandas end) ning minu lapsed võivad olla järgmised presidendid. Sai hästi selgeks, et Eesti talvekilod peavad kaduma!

Ühesõnaga, ma olen kohal! Päikesepõlenud ja rõõmus! Hakkamist täis!



esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Hakuna matata

Loosung Nangodi kooli direktori kabinetist
Uskumatu, et olen juba kuu aega  Aafrika päikese all olnud, aeg tõepoolest voolab siin omamoodi.   Kohalike ajaarvestus enam väga endast välja ei vii ning mulle on kord ka sellekohane märkus tehtud. Hilinesin ühele kohtumisele 15 minutit, teades, et tõenäoliselt pean niikuinii pool tunnikest ootama, jõudes aga haridusametisse vaatas ametnik kella ja tõdes, et hakkan ära Ghanastuma.  Eks ma ole tõepoolest harjunud sellega arvestama, et aja mõiste on siin vägagi suhteline ning pikaajalisi plaane on üldiselt raske teha.  Nii olen ka mina siinse hakuna matata suhtumise omaks võtnud (pole probleemi küll kõik iseenesest korda saab)  ja lähen pigem vooluga kaasa kui sõuan sellele vastu.  Minu kasuks mängib koloniaalajastust taagana jäänud valge inimese kultus, mis avab paljud teed oluliselt kiiremini ja lihtsamini valla. Näiteks koolides juhtus tihtipeale nii, et juhataja või õpetaja lõpetas tunni poole lause pealt, et mind ikka ilusasti vastu võtta ning kui tunde vaatlesin, siis pandi mulle kõige parem õpetaja kellele anti soovitud klass ette, mis siis et tunniplaani järgi oleks midagi muud pidanud olema kui solimee (valge inimene) on kohal siis võeti inglise keele asemel loodusteadusi. Tunnivaatlusi alustasin Nabdami kõige vanemast ja õpilasterohkemast gümnaasiumist Kongost, mille esimestesse klassidesse tuli see aasta rekordarv 200 õpilast. Kümnendike maja on veel ehitusjargus, valmis vaid tugiseinad, aga esimese nädala orientatsioon toimus just nende samade tellingute all. 200 õpilast olid endale toolid hankinud ja õpetajad seisid poodiumil. Oli selline kerge rock festivali tunne, eriti veel siis kui lava haaras noor Keemia õpetaja, kes tegi väikse regge lookese ,mille saatel kaksada noort jämmisid.  Järgmine nädal annan neile ühe teadustunni ja loodan väga, et mind päris 200 noore ette ei panda, mitte et ma hakkama ei saaks aga ei kujuta ette kuidas uurimuslikku õpet ja katseid nii suure hulgaga tegema hakkan.

Kongo gümnaasiumi 10 klasside õpriruum ei ole veel päris valmis aga õpilased on juba sees

Näide Nabdami koolide tunniplaanist

Veidikene tundidest ka-teadusaineid õpetatakse siin juba varakult ja peamiselt koosneb see erinevate faktide pähe tuupimisest. Koolidel raha ei ole ning katseseadeldisi  osta on suhteliselt keerukas. Kuigi Kongol oli veidi kemikaale, osad lõhkevad seisid otse klassiruumis akna all, kuuma päikese käes, siiki ei kujuta ette kui palju nad kasutust leiavad ja kas üldse kõlbavad kui nii hoiustatud. Teistel koolidel sellist väikest laborinurka täheldanud ei ole, samas ainekavas on nõudmised suured.  Tõenäoliselt on ainekava brittidelt üle võetud, õpikud väga põhjalikud ning gümnaasiumis saavad õpilased ise valida, kus teadussuunda spetsialiseeruda-kas Keemia, Füüsika, Bioloogia või Keskkonnatehnoloogia. Olen paari integreeritud teadustundi vaadelnud ja võin öelda, et minu jaoks on nõudmised isegi liiga suured, mis kasu on sellest et õpilane teab, mis on õhulõhed, kui ta tegelikkuses ei saa aru nende olulisusest ja seotusest fotosüneesiga. Mikroskoope koolis ei ole seega õhulõhesid vaadelda ei saa ning arusaam neist jääbki vaid sellele tasemele et tegemist gaasivahetuse täpikestega.  Õhulõhed on vaid üks näide, selliseid spetsiifilisi mõistete pähe tuupimist on päris palju.  Eks näis kui ise tunde andma hakkan kui hästi nad suudavad uurimusküsimusi püsitatada ning loovalt teadusprobleemidele lähendega. Olen kujundanud teadusainete õpetajate jaoks koolitustesarja, kus vaatleme erinevaid lihtsamaid laboreid, mis tehtud suhteliselt soodsate igapäevaste vahenditega ja seega kättesaadavamad koolidele. 

Loovustunni õpilased joonistamas perepilte
Pildinäitus Kiriku õpiruumis

Eelmise nädala loovustundides joonistasime perekonnapilte ja minu pildi peale, mis oli kaasaegse kunsti valdkonnast igatahes naerdi. Õpilased on siin väga raamides kinni ja kui joonistada siis kuvand peab olema paberi keskel, alguses kasutatakse harilikku pliiatsit ning alles siis võib minna värvilistele pliiatsitele üle. Kuna pliiatseid kõigile ei jätkunud, mul tuli ligi 40 last kokku, siis olid osad sunnitud pastakat kasutama ning see oli kategooriliselt nende uskumuste vastu. Üleüldse võttis ühe lihtsa perepildi joonistamine üle tunni aega, tundub, et koolis väga joonistamist meetodina ei kasutada, aga õpilased naudivad seda ja arendab see loovat abstraktset mõtlemist, mis on meile kõigile äärmiselt oluline et olla avatud probleemide lahendaja. Selline pärsitud loovus avaldub ka täiskasvanueas, käisme kokkamas ühes kohalikus kodus ja kui selgus, et minu toodud plantanad (suured banaanid) on liiga rohelised, siis selle asemel, et roas nad millegi muuga asendada tegime täitsa muud toitu. Seega kõik peab olema kindlate eeskirjade kohaselt tehtud ja veidi midagi muuta on võimatu. Samas mis puudutab muusikat ja tantsu siis ollakse suhteliselt vabad, kuigi minu trummirütmide peale öeldi, et need on valed ja näidati kuidas siin mängitakse siis vähemalt trummarite esinemisi vadates tundub, et ollakse vabad improviseerima. Kummaline vastuolu nende loovusteemadega siin Ghanas. Igatahes tänase sissekande lõpetuseks üks mõnus trummi- ja tantsupala. See on küll filmitud kohalikul matusel, aga Ghana matused ei ole sellised depressivsed nutukoori laadsed sündmused nagu meil Eestis vaid on sured külapeod, kus ollakse rõõmsad, et maistest piinadest lahti saadi. Loodetavasti toob see pisike muusikaklipp veidi päikest ja rõõmu talvisesse Eestisse J

pühapäev, 25. jaanuar 2015

Meditsiiniõde õpetajaks

Nädal on olnud tihe koolide külastamise aeg ja hügieeniteemalisi loenguid on ära peetud juba õige mitmes õppeasutuses. Hulgale positiivsetest kogemustest lisandus ka üks mitte nii väga positiivne, aga selle eest õpetlik tund Nangodi põhikoolis. Mainitud asutus on üks piirkonna esinduslikemaist ja kooli direktor on saanud mitmeid autasusid isegi riiklikul tasandil. Õpilasi on palju ja klassid suuremad kui mõnes muus koolis. 7-9. klassidel on isegi kõigil 2 paralleeli.
Enne tunniga alustamist palus direktor mul hetke oodata kuniks ta kõigil õpilastel ühte klassi palub koguneda. Ohtu haistes jõudsin veel küsida, et palju neil siis lapsi kokku on?
Natuke üle kahesaja.
Oi, aga see on minu jaoks liiga suur klass.
Mul polnud nii paljudele õpilastele vahendeid, mu väike kaasaskantav arvuti, millest neile õppevideot näitan, ei ulatu kaugemal istuvatele lastele ei häält ega pilti kohale toimetada ja kõigele lisaks tekkis mul kahtlus, et olles tegelikult ju ikkagi meditsiiniõde, mitte õpetaja – ei saaks ma nii suure rühmaga hakkamagi. Palusin endale tavalise laste arvuga klassi ja direktor ründas asja ümber korraldama.

Zua kooli umb 30. õpilasega klass oli sobiva suurusega ka
väikeselt ekraanilt video vaatamiseks
Mõne minuti pärast ruumi sisenedes nägin enda ees ikkagi umbes 100 last. 3-4 õpilast istumas kokku pressituna kahele mõeldud pingil, mõned lihtsalt toolidel, õpikud süles ja ülejäänud vahendid jalutsis ümber laudade. Õpetajad olid kooli lihtsalt pooleks jaganud. Teadsin küll, et ka 100 õpilast on minu jaoks liiga palju, aga ei tahtnud õpetajatele rohkem tüli tekitada. Pehme loomus tõstis pead ja mõtlesin, et küll me hakkama saame.
Aktiivsed õpilased teevad õpetaja rõõmsaks
Loengu algus läkski suhteliselt ilusti. Küsitledes õpilasi, jäid kahjuks paljud tähelepanuta, aga nad siiski kuulasid ja kirjutasid õpetatut üles. Video vaatamise hetkest hakkas aga katastroof lumepallina veeredes jõudu koguma. Läks tükk aega enne kui lapsed said oma kohtadelt lähemale tulles vaikuse tagasi ja filmi edenedes tõusis kaugemal olevate ning tegelikult ekraani mitte nägevate õpilaste seas jutuvadin taas sellisele tasemele, et ka lähemal olevad lapsed enam mitte midagi ei kuulnud. Seega, arutelu videos kuuldu teemal oli tegelikult vaid minu jutt, mis lihtsalt kordas kõike uuesti. Hetkel kui hakkasin hügieeniteemaliste piltide ja postrite joonistamiseks vahendeid jagama, oli kaos juba suhteliselt haripunktis. 
Kohalikud inimesed räägivad sageli väga valju häälega. Esimestel nädalatel Ghanas olles mulle vahest lausa tundus, et nad on vihased, karjuvad teiste peale ja kurjustavad. Tasapisi olen aru saanud, et see on kõigest nende kõneviis, mida nad üksteisele sugugi pahaks ei pane. Vaidlustes satutakse lihtsalt hoogu ja vahest tuleb ennast niisama ka valjuhäälselt märgatavaks teha. Niimoodi ka need 100 last mu tollepäevases klassis. Kuna värvipliiatseid korraga kõigile ei jagunud, hüüti neid üksteiselt laenuks, samuti harilikku pliiatsit, kustukummi, joonlauda ja pastakaid. Lapsed trügisid, sest lauapinda oli vähevõitu, mõned joonistasid küürakil maas, mõned sülle tõstetud raamatutel ja mõned jalutasid klassis ringi tühja kohta otsides. Vahendeid ootavad õpilased jutustasid (loe karjusid) niisama omavahel, arutasid (samamoodi karjudes), mida nad võiksid joonistada või andsid nõu pinginaabrile, kuidas oleks nende arust parem joonistada (arvate ilmselt juba isegi, et mitte sosistades). Proovisin lapsi korrale kutsuda ja tööle meelitada, aga minu jutt oli sellest hetkest alates kuulda vaid umbes 4 - 5 -le lähemal olevale õpilasele. Mõned neist otsustasid mulle appi tulla ja hakkasid üle klassi hüüdma: „Quiet, silence, be quiet“, mis tegelikkuses aga ei toonud muud tulemust kui, et kogu ülejäänud lärmile lisandusid veel nende rõkkavad hääled.

Kui kuidagi ei mahu, siis kuidagi ikka mahub
Jõudsin arusaamisele, et mul oli 3 võimalust: klassist välja astuda – ilmselt poleks seda tähelegi pandud, lauale ronida ja kõva häälega karjuma hakata – mis ei sobinud minu hetke õpetajarolli põhimõttega, või proovida tegeleda nii mitme lapsega kordamööda kui vähegi võimalik ja need, kes mu liikumistrajektoorist välja jäid, omaenda õnne najale jätta. Valisin viimase ning üritasin aidata õpilasi, kes tööde kallale olid asunud ja lihtsalt head nõu või puuduvaid vahendeid ootasid. Õhtupoole, pärast mitmetunnist tööd klassis, olin ääretult õnnelik kui sain ennast viimaks kodus tugitooli kerra tõmmata ja lihtsalt vaikust nautida.
Mina ja Evans koos Yakoti kooli 7 klassiga uhkelt joonistusi esitlemas.
Pean siiski tõdema, et peale minu ei tundunud lärm mitte kedagi häirivat. Lapsed ei pannud seda tähelegi ja õpetajad ilmselt ka mitte, sest pärast tundi direktori kabinetti sisenedes leidsin nad arvuti tagant Dracula filmi vaatamas. 
Kui võib-olla mitte keegi muu, siis igal juhul mina sain tol päeval väga hea õppetunni. Kui midagi on otsustatud, tuleb oma otsusest kinni pidada ja liigne järeleandlikkus võib vahest olla karuteene mitte ainult iseendale vaid ka kõigile teistele. Edaspidiseks seadsin endale õpilaste arvu kõrgeimaks limiidiks 50. Algajale õpetajale on see piisavalt suur klass oma teadmiste edastamiseks.
Bolgatanga liikluses kehtib reegel: igameheõigus
Sel nädalal näpistasin koolide kõrvalt ühe päeva ka Ayamfooya kliiniku jaoks. Olin nädalavahetusel ostnud Bolgatangast korralikke koristusvahendeid – mopi, selle jaoks spetsiaalse ämbri, kvaliteetse kühvli tillukese harjaga ja pika varrega tiheda põrandaharja, millega lihtsam peenikest klaasipuru kokku pühkida. Praegusel hetkel ilutseb protseduuride ruumi nurgas traditsiooniline luud - kohalikud kõrred riidejupiga pundiks kokku seotud. Ma küll ei usu sellesse, et raha või paremate asjadega võiks muuta kedagi, kes ise südamest ei taha, aga pean tunnistama, et käes laguneva luuaga on tõepoolest raske haiglas puhtust ja korda luua. Miks dr Thomas, kes ise probleemi tunnistab, pole siiani uusi vahendeid ostnud, ei oska ma kahjuks öelda. Rahapuudusel? Kogu komplekt maksis umbes 10 eurot. Laiskusest, teadmatusest, aafrikalikust minnalaskmisviisist hõivatuna?

Ayamfooya haigla patsientide tervisekaardid
Aafrika üllatas mind taaskord. Dr Thomas osutuski hoopis meditsiiniõeks Thomaseks. Küla elanikel on isegi lühendatud versioon kliiniku omaniku nimest – dr T. on kõigile Kongo asukatele tuttav hüüdnimi ning mina võtsin seda kui iseenesest mõistetavat tõde austatud mehe ametinimetusest. Tõsisel vestlusel Thomasiga, kus arutasime haigla probleeme, tuli aga ilmsiks, et ta tõepoolest on meditsiiniõde, mitte arst. Kurva tõsiasjana tuli ilmsiks veel teinegi asi – kogu Ayamfooya kliinikus pole tööl ühtegi arsti. Kõik patsiente üle vaatavad ja ravimeid välja kirjutavad 4 töötajat on medical assistant-id (tõlkes velsker, aga Ghanas kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiiniõde- koolitus 3+2 aastat). Sama lugu on Logre haiglaga, kus töötab vaid 1 medical assistant ja 3 meditsiiniõde. Ülejäänud töötajad (ämmaemandad väljaarvatuna) on lühikese koolituse, vahest vaid 4-8 nädalat, saanud tavainimesed.
Ghana riik annab haiglatele õigused töötajate hariduse järgi. „Levels of prescribing medications.“  Kõige madalam on tase A ja kõige kõrgem  SD (specialist supervision only). Viimane on niiöelda ülikooli haigla, kus töötajateks kõrgema haridusega spetsialistid. Kongo küla 2 suuremat haiglat on mõlemad kategoorias B1 (health centre without a doctor), mille saab sellisel juhul, kui töötajate seas on mõni medical assistant. Erinevused seisnevad õiguses määrata patsientidele teatud ravimeid. Mida madalam tase, seda väiksem on ravimite valik, mida kliinik võib iseseisvalt välja kirjutada.

Samas vestluses meditsiiniõest doktoriga tuli ilmsiks, et ka õde Lydia pole tegelikkuses meditsiiniõde. Proua, kes peaaegu ülepäeviti poistele ümberlõikusi teeb ja enamuses haigla patsientidega seotud tegevustest osaleb, on Thomasi poolt 24 aastat tagasi töö käigus välja õpetatud, aga ilma ametliku koolituseta töötaja. Situatsioon on samaaegselt nii kurb kui ka imetlusväärne. 

pühapäev, 18. jaanuar 2015

Koolivaheaeg Kongo külas on lõppenud

Koolivaheaeg on läbi ja vahepeal tühjaks jäänud koolimajad peaksid tasapisi täituma lastega. Tasapisi on Ghanas kasutamiseks väga sobiv sõna. Sinna juurde sobivad veel slowly, maybe tomorrow, no hurry, come back later jne. Esmaspäeval mõnest koolist läbi sõites, oli ainult ühes neist õpetajad kohal ja nemadki aitasid lastel alles kitsede väljaheitest ja tolmust kaetud ruume koristada. Õppetöö algab homme, sain vastuseks oma küsimusele tundide kohta. Tänaseks on homme olnud möödas juba mitu päeva ja ikka veel pole mitmetes õppeasutustes tundide pidamisest haisugi. Kaks ettevõtlikku direktorit, Yakoti ja Dagliga JHS koolist kasutasid siiski head võimalust ära ning kutsusid mind just esimesel nädalal õpilastega hügieeni teemalisi loenguid pidama. Tunde ei ole veel rangelt alustatud ja nii ongi mõlemas koolis praktiliselt 1 terve päev minu ja laste päralt.

Kongo JHS uksed on 24 h avatud
Vaheajal kitsedele,lehmadele ja eeslitele koduks olnud klassiruum
Tunni alustuseks räägime personaalsest hügieenist, kuidas ennast puhta ja tervena hoida. Arutame läbi igapäevased toimingud nagu duśi all käimine, puhaste riiete kandmine, hammaste harjamine, küünte lõikus, intiimhügieen jne. Käte pesule pühendun natuke põhjalikumalt tuues välja situatsioonid, millal seda peaks kindlasti tegema ja milline on piisav ning korrektne pesu. Samuti räägime koolerast, kõhutüüfusest ja teistest pesemata käte tõttu nakkuvatest haigustast. Vaatame lastega õpetlikku videot koolerast, selle ennetamisest, ravist ja tervislikest eluviisidest. Loengu teisel poolel saavad lapsed paberid ning värvilised rasvakriidid ja palun neil joonistada midagi, mis seostuks tervise või hügieeniga. Kahele vabatahtlikule innukale joonistajale olen jaganud suuremad paberid plakatite tegemiseks. Üks personaalse hügieeni tähtsamatest punktidest ja teine situatsioonidest, kus me peaksime tingimata käsi pesema. Nii plakatid kui ka kõik teised pildid oleme kleepinud klassi seintele, et kõik saaksid neid mõnda aega imetleda.
Dagliga kooli hügieeni tund
Õpilased plakateid ja pilte joonistamas
Lapsed on samasugused kõikjal maailmas. Alguses ollakse tagasihoidlikud, piltide teemade valimisega läheb aega ja mõned väidavad kaljukindlalt, et ei oskagi joonistada. Lõpuks, kui töö läheb käima, innustuvad kõik aga sedavõrd, et on raske otsi kokku tõmmata. Enne joonistamist jagan klassis laiali värvipliiatsid, rasvakriidid ja igale lapsele paberi joonistamiseks. Koolid ise kahjuks midagi sellist tihtipeale lastele võimaldada ei saa. Mõned tahavad harilikuga enne pildi kontuurid ette joonistada ja alles siis värvima hakata. Kuna aga harilikke kõigil pole, on juhtunud nii, et oodatakse klassikaaslase pliiatsit, et siis alles oma tööga alustada. Olen küll õpetajatelt küsinud võimalusel laenuks mõnda pliiatsit, aga alati olen saanud vastuseks: meil kahjuks ei ole. Ka kustukumme pole kõigil ja joonlaudu ja omaenda värvilistest pliiatsitest rääkimata. Aga fantaasia õnneks ei küsi su rahakoti suurust ning seetõttu on tulemused ikka olnud huvitavad, omapärased ja laste enda-näolised. Valmis piltide seinale riputamine kutsub esile kihistamist, naerurõkkeid, uhkusest pakatavaid säravaid silmi ja rahulolevaid naeratusi. Me oleme midagi ära teinud, mis on hästi välja tulnud ja me võime seda kõigile teistele esitleda.
Yakoti kooli õpilaste tööd

Dagliga kooli plakati uhke autor
Loengute kõrvalt olen visanud pilgu peale koolide poolt pakutavatele kätepesu võimalustele, prügi kogumisele ja puhta joogivee olemasolule. Enamus koole küll pakuvad mingisuguseid lahendusi, aga kõigi 3 organiseeritust ei ole ma kahjuks kohanud üheski asutuses. Kõige viletsam seis on prügikastidega. Või vähemalt prügi korjamiseks mõeldud mingisugusegi eraldatud kohaga. Paljudes koolides on kusagil hoone külje all hunnik, kuhu enamus prahist tassitakse ja kust siis igasuguse tõkke ja kaitse puudumisel tuul ning loomad seda omakorda 4 ilmakaare poole laiali lennutavad. 
Pelungu kooli õpilased kaevust vett toomas
Joogivee koha pealt on kõige õnnelikumad koolid, millede õuele on ehitatud kaevud. Enamasti on kaev küll 2 kooli peale ja teise maja lapsed peavad vahest vee toomiseks üle autotee jooksma. Vahest tuuakse vesi hommikuti koolimaja ees olevatesse tünnidesse, kust siis kraani avamisel kätepesuks või joogiks vett saab. Joogivee ja kätepesu tünnid on tihtipeale eraldi ja mõeldud ainult joogi või ainult pesemise tarbeks. Vahest puudub teine tünnidest ja üksikutes koolides on puudunud isegi mõlemad võimalused. Mõnes õppeasutuses on innukad õpetajad ehitanud lastega koduse ja odava kätepesu atribuudi – Tippy-Tap´i. Kanister, millesse on tehtud tillukesed augud, riputatakse sangapidi 3 puutoika külge ja ühendatakse nööri abil maas oleva toikaga. Kui toikale astuda, kallutab nöör kanistrit sedavõrd, et vesi voolab aukudest välja. Lihtne ja odav viis isegi mingisugust kraani puudutamata käsi pesta. Varguse ära hoidmiseks määratakse sageli keegi õpilastest või õpetajatest vastutavaks selle eest, et pärast tunde nii seep kui ka kanister saaks koolimajja luku taha tõstetud.

Tippy-Tap, ise meisterdatud atribuut käte pesemiseks
Kuigi koolid on Gaanas inglisekeelsed, leidub külas hulgaliselt inimesi, kelle ainukesteks inglise keelseteks väljenditeks on: How are you? I m fine. Good morning. Hello. Come, come ja inglise keelsed numbrid (kuidas läheb, mul on kõik hästi, tere hommikust, tule,tule) Enamasti on nendeks väikesed lapsed, kes pole veel kooliteed alustanud, vaeste perede lapsed, kelle ülalpidajad ei suuda või ei taha last kooli panna ning vanemad inimesed, kes võib-olla pole kunagi koolis käinudki. Aga enamasti nad proovivad hakkama saada selle vähesega, mida osatakse ja keegi ei pane pahaks kui midagi valesti läheb.
Seetõttu võib tulla ette olukordi, kus inimene tuleb sulle hilisõhtusel tänaval vastu ja teretab rõõmsalt: „Good morning.“ Tore, et nad üldse vaevuvad sind võõras keeles teretama.
Või siis turul olles, kui juhtud küsima kauba nime või kasutuse viisi, saad ikka vastuseks: „Two cedis.“ Vähemalt oskavad nad öelda, palju toode maksab.

Kohates ühel pärastlõunal lapsi, nende seas 4 – aastane Michelin, üritasime lihtsatel teemadel juttu puhuda, aga nii noorte puhul ei kujunenud see keelebarjääri tõttu just eriti edukaks. Näitasin sõrmega enda peale ja laususin: „My name is Rita. Who are you?“

„I m fine“ tuli kiire vastus särasilmsete laste suust. 

Ken kalevna

Minu selle nädala uus tööfraas on ken kalevna, mis tähendab Nabti keeles come and go (tulen ja lähen), midagi kohtume peatselt sarnast. Kohalikud on õnnelikud kui üritad nende keelt kõneleda ja nii mõnigi kord on mulle nördinult otsa vaadatud kui selgub, et ma ei räägigi Nabti keeles. Ürita siis selgitada, et oled alles uus tegelane siin külas ja fookus on muudel väljakutsetel kui keeleõpe. Igatahes põhi viisakusfraasid olen selgeks saanud ja ken kalevna on olnud hea lõpetus kooli ja haridusametnike kokkusaamistel, tahan ma ju neid kõiki uuesti koolitustel näha. Haridusameti plaani järgi pidin külastama 5 kooli, aga nädal oli produktiivsem ning jõudsin käia kokku 9 haridusasutuses. Kõikide juhatajaid kohal ei olnud aga esimene positiivne kontakt sai loodud ning nendepoolne huvi koostööle tundus olevat suur. Alguses oli küll tunda veidi kõhklevaid noote, sest pisike peenike naisterahvasei mõju just väga tõsiseltvõetavana, aga kui sai selgeks et ma ei ole päris kahekümnendate alguses ning kogemustepagas juba päris suur oli suhtumine oopis teine. Nii nagu minul on raske kohalikele naistele vanust pakkuda ning tavaliselt pakun kõiki vanemaks, sest raske töö ja pidev vee ning laste kandmine teeb oma töö, siis sama on ka neil, vaid selle vahega, et eurooplannadele pakutakse pigem pisemaid numbreid. Igatahes arusaamatuste vältimiseks tegin oma hariduslikust kreedost ja koolitustest väiksed infovoldikud, mida saab koolijutidele näppu pista. 

Kohalikud naised vananevad kiiresti raske töö tõttu

Olen ka mõnele koolile pakkunud teadustundide tegemist ning koolisisest koolitust ja tundub, et sellest ollakse vägagi huvitatud. Nii nagu meilgi on ka siin väga erineva tasemega koole ja ärksamad juhid taipavad, et vanaviisi enam minna ei saa. Maailm on muutumas ja koos sellega peavad muutuma ka koolid. Seda muutuste seemet olen ka mina siia külvama tulnud ja olen kindel, et vähemalt veerandis koolis see juba vaikselt idaneb. Kõige suurem raskus koolidele siin lisaks rahanappusele, millest on tingitud õppevahendite kesisus ja halvad  hügineenitingimused (mitte igas koolis ei ole kaevu ja toaletti ) on  hariduse tsentraliseerimine. Koolijuht ei määra ise õpetajaid vaid need saadetakse talle haridusameti poolt ning mõnikord võib juhtuda nii, et inimene ei soovigi siia piirkonda tulla aga kuna ta on selle eriala lõpetanud ja siia saadetud peab ta kuidagi selle ideega leppima. Veidi nagu nõuka ajal, et ülikooli lõppedes said suunamise. See aga vähendab õpetajate motivatsiooni ja seotust mingi kindla kooliga, mis omakorda mõjutab koolikliimat ja õppetöö kvaliteeti. Minu üheksasti viimasel nädalal külastatud koolist olid kolme juhid kuskil mujal, ühel neist oli koolitusel ning teistel olid lood veidi arusaamatud ja tõenäoliselt nauditi veel koolivaheaega. Selle tõttu oli ka viimastel kord veidi käest ära ning õpetajad ja õpilased liikusid väljas, mitte klassiruumides. Kongo keskkool andis kaasa kirjad sõpruskoolile ja nad ootaksid väga Alatskivi õpilaste tagasisidet. Kong- Daborini õpetajate toas oli vahva pildiseeria Jüri partnerkoolist, Zanlerigule edastasin paki joonistuste ja õppevahenditega Kuristikult mis järgmine nädal koos õpilastega avatakse. Dagliga keskkoolil kahjuks sõpruskooli ei ole, on nende algkoolil ja ka nemad sooviksid mõnda toredat partnerit leida. Neil on väga äge ja aktiivne koolijuht seega kui mõni kekkooli õpetaja seda loeb ja huvitatud on kirjutage Mondosse. Presentation ja  Logre keskkoolid jätsid mulle väga hea mulje, majaesine oli kaunilt kujundatud erinevate taimedega ja õpilastel oli jalgpalli ning mänguplats. Gane-Asonge ning Dasabligo  olid aga veidi nukramas seisus ning esimene neist meenutas pigem kuuri kui kooli.  Ainsa gümnaasiumina külastasin Kongot, mis on üks suuremaid selles piirkonnas ja laieneb jõudalt. Hetkel ehitatakse juurde uut hoonet, et oleks ruumi kõikidele klassidele. 

Dagliga keskkool

Dasabligo keskkool


Kong-Daborini keskkool

Kongo keskkool

Logre keskkool

Presentation keskkool

Zanlerigu algkool
Gane-Asonge keskkool

Kongo gümnaasiumi direktoriga

Lisaks külastuskäikudele tegin  esimesed loovustunnid Kongo kiriku raamatukogus. Mõned aastad tagasi andis Kirik nende laoruumi õpilaste kasutada ja üks Mondo vabatahtlik oli selle vahvalt korda teinud. Siiani külastavad seda õpilased eelkõige õhtuti, kui kodus elektrit ei ole on see hea koht kus koos teistega lugemas käia. Minule nägi ta küll lootusetult tolmune välja, seda vist ei ole kuid koristatud ja eriti just Harmattani ajal koguneb liiva igale poole. Igatahes tegin kiriku India pastoriga kokkuleppe, et saadab kedagi järgmine nädal koristama. Olin ka ise valmis harja kätte võtma, aga kui selgus, et neile on eraldi inimene selle töö peal siis arvan, et peaks ikka talle korraliku  töörutiini sisse harjutama, sest kui enam vabatahlikke siiakanti ei satu, kes siis korda peab. Igatahes esimesed kaks tundi tegin see nädal väljas moodustasime mõnusa ringikese ja vestlesime ning mängisime. Olin tegelikult planeerinud seda aega lugemiseks, aga kuna kohale tulid oodatust nooremad õpilased siis ei saanud kaasavõetud kirjandust nende peal rakendada. Nii me siis tegimegi väikestmoodi teambuildingut ja uurisin mis ained neile meeldivad ning mis ained raskusi valmistavad, et saaks järgmist kohtumist paremini ette planeerida. Tunni alguses olid õpilased veidi vaiksed, ollakse harjutud, et tunnis räägib õpetaja ja sellist diskussiooni nagu Euroopa pedagoogikas rakendatase siin ei praktiseerita. Õnneks tunni lõpuks sain enamiku rääkima ja oma arvamust avaldama. Ja loodan, et selle grupiga saab veel palju huvitavat ette võtta. Olen endale ka trummi soetanud seega mingi hetk kindlasti mängime ja tantsime ka, sest ka see on paras matemaatika ning teadus. Nüüd aga pean lõpetama, kohalikud lesknaised kogunevad korvipunumiseks ja  eile sai turu pealt kõrsi ostetud ning täna proovin kas ka miskit neist välja tuleb. Hiljem hakkame kokkama Ghana parimat rooga- red redi, mis kujutab endast punakat ubade ja banaanirooga ning on ainuke kohalik toit mida ma suudan lõpmatuseni nautida. Teine traditsiooniline roog on okru supp koos maisi või viljapalliga, mis on hapendatud ja parajalt limane. Vaatab kui soolestiku on kohalikud bakterid korralikult ära koloniseerinud siis võibolla võtan selle roa ette, hetkel veel ei söenda. 

esmaspäev, 12. jaanuar 2015

Kongo küla valusad küsimused

Logre haigla on teine Kongo küla kahest suuremast kliinikust. Lisaks vastuvõtu-ja haigla hoonele on katoliku kiriku toetusel ehitatud 1999 aastal ka uus hoone, kus praegu asetseb naistenõuandla ning sünnitusosakond. 

Taustal paistab läbi harmattani tolmu Logre haigla peahoone
Aeg-ajalt käib nende personal tüdrukute klubides ja koolides loenguid pidamas ning väikeste lastega peredes beebisid vaatamas ning vaktsineerimisest rääkimas. Haiglal on isegi oma ultraheli aparaat, mida hardalt hoitakse ja mida kasutab ainult üks töötaja - Nigeeriast pärit meditsiiniõest nunn – sister Benedickte. Sünnitusosakonnas toretseb ka muljetavaldav inkubaator, mida nähes mu silmad rõõmust särama löövad – kuniks teatatakse, et aparaat on olnud lootusetult katki juba lootusetult kaua aega. 

Sünnitusosakonna varustus
Päevi näinud, aga toimiv kaal
Kommet mitte ära visata vanu katkiseid tooteid ning aparaate, olen märganud juba Ayamfooya kliinikus, kus vedeles hunnikutes vanu katkisi kraadiklaase, vererõhumõõdikuid, kaale ja muid tarvikuid. Minu ettepanekule ülearused eest tolmumast ära visata, vastati kohkunud pilgu ja resoluutse eiga, tuues vabanduseks kõikvõimalikke maailma imesid. Võib-olla on muidugi äge kui inkubaator uhkelt palatis seisab ....... mis sest, et pole aastaid töödanud.
Elavhõbe-sfügmomanomeeter
Kiriku poolt toetatud asutuses algavad hommikuvahetused palvusega. Korra nädalas käib keegi lausa nii inglise kui ka nabti keeles jutlust pidamas.

Üsna kiiresti torkab silma, et hügieeni ja puhtuse eest hoolitsetakse Logre haiglas paremini kui Ayamfooyas. Osaliselt ollakse selle eest tänu võlgu õde Benedicktele, kes oma range käega töötajate seas korda majas hoiab. Tema käib hommikuti kontrollimas osakondi, süsti ruumi ja kasutatud instrumente. Kõik kohad tõmmatakse puhta niiske lapiga üle. Laost tuuakse vajadusel uusi haavasidumise materjale, mis veel enne kasutusele võtmist steriliseeritakse. Ka Ayamfooyas nägin sterilisaatorit nurgas seismas, aga kahjuks juba kaua aega vaid tolmu kogumas.
Komme vabal ajal ooteruumis ennast patsientidele mõeldud pinkidel siruli visata on siin ilmselt igal pool. Täpselt nagu Ayamfooya kliinikuski, on ka Logre töötajatel suurepärane võime 2 minutiga kõval pingil, telekas kõrva ääres röökimas ja inimesed ümberringi sagimas, mõnusalt und nohistada.

Logre naiste palatis on vooditel isegi sääsevõrgud
Iga kuu esimesel reedel käivad haiglas kontrollis ja uute ravimite järel HIV-positiivsed patsiendid. Privaatsuse tagamiseks võetakse neid vastu eri hoones. HIV on oma suurest levikust hoolimata ikka veel tohutu tabu ning paljud nakatunutest püüavad selle avalikuks tulemist vältida iga hinna eest. Kardetakse kogukonnast välja heitmist, eraldatust, sõrmega näitamist ja vahest isegi vägivalda. Naised ei julge tihtipeale rääkida sellest oma meestele, kuna pole sugugi mitte harv juhus, kus mees ise abikaasat pettes süüdistab naist haiguse koju toomises. Põhja Gaanas on tavaline ja igapäevane, et mees läheb voodisse, kellega tahab, aga naine ei tohi isegi välja minna, kui abikaasa peaks keelama. Samuti usutakse, et kui naine peaks oma meest petma, siis üle kodu läve astudes peab ta kindlasti abikaasale üles tunnistama, sest muidu toob see kaasa halva õnne. Kas jäävad lapsed haigeks, või juhtub mingi õnnetus, või haigestub naine ise väga tõsiselt. Mehele rääkides riskivad nad aga põlguse alla langemise, vanematekoju saatmise ja lahutusega. Viimane on petnud naisele tõeline häbi ning igasuguse lahutuse korral jäävad lapsed peaaegu alati mehele.
Rohtude võtmist varjatakse tihti koduste ja lähedaste eest. Tablettide karbid visatakse juba haiglas minema ning purgid peidetakse kottidesse. Uue visiidi kuupäev kirjutatakse suvalisele paberilipakale, et kirjaoskamatu või kuupäevi mitte lugeda oskav isik võiks kelleltki paberit näidates kasvõi tänaval küsida, et kas siia märgitud kuupäev on näiteks täna või homme tulemas. Kui sama asi oleks haige ankeedil, ei juletaks seda kellelegi näidata ega nõu küsida.

Õde Benedickte
Igal patsiendil kontrollitakse tühjad karbid, loetakse üle järelejäänud ravimid ja arvutatakse, kas tablette on ikka järjekindlalt manustatud. Kes eksivad, saavad vastutavalt ämmaemandalt valjuhäälse noomituse osaliseks. Range jutluse saatel jagatakse välja uued ravimid ning patsientidele loetakse peale õpetussõnad kasutamiseks.
30-ndates naisterahvas, kellel tuvastati HIV pärast abikaasa surma. Naine kolis seejärel ämma poole elama, kus teda nii teiste eest varjamiseks kui ka nakkuse kartuses, hoiti kinni ühes hütis, tuues toitu ja jooki kausiga ukseavasse. Mõne aja möödudes said omaksed tema kohtlemisest teada ja tõid väga halvas tervislikus seisus oleva naise kohalikku kliinikusse. Praeguseks on noore lese tervis palju parem, ta võtab regulaarselt ravimeid ja elab koos oma pojaga venna pere juures.
Noor naine kahe lapsega – HIV positiivne. Samuti on positiivne tema 8-aastane tütar, suurte silmadega häbelik neiu, kes õnnest särama lööb kui teda endaga tooli kutsun jagama.
Meesterahvas, 76 a. HIV positiivne. 48 kg, hemoglobiin 64 g/l. Antakse ravimid ja hematogeeni ning saadetakse koju.
Noor neiu, viisakas, kenasti riides, jutukas ja lõbus. HIV-positiivne. Sai nakkuse oma endiselt poiss-sõbralt. Seda ei tea, kas nooruk ka ravimeid võtab ja kuidas ja kas ennast või teisi kaitseb.
30-ndates mees, HIV-positiivne. Mõõdetakse vererõhku ja saab uued ravimid. Minu küsimusele, kas tal abikaasa on, saan jaatava vastuse.
Kas abikaasa teab sinu haigusest? – Jah.
Kas tema on ka positiivne? – Ei.
Uurin ämmaemandalt, et kas sellistel puhkudel siis kasutatakse kondoome. Mõned pidid kasutama. Küsimusele, et kuidas siis ülejäänud elavad, saan vastuseks ebamäärase õlakehituse.

Tuleb meelde vestlus korvipunuja Monicaga, kus ta tõdes, et tema mees küll kondoomi ei ole nõus kasutama. Pealegi tundub 1 cedi kondoomi eest talle ulmelise summana. Uurides minult, et kas sama kondoomi saab mõne aja pärast samal õhtul uuesti ka kasutada ja saades eitava vastuse, vangutas ta kurvalt pead ning tõdes, et siis küll ei õnnestu.
Aga mis saab siis kui Monica mees peaks kusagilt haiguse saama? Kas ja kui palju kohalikel naistel üldse on võimalusi endid kaitsta? Need on ainult mõned mitmest valusast küsimusest, mis jäävad ämmaemanda õlakehituse peale õhku rippuma.

Monica ja teised korvipunujad naised

Kokkusaamisi HIV-positiivsetele patsientidele peetakse Logre haiglas alates 2006. aastast. Kuus korra koguneb vahest suurem, vahest väiksem rühm inimesi haigla ruumidesse nõu küsima, üksteisele toeks olema ja oma lugu või kogemust rääkima. Alati on kohal ka keegi haigla personalist, et erinevatel teemadel sõna võtta. Räägitakse ravimite manustamisest, HIV-i arengust, haigusest räägitavatest müütidest, oma tervise jälgimisest, hügieenist, nakatumise viisidest, argipäeva situatsioonidest jne jne. Hinge jääb noore neiu küsimus: „Kui ma väga palvetan ja palun jumalat, kas ta siis ravib mu terveks?“
Õhk Kongo külas on harmattanist konstantselt tolmune
Kohalikel on tore komme alati kaaslastele teatada kui nad seltskonnast lahkuvad ja see alati korrektselt ära põhjendada. Kui ma haiglas vahetan ruumi ilma teistele põhjust seletamata, küsitakse mult tihtipeale: Are you leaving? Where are you going? You are leaving just like that? (kas sa lähed minema, kuhu sa lähed, kas sa niisama lihtsalt lähedki?) Ühel külanaisel külas olles, astus tema poolt naaber läbi. Ajasime natuke juttu ja siis hakkas naabrinna minult justkui luba küsides seletama, et ta peab koju minema sest tal on vaja kellegi lapsi hoida ja süüa teha ja koristada ja ...... Kõrvalise inimesena imestasin tema pika lahkumisavalduse üle, aga noogutasin muidugi, et mingu pealegi. Tasapisi olen taibanud, et selline ongi Kongo külarahva komme. Esimestel nädalatel Gaanas viibides näis eriti naljakana olukord, kus su vestluspartner tänaval valjuhäälselt tõdeb:“ I m going to empty myself“ ja koheselt ennast ringi keerab ning põõsasse urineerima läheb.

Olles viibinud Kongo külas umbes 10 nädalat, kuulen iseennast haigla vastuvõturuumis kõvahäälselt teatamas: „I m going to urinate.“
Vaatan ehmunult ringi. Kas see tõesti olin mina? Ja kas keegi äkki kuulis? Ning keda see üldse huvitab?
Lydia vaatab naeratades mulle otsa ja sõnab: „That´s ok, you go.“

Gaana on äge.

Zanna solimee


Zanna tähendab Nabti (piirkond Põhja-Ghanas) keeles, et oled teretulnud ja solimee on valge nahaga inimene. Seda fraasi kuulen siin ohtrasti ja on rõõm tõdeda, et oma esimesel Kongo nädal olen kohanud vaid äärmiselt külalislahked kodanikke. Nädal ise on läinud planeerimise ja õppematerjalide koostamise tähe all. Viibisin päris mitu päeva haridusametis ning sain küllaltki hea ülevaate kohalikest hariduslikest väljakutsetest. Piirkonnal on suhteliselt madal rating-alushariduse lõpueksamite tulemused on vaid veidi üle 50 % ning seda tulemust soovitakse kõvasti tõsta. Kohtasin piirkonna esileedit Viviani, kes meie mõistes on vallavanem. Vivian on endine õpetaja ja teadis hästi missugused mured selles valdkonnas on, aga samas oskas näha ka arengut ning oli uhke selle üle, et koolide ning kooliskäijate hulk on tõusnud ning Kongos on nüüd ka kaks ja pool (see poolik on uus alles avatud ja kõik kohalikud haridustöötajad viitavad sellele nii, sest ta on veel arendusjärgus) gümnaasiumit. Kui varasemalt tüdrukud gümnaasiumisse ei jõudnud siis nüüd on selle tee ette võtnud päris mitmed ja ka õpetamise metoodika on veidi teistsugune. Kuigi praktikas võib endiselt näha füüsilist karistamist, siis seadusega on see keelatud ja loodetavasti harjuvad teistsuguse lähenemisega klassiruumi manageerimisse peatselt ka õpetajad.  Kongo on Nabdami piirkonna keskus ja siin paikneb ka haridusamet, mis kujutab endast avatud kontoriruumi umbes 30le rüperaalide taga istuvatele ametnikele. See kas arvutid neil üldse töös on, on muidugi iseasi, sest peamiselt tehakse tööd pastaka ja paberiga. Tehnikast aga ollakse siin riigis huvitatud ning kõikidel kel rahakott vähegi võimaldab on nutitelefon ning minu tabletit on nii mõnedki ametnikud endale nõudnud. Seega on see pigem staatuse sümbol kontoris, millega ilmtingimata midagi tegema ei peagi aga endast lugupidavatel ametnikel peaks laual üks paiknema. Kontor ise on suhteliselt tühi ja selliseid arhiive nagu Euroopa keskkonnas harjutud nägema, siin ei kohta. Ei tea kas bürokraatia on leebem ning dokumente hoitakse kuskil keskasutuses või siiski on neil arvutisüsteemid nende haldamiseks ning paberil koostatud plaanid saadakse mingisugusel müstilisel kombel arvutitesse. Ametnike töö kestab üldjuhul üheksast viieni, aga pikalevenivad lõunad ja pisikesed uinakud on täiesti tavaline nähtus. Levinud on ka imikute tööle kaasa võtmine, kuigi ametlikult see lubatud ei ole.  Sellise töörutiini juures olin väga üllatunud kui minule määratud haridusametnik Mr Niezina oli koostanud kõigest ühe päevaga mulle põhjaliku tegevusplaani. Olin temaga päev varem arutanud võimalikke koolitusi ning tegevusi ja ühe plaani visandanud, mille tulemusena pandi haridusametis kokku plaan järgnevaks kolmeks kuuks. Seega esialged muljed ja koostöö on olnud äärmiselt positiivne jääb vaid loota, et kõik läheb plaanipäraselt. Dokumenteeritud sai kolm projekti: loovuse tunnid õpilastega, koolivaatlused ning koolitused direktoritele ja teadusainete õpetajatele. Loovuse tunnid hakkavad toimuma kahel korral nädalas Kongo kiriku raamatukogus ning keskendun erinevatele loovuse väljendusvormidele-loeme ja kirjutame, teeme teadulikke eksperimente, tantsime ja joonistame. Nende tundide raames üritan ka läbi viia taaskasutuse aktsioone. Ghana on liikumas tugevalt tarbimiskultuuri suunal ning siinset maad vallutab plastiku-hullustus. Vett müüakse pisikestes läbipaistvates kotikestes ning puuvilju pannakse kaasa mustade kottidega. Need värvid on maastikul põhilised toonivõtjad ning kurb on seda pilti jälgida. Prügi mahaviskamine ei ole siin midagi kummalist ning kui küsida, kust plastikut saadakse siis selle peale tavaliselt kehitatakse õlgu. Keegi ei kujuta ettegi, et plastikut toodetakse fossiilsetest kütustest ja oleks mõistlik selle tarbimist vähendada ning taaskasutada kotte. Enamasti pärast esimest ja viimast tarbimist satuvad kotid külatänavatele ja sinna nad jäävadki, kui just mõned loomad neid ära ei söö. Teine projet on koolivaatlused, mis  viin läbi jaanuaris ning loodetavasti nende raames saan ka ise tunde läbi viia ja keskenduda siis veel enam jätkusuutlikkuse ning teadusteemadele. Koolivaatluste tulemusena saan põhjaliku ülevaate, mis teemasid peaksin kajastama koolijuhtide ja teadusainete õpetajate koolitustel. Koolitused ise hakkavad veebruarist ning teen kokku kaks sessiooni direktoritele ja teadusainete õpetajatele neljas erinevas sektoris. Seega kokku 10 koolitust, mille käigus avame loovuse teemat ja räägime aktiivõppest, kvaliteedi hindamisest ning klassiruumi manageerimisest. Ise olen igatahes väga ootusärev ning tahaks juba nendesse teemadesse sukelduda.

Ghanas on maad võtmas kilekoti maania
 Kongo kohalik prüginspektor
                                       
Sõbralikud sibula ja vektabo kasvatajad
                                       
Kongo korvipunujad

Traditsiooniline külatänav

teisipäev, 6. jaanuar 2015

Toma toma

Järjekordselt on üks Eestlane leidnud tee pisikesse Kongo külla, mis küll rahvaarvult küündib üle viie tuhande elaniku aga majapidamised paiknevad traditsiooniliselt haja-asustuse mustris ning suure koha tunnet siin kindlasti ei teki. Eesti on siin paljudele teada ja tuntud koht, eelkõige tänu Mondo koostööprojektidele ning organisatsiooni nimi on au sees. Olen juba neli päeva selles sõbralikus ja huvitava aja voolavusega kohas olnud ja võin kindlalt mainida, et lahkemaid ning heatahlikumaid inimesi kui siin on raske kohata. Kohalikud elavad savihütikestes, mis meenutavad mulle veidi kindlusi, tänu oma müürile, mille keskel on erinevate ruumide rägastik koos väliköögiga.


                                         Traditsiooniline majapidamine

 Tavaliselt iga majapidamine algab loomade elukohaga, see muidugi ei tähenda, et loomi mujalt leida ei võiks. Eeslid, sead, lehmad, kanad  ja kitsed liiguvad kõikjal. Kõige enam on siin muidugi kitsesid ei tea kas aitas sellele kaasa jõuluaegne kitseralli aktsioon (rahakogumine kitsede ostmiseks Kongo lesknaistele) või on nad lihtsalt kõige kiiremini paljunevad tegelased. Loomad inimestest tavaliselt eriti välja ei tee ja häirida ei lase, aga enamiku kohalikega saab koheselt mõnusasti jutu peale. Kohalik tervitusfraas on toma toma ja selle sain juba esimesel päeval selgeks. Kuigi noored räägivad kõik inglise keelt, sest see on neil koolides ametlik õppekeel, siis vanemad inimesed tihtipeale ei oska ja nii või teisiti on tore kohaliku kombe kohaselt tervitada. Esimesed päevad Kongos on läinud sisseelamise ja erinevate kohtumiste tähe all. Täna panime juba konkreetsemaid plaane Kongo Nabdami piirkonna haridusameti juhataja Mr Ozurega. Liina, kes oli siin enne mind erinevaid koolitusi korraldamas, on loonud  väga positiivse kuvandi Eesti hariduse kvaliteedist ja minu koolitusideid võetakse hästi vastu. Panime paika, et kui eelmiste koolituste sihtgruppideks on olnud  piirkonna alusharidust pakkuvad koolid, siis nüüd võtame ette keskhariduse ja direktorid. Enne veel kui koolitused algavad tutvun õpetajate ja  koolidega ning käin tunde vaatlemas, siis saan ka parema pildi olukorrast ja õpetajate vajadustest. Lisaks haridusameti direktoriga kohtumisele, oli mul täna veel üks oluline kohtumine. Nimelt toimetasin kirjapaki Mondo toetatavale  Martinile, kes elas paar kilomeetrit külakeskusest väljas. Kui keskuse ümbruses jalutades näeb kõvasti nutitelefone, olenemata sellest kas kodus on või ei ole elektrit, mopeede ja läänelikku riietumist, siis veidi kaugemale liikudes on pilt sootuks teine. Alles siin saad aru, et tegemist on tõepoolest Sahara aluse Aafrikaga, kus toit ja vesi on põhiteemad. 

Martin Mondo saadetisega, kui fotoaparaadi välja võtsin asendus poisi naerusuu tõsise ilmega...ega siis iga päev pilti tehta ning siinne foto-look ongi traditsiooniliselt tõsine


Kitseralli Kongo külas

pühapäev, 4. jaanuar 2015

Hoolitse patsiendi eest nii nagu tahaksid, et keegi hoolitseks sinu lapse eest kui ta peaks haiglasse sattuma

Jaanuari esimesel nädalal sai kohalike leskedega maha peetud üks tõsine õppepäev. Minu suureks üllatuseks tulid naised kohale vaid tunnise hilinemisega, mis on siinsetele inimestele suhteliselt erakordne. Ma poleks isegi mitte pahaks pannud kui nad oleksid kokkulepitud kl 9 asemel, saabunud alles kl 11-12 paiku. Läks aga nii, et 10 minutit 10 läbi olime juba täies hoos. Mõni kuu info kogumist ja pärast jutuajamisi kohalike naistega, sain kerge vaatepildi muredest, mis neid kõige enam vaevavad ja otsustasin rajada päeva 7 järgmise teemaga: rinna -ja emakavähk, kandidoos, personaalne hügieen, HIV, osteoporoos ja kerge kodune esmaabi haavade ning nahavigastuste korral.
Kuna naiste suurteks kaebusteks on olnud kõikvõimalikud liigesevalud, alustasime päeva kerge võimlemisega. Harjutused seljale, kaelale, õlgadele. Enamus neist on terve elu rasket põllutööd teinud, üksluist toitu söönud ja ergonoomiast või abivahenditest pole olnud haisugi. Nüüd vanaduses vaevavad lihased ja liigesed ning võimalik osteoporoos enamusi leskprouadest.
HIV-i teemaga alustades pelgasin, et suure tabu tõttu ei julge naised väga aktiivsed olla. Kuigi keegi neist otseselt ei möönnud ühtegi HIV positiivset inimest tundvat, sadas pärast minu loengu osa küsimusi riburadapidi. Kirjeldati igapäevases elus vastutulevaid situatsioone nagu:
Kas HIV nakkab HIV-positiivsega samast kausist süües (süüakse ju kätega otse anumast ja kardetakse nakkuse ohtu)?
Kas ma saan nakkuse kui koristan HIV-positiivse tagant ja puutun kokku tema väljaheidetega?
Kas HIV nakkub kui turu peal puudutatakse samu köögivilju?
Kui ma olen HIV-positiivne ja süüa tehes lõikan endale sõrme ning veri tilgub tomatile, kas inimene, kes seda tomatit sööb, võib nakatuda jne jne

Hügieen ja selle eest hoolitsemine on paljudel kohalikel väga nõrk. Osaliselt võimaluste puudumise tõttu, osaliselt teadmatusest ja mõningatel juhtudel ka kindlasti hoolimatuse tõttu. Kliima on soe ja vihmaperioodil väga niiske, mis omakorda loob bakteritele ideaalse keskkonna kasvamiseks. Haiglas olen tähele pannud, et naistel on kombeks end kihiti ja paksult riietada. Tihtipeale on neil 2 paari aluspükse, milledest teised on bokserite moodi pikad, seejärel tuleb pikk kleit või seelik ning kõige peale keeratakse lai kangatükk. Võin ainult ette kujutada kui palav seal all on. Kui keha veel ei pesta ka eriti sageli ongi valmis parim kompott bakteritele ja seenkasvajatele. Arutasime naistega alternatiive riietumisele, puuvillase materjali eelistamist ja vähemalt 2 korda päevas endi pesemist.
Kongo küla turupäev. Pildil näha ka kohalikus kleidis naisterahvas.
Kleidi peale on keeratud katteks samast kangast suur rätik.
Haiglasse minnes määratakse siin tohutult ravimeid. Antibiootikumid ja valuvaigistid näivad olevat Põhja-Gaanalase parimad sõbrad. Harjumuste muutmisest räägitakse neile aga vähe. Niimoodi siis joostaksegi nokk lahti, saba kinni. Vaevaga arsti juurde, sealt apteeki, siis koju vanade harjumuste juurde ja peagi taas arsti poole.
Nahahaiguse puhul määratud ravimid, sealhulgas 2 erinevat antibiootikumi
Koolituse viimase osana käisin läbi kergete põletuste ja haavade kodust esmaabi. Eestist kaasa toodud Magnum Medicali ja Forans Eesti AS-i poolt annetatud esmaabivahenditest olid mul kokku pandud tillukesed pakid koju viimiseks igale loengust osa võtvale lesele. Ümbrisena vahenditele, kasutasin kilest kotikesi, kuhu Gaanas joogiks kõlblik vesi steriilsetes tingimustes pakendatakse ja siis inimestele edasi müüakse. Kahe kuu jooksul on vett joodud ära omajagu ning eelmainitud idee üks mitmest taaskasutuse nipist. Sisuks kogusin sidemerulle ning erineva suurusega steriilseid ja mittesteriilseid plaastreid, millede igast eksemplarist avasin naistele näitamiseks ühe ja demonstreerisin kohalikku tütarlast patsiendina kasutades ka kõigi vahendite kasutamisvõimalusi ning viise. Tähtsaima punktina rõhutasin naistele taas puhtust. Hügieeni tähtsus tõuseb igasugu nahavigastuste puhul eriti tähtsale kohale ja panin neile südamele, et ükskõik missuguseid vahendeid sellistel juhtudel kasutada, peavad need olema puhtad, käed seebiga pestud ja haav enne kinni katmist puhastatud.

Leseproua esitlemas saadud pakikest: kohalik Ernesto ja Cosmopor E Magnum Medicalilt

Pärast ametliku osa lõppu jäid mitmed naised veel meiega (Kogda laekur Rose oli mulle nii toeks kui ka hindamatuks tõlgiks) juttu ajama ja küsimusi esitama. Nendega, kes jaksasid, tegime veel ka lõpuvõimlemise. Kokkuvõtteks võin julgelt öelda, et 4 tunnine päev oli meile kõigile huvitavaks kogemuseks ja loodan väga, et kohalikud naised said ka üht teist kasulikku kõrva taha panna. 


Vaprad naised, kes veel ka pärast loengut jäid jutustama ning võimlema
Haiglas jätkasin oma hügieeniprojekti. Vesteldes dr Thomasiga jõudsime järeldusele, et uued konkreetsed reeglid tuleks ametlikult kirja panna. Koostasin nimekirja kohustustest, mida nii õed kui ka teised töötajad peaksid oma põhitöö kõrvalt tegema. Kui mitu korda päevas koristama ja mis asju täpselt ning mis vahenditega. Samuti panime paika vastutavad isikud. Thomas vaatas mu kätetöö üle ja pärast heakskiitmist lubas seda paljundada ning haigla ruumide seintele üles riputada. Aasta viimasel päeval korraldasime kogu personali koosoleku, kus üheks teemaks oligi hügieeni tähtsus meditsiiniasutuses, minu tähelepanekud, ettepanekud ja kokkuvõttev ettekanne haiguste levimisest puuduliku hügieeni korral. Reaalseid olukordi haiglast näiteks tuua oli imelihtne. Ma olen näinud töötajaid väga endid kaitsmas, aga haigetest niiväga ei hoolita. Parandatud personali kraanikauss oli küll väga tore asi, aga pärast seda polnud kellegil enam meeles patsientidele mõeldud pesutünni kõrvale seepi tuua või uut vett juurde kallata. Kui haigetele kanüüli paigaldatakse, siis ennast kaitstakse küll verega kontamineerumise eest, aga samas vedelevad kasutatud nõelad osakonna põrandal, kus patsientide väikesed lapsed sageli paterdavad. Haavade sidemeid vahetades pannakse taas endile kindad kätte, aga järgmist patsienti vastu võttes kantakse samu ning kasutatakse ka neidsamu kääre, pintsette, õmblusvahendeid.
Tuletasin personalile meelde, et meditsiinitöötaja ei tee oma tööd ainult iseenda pärast. Sama hästi kui kaitseme endid, peaksime kaitsma ka teisi. Uurisin, kas keegi neist tahaks, et sellisel viisil hoolitsetaks nende ema, vanaema, laste või nende endi eest. Palusin igaühel mõtetes analüüsida enda tegemisi ja mõelda sellele, kas minu kõrval töötades tehakse miskit teistmoodi kui tavaliselt või mitte. Kui vastus iseendale on jaatav, siis järgmiseks küsimuseks tuleks – miks. Enamasti saab inimene ise aru, kui ta midagi valesti teeb ja vahest püüab seda ka varjata, aga tagajärgi pole suudetud analüüsida ning veel vähem on osatud iseennast teise inimese olukorda panna. Me kõik ju tegelikult tahame, et meid koheldaks hästi. Olgem siis ausad ja kohelgem teisi ka samamoodi.

Väsinud patsient meeste palatis
Täna tuli haiglasse vastuvõtule noor abielupaar. Mõlemal suguhaigus. Missugune konkreetselt, seda siin ei täpsustata. Sümptomite põhjal diagnoositakse, et mingi neist nagu on ja siis ravitakse veresoonde süstitava antibiootikumiga. Samal ajal kui mina ravimit ette valmistasin, pakkus nooruk välja huvitava idee. 
„Kuna ma olen nüüd siin ja sa näed mu abikaasa ka ära, siis ma arvan, et võiksin lähiajal sinu enda teiseks naiseks võtta (vähemalt Põhja-Gaanas on mitmenaisepidamine lubatud).“
Mina: „Mul on juba abikaasa ja ma ei kavatse kahte meest pidada.“
Ei, ei, sa lahutad oma mehest, ta on naguiniigi kaugel.“
Mina: „Aga mul on hea mees, kes ei peta mind, miks ma peaksin selle asemel endale suguhaigusega meest tahtma:“
Lai naeratus levib üle mehe näo: „See on viimane kord, ma enam ei saa haigust, ma luban.“

Nooruki abikaasa istub vaikides kõrvalpingil ja naeratab häbelikult.

Sexually transmitted infection ja ravi, mis koosneb 4-st erinevast antibiootikumist
ning seenevastastest tablettidest