pühapäev, 28. detsember 2014

Jõulud Kongo külas

Katolik usk on Kongo külas tugevalt esindatud ja siin asub ka lähipiirkonna suurim kirik. Seega, jõulud on päris suur sündmus ja ettevalmistusi pühadeks tehakse üsna mitmetes kodudes. Kuuske küll Põhja-Ghanas ei ehita ja pakke meie traditsioonide järgi ei pakita, aga kingitusi viiakse lähedastele sellegipoolest. Enamasti on need praktilist laadi, riis, maisijahu, pärlkana või jõukama külainimese puhul koguni kits või näiteks lehm. Kodusid kraamitakse ja külla oodatakse mujale elama asunud lähedasi - lapsi, vendi, õdesid, nõbusid, vanaema-isasid. Saanuna ka ise jõuludeks mitu küllakutset, kihutasin turupäeval pärast haiglatööd Kongo küla turule, et natuke külakosti kaasa osta. Valget riisi, seepi, pähkleid, küpsiseid, apelsine, hügieenisidemeid, kõik praktiline kulub marjaks ära. Laste jaoks oli mul Eestist kaasa toodud paar Draakoni kommipakki. 

Turult saab toiduainete kõrvalt osta ka tikke, potte-panne või näiteks plätusid

24. detsember algas pühadest hoolimata töökalt. Haigus ju ei küsi, millal on jõulud või jaanipäev. Lisaks tavapärasele tööle võtsime vastu auto kastis kohale toodud mootorratta alla jäänud vana mehe, kelle otsaesine veritses ja jalg mitmest kohast murdunud. Ayamfooya on kõigest tilluke kliinik, nii et pärast esmaabi andmist ja jala lahasesse asetamist, viis kiirabi mehe Bolgatanga haiglasse, kus jalg ilmselt hiljem opereeritakse. 
Enne tööpäeva lõppu sain meie töötajatelt veel selle aasta imelisema jõulukingituse. Olen neile nädalaid hügieeni ja puhtuse tähtsusest korrutanud, haiguste levimisest ja nakatumisest rääkinud, ise eeskuju näidanud, tolmu pühkinud, kappe ja instrumente küürinud, voodipesu vahetanud jne jne. Olin juba peaaegu usku kaotamas kui jõululaupäeval medical assistant (tõlkes velsker, aga Ghanas kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiiniõde- koolitus 3+2 aastat) Maxwell ühtäkki harja kätte haaras ning teisi sama tegema utsitas. Tulemuseks oli kollektiivne koristamine. Põrandad tõmmati üle moppidega, pingid pesti puhtaks, patsientide voodid ja kapid puhastati põhjalikult ja isegi laed ning aknakatted käidi harjaga üle. Tundsin ennast maailma õnnelikuima inimesena. Kõigele lisaks astus enne tööpäeva lõppu uksest sisse dr Thomasi poolt tellitud pea pool aastat katki olevat kraanikaussi parandama tulnud mehaanik. Tundsin Maxwelli patsutust õlal ja tema naeratus soojendas südant: „Well done, Rita, well done.“ Väikesed asjad on vahest nii suured asjad.

Meie koristustiim: Lydia, Maxwell, Bridget, mina ja Rejoice

Pärast tööd kiirustasin külla Monicale ja Sofiale. Monica on üks Mondo poolt toetatud korvipunujate koolituse läbinud naistest. Ükskõik mis hetkel või kuskohas noort naist näha, on tal alati naeratus näol. Raskest majanduslikust seisust hoolimata on ta alati rõõmsameelne ja täis energiat. Kodus on proua endale eraldanud eesruumi, kus kõigi teiste koduste kohustuste, põlluharimise ja laste kõrvalt aega jäädes usinalt korve punub. Praegugi oli pooleli vähemalt 15 eksemplari, osa kohalikule turule ja osa Eesti Mondosse saatmiseks. Paari tunni jooksul, mil neid külastasin, astus väravast sisse Monicat külastama ja niisama juttu vestma mitu lähedal elavat naabrit. Kuuldes, et meditsiinitöötaja on saadaval sealsamas ja just sel hetkel, hakkas sadama küsimusi nende endi ja laste tervise kohta. Ning heatahtlik Monica muudkui tõlkis.

Alati naerusuine Monica korvi punumas
Kui lõpuks suutsin end Monica juurest lahti rebida, kiirustasin Kongo kooli õpilase Sofia juurde. Sofia lõpetab kevadel üheksandat klassi ja soovib seejärel keskkoolis edasi õppida. Oma heade tulemustega ta kindlasti sinna vastu võetaksegi, kas aga vanematel on raha õppetasu maksta, see pole veel päris selge. Tutvusime ühes minu esimestest kooliloengutest ja jäime pärast seda juttu ajama. Nüüdseks on meist juba natuke sõbrad saanud. Nende kodu oli, nagu Monicagi oma, traditsiooniline Ghana savimajade kompleks. Kuigi loomad jooksevad ümberringi lahtiselt ja õhk tolmab harmattanist, oli müürist seespool laitmatult puhas. Vastuvõtt oli sõbralik ja soe. Kõik kodus viibivad inimesed käisid teretamas, juttu ajamas ja naeru ning lusti jagus kõigile. Valge inimese külaskäik on suur au täiskasvanule ning pööraselt põnev lastele. Ma ei tea, kas oleme kogu seda headust ja siirast rõõmu äragi teeninud.
Traditsiooniline Põhja-Ghanalase kodu
Sofia ema oli valmistanud mulle imehea õhtusöögi riisist ja sibula-kala kastmest, kuhu oli peidetud 2 kanamuna. Portsjon oli tohutu ja mind taheti jätta seda üksinda sööma. Kohaliku kombe kohaselt söövad külalised omaette ja pererahvas igaüks oma toas. Kui külaliseks oled ainult sina, siis jäetakse sind suure tõenäosusega üksinda einestama. Palusin Sofial koos minuga portsjonit jagada sest sellist kogust poleks ma eladeski suutnud korraga ära süüa. Pealekauba, polnud ma kindel, millal neiu ise nii hõrku sööki viimati on maitsnud.
Uksest sisse vaadates
Õhtul kiirustas suur osa külast kirikusse. Kell 8 algas jõuluöö missa. Monica tõdes, et tema saab kahjuks tulla ainult siis kui abikaasa otsustab ka osaleda, vastasel juhul jääb ta koju süüa valmistama. Kahjuks ma teda kirikus ei näinudki. Sofia koos oma vanema õega aga laulsid kirikukooris. Kongo küla kirikliku koori muusika ja laulud erinevad nagu öö ja päev sellest, mida meie oleme harjunud pühakojas kuulama. Rõõmsameelne gospel muusika sarnane rütm kostab läbi kiriku avatud akende ja rahvas õõtsutab end kaasa või vahel koguni lööb tantsu. Meeleolu on ülev.


Läbi pimeda öö koju jalutades imetlen tähistaevast ja tunnen, et väljas on tõepoolest jõulud.

Ka 25. detsembri hommikupooliku töötasin haiglas ja õhtuks saime kutse Nangodi paramount chiefi (Nangodi piirkonna tähtsaim juht) koju jõulupeole. Kell 16 tuli Ayamfooya kliiniku omanik Thomas mulle järele ning suundusime chief palace poole. Palace ise kujutas endast tüüpilisi Aafrika savimajakesi, ehitatud ringiratast. Eesruum loomadele, seejärel ümmarguse kujuga hoov, mille äärtes toakesed. Kogu kompleks ümbritsetud savimüüriga, mis ühtlasi nii kaitseks kui ka seinteks osadele ruumidele. Erinevus teiste elamutega oli see, et pealiku residents oli tohutult suur. Sisenemisel näis nagu astuksid külatänavale. Sinu ees asetses keskväljak ja sealt hakkasid hargnema väikesed tänavad, mis lõppesid majadega. Ning neis oli kõigis elekter.
Juba kaugelt võttis meid vastu siinsetele õhtutele nii omane vali diskomuusika. Müüride kõrvale oli tõstetud 4 tohutu suurt kõlarit, mis täiskäigul bassi välja pressisid. Kohalikud naised tantsisid puusi jõnksutades ja nii umbes 100 last hüples rõõmsalt ümberringi. Thomasit nähes läks rahvas veelgi rohkem kihama, naised hakkasid meid saatma, hüplesid, laulsid, laksutasid keelt ja tantsisid. Vaatepilt oli vaimustav. Meid saadeti istuma aukohtadele koos umbes 30 muu tähtsa näo ja kohalikku pidulikku rahvarõivasse – smocki riietatud mehega. Paar nädalat tagasi, teiste Mondo vabatahtlike lahkumispeol, kinkis Kogda meile kõigile oma smockid. Chiefi pidu oli esimene koht, kus sain seda traditsioonilist riietust uhkusega kanda.
Õnnelik smocki omanik
Nabdami piirkonnas on 12 paramount chiefi (oma piirkonna tähtsamad pealikud). Inimene, kes sellele kohale valitakse, täidab oma kohust elu lõpuni. Pärast seda valitakse parimate võimalike juhiomadustega kandidaatide seast uus pealik. Enne Nangodi chiefi välja ilmumist, toodi kohale nikerdustega kaunistatud tool, pehme padi pealiku jalgadele, kitsenahk tolmu kaitseks ja valitsuskepi moodi toigas. Sellele kõigele järgnes tähtis mees ise. Kui pealik seisis, pidid ka kõik külalised seisma, kui keegi soovis teda kõnetada, pidi selleks maha kükitama. Kui pealik ise rääkis, siis kõik need 30 tähtsa välimusega meest muudkui plaksutasid käsi ja vastasid kooris: „Naa, naaaa.“ (tähendab ühtlasi nii nõusolekut, heakskiitu kui ka lihtsalt vastukaja - me oleme kuulnud, mida sa ütlesid)
Ametlikule osale järgnes õhtusöök, milleks umbes 10-le inimesele oli hoovi peale kaetud laud. Ülejäänud rahvale jagati kätte ühekordsetes nõudes riisi ja kanaportsud. Toitlustust ja jooke finantseeris chiefi noorem vend, kes praeguseks elab pealinnas Accras ja töötab tähtsal kohal. Toidu kõrvale pakutakse kõikvõimalikke karastusjooke. Coca-Cola on siin nagu staatuse sümbol, kõik armastavad seda. Õhtu jooksul joob mõni mees ära 3-5 pudelit eelmainitud magusat vedelikku, mina aga otsustan Malt linnasejoogi kasuks, mis sarnaneb meie kaljale ja pole nii imalalt magus. Koju lastakse meid alles pimedas, mille varjus üritamegi külarahvale märkamatuks jäädes autoni hiilida. Kui nad peaksid doktorit märkama, jääksime taas mitme kohustusliku viisakusvestluse võrra toppama. Siin lihtsalt peab kõiki tervitama ja on ebaviisakas jätta küsimata ka kõigi lähedaste, sõprade ja koduste käekäigu kohta.
Imetlen doktor Thomasit, kes oma puudest hoolimata, võtab osa haiglatööst, kohalikest üritustest ja on külarahva seas väga austatud mees. Kongos ei ole kaldtreppe ega siledaid teid. Igasse majja pääsemiseks tuleb ületada vahest isegi põlve kõrgune barjäär. Tema proteesid on vanad ja ebapraktilised, aga sellegipoolest on ta iga päev toimetamas, käib Bolgatangas, küla üritustel ja haiglas tööl. Täna, täpselt 20 aastat tagasi jõulupäeval kaotas Thomas avariis oma mõlemad jalad. Auto sõitis talle haigla ees otsa kui ta töölt koju kiirustas.
„See on päev, mida ma pühitsen iga aasta“, tõdeb Thomas ja tõstab Coca-Cola pudeli õhku.
„Miks sa pühitsed sellist päeva?“ uurin imestunult.
„Sest see päev muutis mu elu. Ma poleks praegu inimene, kes ma olen, kui õnnetust poleks juhtunud. Raske uskuda, aga see andis mulle hingerahu ja oskuse elu rahulikumalt võtta. Olen mina ise ja võin teha mida tahan.“
Thomasi positiivne mõtlemine on imetlusväärne. Soovin talle päeva lõpuks kauneid pühi, kodustele, tugevat tervist ja rahulikku jõuluööd. Olen veetnud Kongo külas oma elu huvitavamad ja erilisemad jõulud. 

Baobab-ahvileivapuu on minu kohalik kuusepuu

reede, 26. detsember 2014

Jõulutervitused

Troopilised jōulutervitused Lõuna Ghanast. Olen peatselt alustamas tööd Bolgatanga ōpetajate ning koolidega aga enne veel kui harmatani ja kuumusega rinda pistma hakkan otsustasin endale jōulupreemiaks ühe mõnusa regge ja surfihōngulise nädala vōimaldada. Natukene minust ka koordineerin Audentese Erakoolis rahvusvahelist IB õppeprogrammi ning olen juba ligi 9 aastat bioloogia, geograafia ja tantsutunde andnud. Lääne Aafrika tuluke hakkas minus põlema pärast mõningasi aafrika tantsu õpinguid Taanis ning djembe (tüüpiline lääne-aafrika trumm) tunde Tallinnas. Kui avastasin enda jaoks sellise toreda MTÜ nagu Mondo olin äärmiselt õnnelik, et saan panustada enam kohalikku haridusse ning ühtlasi kogeda kultuuri kogu selle värvikirevuses. Luban, et jagan siin edaspidi parimaid hetki ja seda energiat, millest siin puudu kohe kindlasti ei tule. Esmamuljed Ghanast on vapustavad- inimesed on sōbralikud ja abivalmid, igal pool kōlavad rütmid ning siinne värviküllus on väga värskendav vahepala meie halli-maania järel. Saabusin Ghanasse täpselt päev enne jōulupühasid ning seega saan kogeda mida jõulud ühe Ghanalase jaoks tähendavad. Jõulud on siin eelmäng uusaastale ning terve pühadenädal kujutab endast üht suurt pidu, millest võtab osa terve kogukond. Noored on kostümeeritud ja käivad gruppidega linnapeal tantsimas, midagi meie marditraditsioonile sarnast.  Kirikud ja veidi rahakamate perekondade kodud on dekoreeritud puna-roheliste lintidega ja toas on jõulupuu koos kunstlumega. Lapsed laulavad traitsioonilisi jōululaule lumest ja kuusepuust, mida kumbagi siin looduses ei kohta. Televisioonis kōnelevad pastorid jōulude tähendusest ja poliitikud edastavad uusaastasoove. Bussiga Accrast Takoradisse sōites sain ka jōulupalvuse osaliseks. Üks reisija, kes tōenäoliselt oli pastor, luges täie pühendumusega katkeid pühakirjast. Kōigest täpselt aru ei saanud, sest kuigi ametlik riigikeel on Inglise siis see jutlus oli kohalikus keeles. Teisel jōulupühal sain pidutseda Busu rannabaaris, kus oli terve küla kokku kogunenud ning meeleolu oli äärmiselt ülemeelik. Rannal põles lōke mille ääres lapsed tantsisid ja pauku tegid kuni hiliste öötundideni. Noored emad tantsisid lapsed seljale seotult reggerütmide saatel. Peol oli ka teisigi obrunisid ehk valgenahku, kes peamiselt siia sattunud samadel pōhjustel nagu minagi. Kohtusin kolme USA ning Kanada neiuga, kes on viimased kuud Takoradis inglise keelt ōpetanud ning 3 Saksa kutiga, kes on sama teinud Cape Coastis. Kōik jagasid ühist muret siinse tuupimis-stiilis ōppe jätkusuuttlikkuse üle ning kurtsid, et ōpetajad panevad liigselt vähe rōhku interaktiivsete meetodite rakendamisele. Ootan juba Bolga õpetajatega kohtumist, aga enne seda veel mõned päevad naudin lõuna muretuid reggerütme ning fantastilist ookeani.

Busua rand


esmaspäev, 22. detsember 2014

Harmattan on alanud

          Harmattan on alanud (Sahara kõrbest tulev kuum, kuiv ja tolmune tuul, mis puhub üle lääne Aafrika novembi lõpust kuni poole märtsini. Wikipedia). Väljas on jahedam (30-35 kraadi) ja paljud kohalikud on oma joped ning jakid selga tõmmanud.

Külmetavad kohalikud Ayamfooya ooteruumis
Kuna lapsed on jõuluvaheajal, olen tagasi kliinikus ja naudin täiega jahedas hommikus jalgrattaga tööle sõitmist.  Ayamfooya haigla, seistes täpselt suure autotee ääres, vajaks hirmsasti mööda kulgeva tee asfalteerimist. Klaase, selliseid nagu meie ette kujutame, akendel pole - paigaldatud on ainult natuke laia ribikardina moodi plastikust ribad, mis ööd ja päevad palavuse tõttu lahti on. Ja isegi kui nad kinni keerata, tuleb õhus pidevalt keerlev tolm igast praost sisse. Töötajatel pole sugugi mitte nii kiire nagu vihmaperioodil, aga koristamisega siin suurt tegeleda ei viitsita. Sama kuiva lapiga pühitakse üle protseduuri lauad, kappide pealsed, kõikvõimalikud tööpinnad ja ka patsientidele mõeldud pingid. Tolm tõuseb hetkeks õhku ja vahetab kohta. Üritan meeleheitlikult esmaabi vahendite kandikut ja vahendeid mulle loovutatud väikese niiske lapiga puhastada.

Dr More vastuvõturuum. Selle ees mõõdab õde patsientide vererõhku
ja kontrollib kaalu

Lillelise vakstuga laud, mis natuke paistab, on lihasesse ja veresoonde süstitavate
ravimite, süstalde ja muude vahendite säilitamiseks. Protseduur toimub sealsamas
kõrval. Auguga karpi kogutakse kasutatud nõelad.

Patsiente on vähe. Kuival perioodil on vähem haigusi liikvel ja samal ajal on valitsus otsustanud ka tervisekindlustuse süsteemi muuta. Uute kaartide saamiseks peab kohalik haigla võtma ühendust pealinnaga, aga aparaat on katki ning ilma kindlustuseta inimesel pole alati raha ravi eest maksmiseks.
Mõned lapsed tulevad oma haavu siduma ja haaran rõõmuga igast tööotsast kinni. Olen haava ruumi natuke enda vastutuse alla võtnud, üritades tavapärase puhastamise ja sidumise kõrvalt inglise keelt rääkivaid patsiente õpetada. Keskealine naisterahvas tuleb juba kolmandat korda oma ära põletatud sõrmega, mille side praktiliselt tilgub veest. Kutsun Lydia abiks, et naine kindlasti aru saaks, kui oluline on sõrme hoidmine puhta ja kuivana. Kummikinda kaasa andmine koduste tööde toimetamiseks ei tule õe meelest kõne allagi ja seega jääb ainult loota, et mitmekordsed manitsused kannavad vilja.
Paar noorukit soovivad ümberlõikuse järgseid sidemeid vahetada. Tavapärase haava sidumine maksab ilma kindlustuseta isikule 1-2 cedit (25-50 eurosenti). Seejärel on taas tükk aega vaikne. Kaks õdedest viskavad end patsientide ooteruumis pikkadele pinkidele pikali ja norskavad hetk hiljem. Lydia ja mina lösutame sealsamas tehes mitte midagi. Tegelikult on ooteruumis pinkidel vaba aja veetmine vastu kõiki minu reegleid, aga sellele kostetakse vaid naerusuil: This is Africa. You must abapt. Mõtlen kõigile neile koolera patsientidele, kes samadel toolidel on istunud ja pärast seda kergele kuiva riidenartsuga tuulutamisele -  ning minu esimese loengu idee haigla töötajatele ongi ühtäkki valmis küpsenud.

Väsinud meditsiiniõde ooteruumis

Mõne aja pärast hüppan siiski tegevusetusest hulludes püsti ja kraban uue lapi järele. Järgmine tund aega möödub tolmu pühkides, instrumente pestes, ampullide kilde kokku pühkides ning haava ruumi kušetti nühkides. Aeg-ajalt kuulen Lydia häält: „Need hommikul juba pühiti...... see on lihtsalt tolm, mis väljast tuleb.“
Ilmselt tolm ei kvalifitseeru siin mustuse alla.

Enne hommiku vahetuse lõppu näen enda suureks rõõmuks Lydiat siiski põrandat pühkimas..... Ning siis kuulen reseptsionisti häält: "Mida imet, miks sa Lydia täna juba teist korda koristad?“

Rejoice ja Vivian patsientide kaarte täitmas

Hügieenist on neil tõepoolest meiega erinev arusaam. Nägin, kuidas medõde ründas 2cm-st õhumulli infusioonisüsteemist välja laskma – kasutades selleks põrandalt üles tõstetud nõela. Minu kohkunud nägu nähes seletas ta, et õnneks olime nii kiired ning saime jaole enne kui õnnetus kaelas. Ta ei näinud tulevat selle pealegi, et minu pilk oleks võinud olla põhjustatud millegist muust kui hirmust õhutasku ees. Ilmselt on neile rõhutatud, et soonde pääsev õhk on eriti ohtlik. Mida hügieeni loengutel õpetati, seda ma pole veel aru saanud.
Kätepesemistünn haigla õuel

Minu esimene õhtuvahetus algas 4 töötajaga. Psühhiaatriline meditsiiniõde, medical assistant (otsetõlkes velsker, aga Ghanas tähendab kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiiniõde - koolitus 3+2 aastat), õpetaja haridusega abitööline ja turvamees. Paari tunni möödudes palus õpetaja luba lahkuda kuna kusagil oli pidu ja haiglas naguniigi vaikus. Järgmise paari tunni pärast korjas medical assistant oma kompsud kokku ja ajas motikale hääled sisse. Järgi jäi psühhiaatriline õde ja turvamees. Ning mina. Sekund pärast seda astus väravast sisse rinnust kinni hoidev vanem meesterahvas ja teda talutav nooruk.

Kaebuseks valu vasakul rinnas, raske ja valus hingata ning ragisev köha. Mees oli üleni higine, muudkui pressis käega rinnust ning hingas pindmiselt ja katkendlikult. Saime jutust niipalju aru, et ta oli käinud haiglas ka eelmisel päeval sarnaste, kuid mitte nii tugevate sümptomitega. Otsimisest hoolimata jäi toimik aga kadunuks nagu tina tuhka ning mees ise kahjuks ei teadnud öelda, mis diagnoosi arst oli talle pannud. Laboratoorium ammu suletud.
Õde seletas mulle, et neil pole küll õigust diagnoosi panna, aga on õigus määrata SUSPECTED DIAGNOSIS. Ja kui sa oled selle korra teinud, siis sa oled endast parima andnud ja ei pea enam muretsema (mida iganes see viimane siis tähendabki). Ta määras mehele Aminofülliini, Hüdrokortisoni ja Cloxacilliini antibiootikumi ning jättis ööseks kliinikusse valvesse.
Järgmisel hommikul tööle jõudes astusin palatist läbi ja uurisin kuidas meie õhtusel patsiendil läheb. Sain vastuseks, et palju paremini ning siis sirutati käsi välja palvega tilguti eemaldada. Ta oli koju lubatud.
Lõpp hea, kõik hea..... Vähemalt niikauaks kui on vaja selgusele jõuda, mis meest tegelikult vaevas.

Eilne päev ja hügieen jäid aga siiski hinge peale ning olin otsustanud rääkida kliiniku omanikuga oma loengu ideest. Hügieeni tähtsusest terviseasutuses, haiguste levimisest ja tervishoiutöötajate kohusest seda ennetada. Doktor Thomas kuulas mu ära ja tõdes kurvalt, et minu ettepanek kinnitab kahjuks tema tähelepanekuid, et puhtuse eest hoolitsemine on alla käinud. Ta nentis, et kui tuleb ette teatatud inspektsioon, läbitakse kontroll laitmatult, aga kahjuks koristatakse nendel kordadel vaid kontrollijate jaoks. Tavalistel päevadel istuvad töötajad vabal ajal niisama ja ajavad juttu või toksivad telefonis.  Sain vabad käed oma mõtteid ette valmistada ja pärast pühi lubati probleem lauale tõsta. 

Tolmuses aga jahedas õhtus väntan mõnuga tagasi koju. Harmattan on täies hoos.

esmaspäev, 8. detsember 2014

Nr. 9- Inimesed on ilusad ja head


Istun   viimasel  Kongo  küla  tööpäeval  oma  kontor-magamistoas   kirjutuslaua   taga   ning    teen kokkuvõtteid -   MTÜ Mondole oma tegevusest ning iseendale oma mõtetest ja tunnetest.
Pärastlõunane kuum päike õnneks mu aknast sisse ei piilu, aga ilma laes tiirleva ventilaatorita oleks ajusid siiski üsna raske liigutada. Majast mööda jalutavad lapsed tulevad koolist- nende jaoks on tööpäev juba selja taga. Kuigi ega õhtu ainult mängides ei möödu- kindlasti saatetakse väiksemad poisid-tüdrukud kaevule vee järgi ja vanemad lapsed saavad muid majapidamisega seotud ülesandeid. Pilku puhkehetkeks õue suunates joosevad silme eest läbi juba harjumuspäraseks saanud pildid- läbi värava meie aeda lipsanud kitsed kuivanud lehti ja vilju närimas, sisalikud ja gekod oma igapäevaseid toimetusi tegemas ning pull, kes oma selga mõnuga vastu betoonmüüri sügab. Peast sebivad miljonid mõtted- lähetuse lõppemisest, puhkuse algusest, miinus 17 kraadist Eestis ja kõigest/ kõigist, mis jääb siia Kongo külla maha.
Täna on tööle keskenduda selle võrra raskem, et iga natukese aja tagant kostub  maja välisuksele koputus. Meie peatne lahkumine on ärevile ajanud ka kohalikud ja nii tulevad inimesed veel asju ajama, lõpetamata jäänud vestlusi kokku tõmbama ja head aega ütlema. Kedagi ei saa ilma heade sõnadeta minna lasta!
Järjekordse koputuse peale avama minnes on ukse taga õmblejanna Akosua. Olen teda juba mitu päeva taga otsinud, et tagastada temalt laenatud õmblusmasin. Nüüd on siis dzunglitrumm (ehk siis telefonikõned) ka temani jõudnud ja ta on leidnud vaba hetke oma masinale järgi tulemiseks. Tänan teda südamest ja jätan talle mälestuseks väikese käevõru ning mõned õmblustarvikud, mis kasutamata jäid. Akosua tänab häbelikult, tõstab õmblusmasin pealaele ja läinud ta ongi... Meenutan meie esimest kohtumist ja masina rendihinna üle vaidlemist- minu pakutud summa ja tema soovitud teenistuse vahel haigutasid ligi 100 GNC-it (ca 25 EURi)! Sain oma läbirääkimis- ja veenmisoskust treenida, enne kui mõlemad tehinguga rahule jäime. Kuigi meie eesmärk on kohalikele naistele toodete ja teenuste eest õiglast hinda maksta, peab enda rahakotti ka vaatama:)! Mõned nädalad hiljem said Akosuast ja tema sõbrannast Constance`st meie head koostööpartnerid, tänu kellele saame Mondo jõuluturul pakkuda aafrikapärastest kangastest ostu-, mündi- ja kosmeetikakotte. Proovisin teisigi Kongo küla õmblejaid, aga näpunäidetest arusaamisel ja näidiste õmblemisel olid nemad teistest peajagu üle!

Kes olid teised minu siinsed kaaslased, koostööpartnerid, ergutajad ja intrigeerijad!?
Maailma parim liiklusmärk! Ja iseloomustab suurepäraselt ka elu tõuse ja mõõnasid:)!
Kõige rohkem aega veetsin ma kindlasti koos korvipunujate grupi naistega. Peab ütlema, et nende seas oli väga värvikaid kujusid! Esmalt meenub grupi juht ja auväärseim liige proua Mary, kes alati oma õigust taga nõudis ning rääkis sellest, kuidas asjad tegelikult peaksid käima! Vaatamata kõrgetele nõudmistele on tegu siiski väga südamliku ja toreda prouaga, kes küsis, et millal ma siis naasen ja korvi-asja edasi ajan. Minu kõhklevale vastusele kommentaariks ütles ta, et loomulikult pean see olema mina, sest uusi tulijaid nad ei tunne ega tea, aga mina olen juba oma inimene! Aitähh Mary!

Kongo küla tublid punujad
Kõige särsilmsem naine Kongo külas on kindlasti punuja Monica, kelle motoks on tegutseda fast-fast (ehk siis kiiresti-kiiresti) ning kes on oma positiivsuse ja ettevõtlikusega paljudele heaks eeskujuks! Millal iganes Monica juurest läbi astudes kostus tavalise toma-toma (tere nabti keeles) asemel juubeldav tervitushüüd ning  hoovis oli kindlasti muude asjatoimetuste kõrvalt valmimas ka mõni punutis. Monicast loodame suurt abi tulevaste meie poolsete punutud korvide-kottide tellimuste vastu võtmisel, edastamisel grupile ja valmis toodangu Eestisse lähetamisel. Proovisime tellimuse läbi mängida ka nüüd kohapeal olles, ning peab tõdema, et kitsaskohti jagub! Näiteks on naised väga tundlikud kriitika suhtes ja hakkajatel noortel on väga raske vanematele õdedele öelda, et nende tehnika vajab veel täiustamist või kvaliteeditase tõstmist! Minu kolleegi Diana sõnul on gruppidel siiski hea omadus ennast ise organiseerida, niisiis laskem asjadel settida ja hoidkem pöidlad pihus, et suur töö, mis Kongo külas punujate grupiga tehtud, ka tulevikus vilja kannaks.

Monica hoovist võib alati pooleli olevaid punutisi leida:)!

Samuti loodan ma, et peatselt kannavad vilja ka puud, mis lahkete Eesti annetajate toel oma  kasvuala lähedusse veesüsteemi saavad. Olgu veelkord tänatud kõik Eluvee kampaaniale kaasaelajad ja toetajad. Kel huvi, saab infot blogi postitusest nr.5! Annetusi ootan kuni 2014 aasta lõpuni! Seoses selle kampaaniaga tuleb meelde härra  Victor, kes on MTÜ Mondo partnerorganistatsiooni KoCDA esimees ning paljude kohalike sotsiaalsete projektide vedaja. Victori sõnul on iga Eestist lähetatud vabatahtlik eestlanna talle kui oma tütar, kelle eest peab hästi hoolitsema ja vahel kuluvad ka manitsused marjaks äraJ! Suur tänu Victorile kohalikke kombeid ja traditsioone tutvustamast ning erinevatesse projektidesse panustamast! Tema südamlik kõne meie lahkumispeol tõi minu silmanurka pisikese pisaraJ! Suurima rõõmuga mõtlen alati Victori poja Evansi peale, kes oli meie jaoks tubli abikäsi! Kas vajasid transporti, dokumentide väljatrükki, juhatust punktist A punkti B või  ei saanud interneti krediidi laadimisega hakkama- Evans lahendas pisikesi igapäevaseid olmeteemasid ladusalt ja nurisemata. Hoian pöialt, et sõjaväeteenistus, mida noormees pikisilmi ootab, algab peagi ja et ta pere leiab mõne aasta pärast võimaluse ka ülikoolihariduseks!

Kraav torude vedamiseks on juba kaevatud!

Eluvee projekti eelarve

Alati hakkamist täis madame Rose on täna vaikne ja tasane. Enda sõnul on ta lihtsalt kurb meie lahkumise pärast. Rose leiab igas teemas midagi põnevat ja nii võibki teda leida KoCDA laekuri kohalt, aktiivsest kirikuteenistusest, korvipunujate ringist, sheavõi workshopilt ja oma piirkonna kodudes tervishoiualast teavitustööd tegemas. Roseil on 5 last, kellest küll osa juba täiskasvanud, ent tema kasvatada on jäänud ka 2 pojalast. Vahel harva leidsin ta meie terassilt istumas ja tunnistamas, et raske on! Aga järgmisel hetkel lööb ta selja sirgu, paneb ilusa kleidi selga, võtab jalgratta käe kõrvale ja asub tegutasema. Rose teab, et elu edendamiseks peab ise aktiivne olema!

Võõrastemaja, kus enamik Mondo vabatahtlikke elab, kuulub kohalikule katolikule kirikule. Seepärast puutusime kokku isade Lawrenci ja Roshyga, kelle kodumaa on hoopis India, aga misjonitöö on toonud nad Kongo külla.  Kohalik kogukond on olnud isa Lawrence juhtida 3 viimast aastat ning meie lahkumisõhtusöögil avaldas ta lootust, et saab oma alustatud tööd jäkata ja Kongosse enam panustada. Tänaseks juba edasi suunatud noor isa Roshy oli Kongo küla tõeline fänn ja kohalikele peredele suur tugi. Pärastlõunastel jalutuskäikudel teda kohates oli ta pea alati teel mõnda peret külastama! Isad Indiast avardasid kindlasti minu usulist maailmavaadet ja andsid samas hea võrdlusmomendi Kongos kogetule, sest ka nemad on ju „sisserännanud“.

Kongo kiriku kellatorn- kutse hommikusele palvusele oli tavaliselt minu äratuskellaks!
Meie vabatahtlike seltskond isa Roshyga Burkina Faso piiril!
Kõige põnevamad vestlused ja lõbusamad malt`i joomised (populaarne kalja taoline jook) toimusid  sõprade Jamesi ja Martini seltsis! Mõlemad noored mehed on pedagoogid ja koolidirektorid ning ka üldiselt ühiskonna aktiivsed liikmeid. Jamesile tuleb suur tänu öelda ka trummi töötubade eest, mida ta lahkelt oma õuel pühapäeva pärastlõunatel korraldas. Hea sõnaga ei saa meenutamata jätta ka Karimi Bolgatanga linnast, kellega kohtumine oli lõbus ja segane lugu! Rentisme Kongo tuttavalt mootorratta ja ühel heal päeval oli vaja sellega hooldusse minna. Ratta omanik soovitas Bolgast üles otsida kuldsete kätega mehe Haruna, kelleni me siis juhatuste kohaselt ka jõuda üritasime. Leidsime üsna mitu Harunat, aga nagu hiljem selgus, siis mitte seda õigetJJJ! Haruna asemel kohtusime aga hoopis Karimi nimelise noormehega, kes oli asjalik, osavate käte, hea südamega ja sõprade jaoks alati olemas!

Karimi motopoe tavaline kunde:)!
Paar päeva tagasi küsis sõber Kongost, kas minu lähetuse ülesanded ja eesmärgid on täidetud. Vastus oli igati aus- jahh ja eiJ! Töölepingusse kirja pandud punktid on suures enamuses plussidena kirjas. Samas on teemasid, mis vajavad tagasi Eestis olles süvenemist ja mõtete mõlgutamist. Valdav tunne hetkel on siiski see, et üht-teist on veel tegemata, lõpetamata, isegi algatamata! Elame- näeme, millistel ideedel on vaja veel tegudeküpseks saada. 

Aitähh MTÜ Mondole mind Ghanasse Kongo külla lähetamast! Aitähh Eesti Välisministeeriumile ekspertide lähetusprojekti rahastamast!

Kõigi sõprade ja lugejatega loodan kohtuda 20. detsembril Mondo Jõululaadal (Telliskivi Loomelinnakus), kuhu peaksid Ghana Posti vahendusel jõudma ka lähetuse ajal valminud kotid-korvid ja õmblustooted, samuti sheavõi!
Tule uudista jõuluturul ka punutud kotte-korve!

Aafrikapärastest kangastest ostukotid
Mündi ja kosmeetikakotid
Head aega Kongo küla! Ma loodan kogu südamest, et me kohtume veel!
TriinJ

Kongo õpetas mulle lihtsat ja kiirustamisevaba elu!

Suundun nüüd puhkuse- ja reisiradadele. Loodan ka paaril järgneval nädalal kogetu siia kirja panna. Sest kes teab, ehk oled just Sina varsti Ghana poole teelJ!?


Koolitusjärgsed vaatlustunnid

Suunurgad kisuvad vägisi antigravitatsioonina taevapoole, süda laulab rõõmust, silmad-kõrvad ei suuda uskuda toimuvat - milline, lausa mitmemilline kirjeldamatult hea tunne on olla tunnistajaks oma panusele maailmaharidusse. Metoodiliste loov-ja aktiivõppe koolituste järgsed vaatlustunnid annavad põhjust õnnelikuna tunda, õpetajad kasutavad reaalselt minu tutvustatud meetodeid oma igapäevatundides. Kindlasti üks maailma parimatest tunnetest! Mida (südamega) külvad, seda (südamega) lõikad! 

Maalilise asukohaga Logre kooli  6. klassi õpetaja selgitas lastele põhjalikult, kes ma olen, miks ja mida ma nende tunnis vaatlen ning kiitis väga, et minu läbiviidud õpetajatekoolitusest on lastele palju kasu. Õpetaja kirjutas esimese asjana tunnis tahvlile kuupäeva: 1. detsember. Minut hiljem hõikas üks poiss, et kas täna ei peaks hoopis 31. november olema....ja siis läks jutt innukalt sellele, mitu päeva igas kuus on. Mulle plahvatas kohe pähe, et seda ei pea ju üldse pähe tuupima (jaanuaris on 31 päeva, veebruaris on 28 või 29 päeva, märtsis.... jne)....ja nii näitasingi õpilastele, kuidas omaenda kätt kasutades seda lihtsat asja elu lõpuni õigesti teada (armas lugeja, sa ikka tead käenukkide-kalendrit?)...Üks käsi rusikas, kujutades loovalt mägist maastikku, teise käe nimetissõrm "rändajana", algab jutt: rändur alustas oma üheaastast teekonda mägisel pinnal (sõrmenukke mööda), iga mäetipp (sõrmenukk) kujutab kuud, milles on 31 päeva, kahe nuki vahe 30 või vähem päevi...tagasiteed alustab rändaja juulis, seega juulis-augustis mõlemas 31 päeva). Vasakud käed rusikas, silmad säramas, olid õpilased haaratud.....aga kindlasti mitte rohkem kui õpetaja....kes vähemalt viis korda mainis, et õppis jälle minult midagi uut. Õpetaja teeb tahvlile ka käenukkidest joonise, et ikka kõik aru saaksid, ka visuaalse õpistiiliga õpilased (õpistiilidest rääkisin ka koolitusel).
Tahvlil Liina nimi, selgitab õpetaja, et käis minu koolitusel, kus õppis kasulikke uusi meetodeid.
Õpetaja avastab, et üks tüdruk on tundi tulnud oma õega, kel vanust ca ühe aasta jagu....väike tirts istub kuuletab oma suure õe pingi juures maas ja mängib  ka oma näppudega. Õpetaja siis küsib, kuidas väike neiu juba 6. klassi sai....ja palub tal klassist lahkuda.....siinmail on täiesti tavaline, et õde-vend tuleb oma väikse, alla neljaaastase õe-vennaga tundi, see, et õpetajatel lapsed tunnis kaasas on, ei riiva isegi pärast siinoldud kolme kuud enam silmagi (naisõpetajatel laps rätiga selga seotud, meesõpetajatel suurem laps jala küljes klammerdumas....
Inglise keele tunni keskne võte on sõnavara arendav meetod, kus olemasolevast sõnast tuleb loovalt uusi sõnu moodustada.
Õpetaja palub mõelda üks võimalikult pikk sõna (nt "comprehension", "irresponsible", "international" jne) ja selgitab meetodit "vocabulary formation" (Sõnavaramäng), mida koolitusel õpetajatele ühe kasuliku keeletunni meetodina tutvustasin. Lepitakse kokku, et hakatakse mängima sõnaga "comprehension". Mind üllatas positiivselt, et õpetaja oli võtte tutvustamisel lastele väga loov, selgitades mängu järgmiselt: "Kujutame ette, et sõna "comprehension" on ema, kellel on palju lapsi. Teie ülesanne on mõelda, mis on laste nimed, moodustades ema-tähtedest lastele nimesid." Nt hen, open, pen,  one, see jne.

Aktiivsed ja loovad õpilased - rõõm!

Tunnidistsipliin on väga hea. Õpetaja selgitab ka häälikute m ja n õigestihääldamist ja toob paralleele sarnaselt kõlavate sõnadega. Virgutusena ja tunnustusena plaksutatakse rütmis, sel klassil on isegi mitu rütmi, samuti muudetakse rütmi kiiremaks/aeglasemaks vastavalt õpetaja korraldustele.

Tunni teine pool on nagu ikka individuaalse töö jaoks, seega, pärast frontaalset aktiviseeritust avatakse vihikud ja õpetaja juhistel moodustatakse võimalikult pikki sõnu ja neist omakorda sõnu "Mother and children"-meetodil. Tunni lõpus teeb õpetaja ka reflektsiooni: korratakse üle käenukkide järgi kuudes olevate päevade arvud ja õpitud võtte kasulikkus.

Annan üle omapoolse paki õppemeetoditega ja tänukirja toiduprojektis osalemise eest.

Tänukiri toiduprojektis osalemise eest on klassi pairmale poisile, kooli esindajale üle andmisel.

Ühe ereda killuna õpetajatele suunatud koolituste järgsetest vaatlustundidest meenutan ka ühe 4. klassi inglise keele tundi. Õpetaja oli erakordselt energiline, särav, näitlev, õpilasi motiveeriv ja enda eeskujuga innustav noor meesterahvas. 

4. klassi tüdrukud häälestusharjutust ("Edasta plaksusõnum") sooritamas, nabtikeelne "kalam-kalam" (kiiresti-kiiresti) kõlamas.

Et selles klassis on 45 õpilast täna kohal, mõni ka puudu, tuleb õpetajal aktiivõppemeetodite läbiviimiseks klass poolitada poisteks ja tüdrukuteks. Ja et tegemist on eksamieelse nädalaga (vaheaeg algab 18. detsembril ja enne seda tehakse perioodieksamid igas klassis), on praegune nädal kordamise päralt.

Antud inglise keele kuulamise ja rääkimise tunnis korratakse õpitud uusi sõnu. Armas tõdeda (ma vist naeratan juba haiglaslikult KOGU AEG rõõmust), et õpetaja kasutab ka distsiplineerimisvõtteid, mida koolitusel jagasin ("Suu lukku, võti tasku" nt). Algab sõnaseletusmäng "Pantomiim", õpetajal on lamineeritud paberitel trükitud mõisted. Klass elavneb üha rohkem iga sõnaga, nalja saab palju ja enamus lastest on haaratud tegevusse. Kuidas seletaksid Sina, hea lugeja, sõna "ema" võimalikult lihtsalt ja kiirelt? Ghana õpilasel pruugib vaid tahvli ees kahe käe nimetissõrmi rindade kohal hoida, kui pea kõik vastust õhinal on valmis hõikama. Imetav ema.....fantastiline lähenemine! Mina vast oleks kujutanud rasedakõhtu....:). Aga kuidas seletaksid sõna "isa"?  Ghana laps näitab  kujuteldavat habet ja jällegi lihtsaimast lihtsam ära arvata, millega on tegu.


Pantomiimimäng, õpetaja aitab hättajäänud seletusega last.
Kokku õpitakse nii 10 mõistet. Seejärel annab õpetaja kaks minutit aega lastele, et sõnade kirjapilti iseseisvalt meelde jätta. Siis kustutab õpetaja tahvlilt sõnad ja asub ise pantomiimi tegema, õpilased peavad ära arvama, mis sõnaga on tegu ja "spellima" tähthaaval. Üks laps vastab valesti, õpetaja küsib klassilt: "Kas me plaksutame talle?" Klass: "Ei!" Karm, aga tõhus, nägin, et laps küsis teistelt, kuidas õigesti on ja kordas vaikselt mitu korda üle.

Mis sõna seletamisega võiks siin tegu olla?

Tunni lõpuminutid võtab tunnisõnadega etteütlus. Kirjutatud sõnadega vihikud korjab õpetaja hindamieks ära. Tehakse tunnist kiire kokkuvõte ja plaksutatakse endale tubliduse eest.

Õpetaja lõpetab tunni. Mina annan õpetajale tagasisidet, õppevahenditepaki, jätan direktoriga hüvasti, täidan külalisteraamatu ja lahkun koolist.....sõidan rattaga lähima mäe otsa, istun kivi otsa, vaatan alla koolimaja poole ja nutan......õnnest.  Lasen emotsioonil voolata: ma olen Aafrikas, külas, kus õpetajad kasutavad oma töös meetodeid, mida üks eestlasest õpetaja on varasemalt oma töös kasutanud. Imeline, võimas, ILUS!

Õpetajatöö on kui  kasuliku koorma vedamine: raske, ent head kraami on palju. 
Tunnen end tänu saadud kogemusele tänuliku.... ja kasulikuna. Aitäh!

Andja saab alati saajast rohkem...

Et toiduprojektid on nüüdseks tehtud, postitused  ja iga kooli videofilmid on toidublogis üleval....hakkan  selle teemaga otsi kokku tõmbama.
Toiduprojektid on nüüdseks lõpule jõudnud.  Ka tahvelarvuti on teinud tublit tööd.

Sel nädalal käisin kõik toiduprojektis osalenud 21 kooli läbi ja tänasin projektis osalemast ja kinnitasin oma tänu ka kirjalikult ehk tänukirjaga.
Iga toiduprojektis osalenud kool sai tänukirja.

21 tänukirja, mille kujundamiseks ja printimiseks kulus raamatujagu muljeid ja vaaditäis energiat...:)

Iga kool sai tänutäheks ka pildimeenutuse oma läbiviidud toiduprojektist. Pildifailid saatsin Eestisse, pildid on prinditud Eestis ja saadetud siis siia tagasi!

Tänutäheks

Vastuvõtte oli direktorie ja õpetajate poolt väga erinevaid. Mõnes koolis valasime tüdrukutega pisaraid ja jätsime väga emotsionaalselt hüvasti, ühes koolis organiseeris direktor kohtumised kõikide klasside õpilastega eraldi, saime veel juttu rääkida, neile "Õpi-õpi-hoolega-siis-saad-kohvi-koorega" sõnad pealeloetud ja hariduse tähtsust rõhutatud, pilti tehtud; ühes koolis aga nägin direktorit tunnis magamas, loomulikult oli häbi tal....ja suurest segadusest ei osanud ta vist tänukirja ja Mondo meenet kätte saades muud öelda, kui et tahab koolile arvuteid....klassitäis....Mondo poolt....Väike selgitustöö ja minek, järgmissse kooli.
Dasabligo JHS toiduprojektijuhiga

Leia pildilt Liina

Mõlemal pisarahelk silmas....

Tere-tere! Toma-toma!

Kooli, mille lastega kõige rohkem siiani kolme kuu jooksul olen tegelenud (regulaarsed lugemis- ja kirjutamistunnid, õpetajate tunnivaatlused enne ja pärast minu koolitust jne), direktor ütles, et kirjutab Mondole....et nad mu tagasi saadaks....sooje sõnu leidus paljudel ja seda on ütlemata hea kuulda. Tunnen, et olen panustanud neid sõnu väärivalt. Südamega  tehtud töö on end südamest tulevate tänusõnadega ära tasunud.

Zopeliga kooli direktor on oma kooli õpilaste väljaprinti nähes rõõmus

Oma kooli toiduprojekti juhi Rafiatuga

Kongo kooli direktor Agnes lubas Mondole kirjutada ja mind tagasi paluda...Soe ja armas inimene...

Gane-Asonge koolidirektor tänukirja vastuvõtmas

teisipäev, 2. detsember 2014

Haridus on hea, haridus on jõud....

          Kogu eelmise nädala olen pühendanud Kongo küla 7-9 klasside õpilastele. Seksuaaltervise loengud on ära peetud kolmes koolis kõikides klassides, ühes tüdrukuteklubis ja osaliselt ülejäänud koolides. Nagu Eestis, nii ka siin, on inimeste suhtumised nii erinevad. Mõned õpetajad on ääretult rõõmsad, et nende kooli tullakse, aitavad aja ja ruumi korraldamisega, mõned neist on ka ise tundi kuulanud ja pärast koos õpilastega küsimusi esitanud. Teised ei vaevu sulle isegi kokkulepitud ajal helistama, jätavad loenguid etteteatamata ära või ootavad lihtsalt, et Mondo tuleb, võtab ohjad, teeb kõik ära ja kingib palju nänni ka veel.
Kondoomide küsimisega on vahel tekkinud lausa koomilisi olukordi.
„Ma tahan, et sa mulle ka kondoome tood, ma õpetan pärast lapsi edasi.“
„Ma pole kunagi kondoomi kasutanud, tahan oma naisele näidata.“
„Kas sul on neid rohkem, paneksin mõned kooli esmaabipakki.“
Mhmm, kas see tähendab, et kui õpilane tuleb ja teatab, et ta tahaks nüüd seksida, siis jagaksite selle kondoomi talle välja?

Koolipoiss uurimas OneTouch kondoomi pakendit
Lapsed on enamasti väga tublid. Isegi minul kui algajal koolitajal on täitsa võimalik loengut pidada. Kohalikud õpetajad kasutavad küll igal võimalikul hetkel vitsa, viibutades seda laste silme ees, lajatades vastu sõrmi, jalgu, pead, või lihtsalt lähimat objekti, aga üldiselt vaibub lärm klassis ka lihtsalt vastu lauda koputades või konkreetset häirijat korrale kutsudes. Autoriteeti tõstab kindlasti ka minu valge nahavärv. Mõnikord kamandatakse korda rikkunud laps põlvili põrandale (vahest ka õue kiviklibusele pinnale) käed kukla taha tõstetuna karistust kandma. Näeb välja nagu vanasti koonduslaagris.

Õpilased rivistati põlvili järjekorda ka koduste tööde
kontrolliks

Noortest tütarlastest on vahest ääretult kahju. Nende mured polegi tegelikult mitte alati suured, aga teadmatus, sellest põhjustatud hirm ja olukord, kus pole kelleltki abi ega nõu küsida, muudab asja nende jaoks suureks probleemiks. Sageli kogunesid lapsed pärast loengut mu ümber ja alles siis hakati esitama küsimusi, mida kogu klassi ees häbeneti. Tüdrukute peamised mured olid seotud menstruaaltsükliga ja osa nendest lahenes lihtsalt sellega, et kuulasin nad ära ning seletasin, et kõik on täiesti korras. Me inimesed lihtsalt pole täpselt ühesugused. Sinu pikkus pole sama, mis su emal või õel ja ka sinu tsükkel ei pea olema samasugune nagu su sõbrannal või kooli õpiku näidisel.

                                                  
                                  Dagliga kooli tüdrukuteklubi lapsed laulsid mulle enne tunni alustamist:
                                                    Knowledge is good, knowledge is power.

Ühel õhtul pärast koolides käimist oli mind kutsutud Ayamfooya kliiniku peole. Tegelikult algas üritus kl 12, aga kuna pidin kl 14-ni tunde pidama, jõudsin kohale alles natuke pärast kl 14. Sündmus ise organiseeriti MTN (mobiilse telekommunikatsiooni ettevõte) auks, kes oli aasta tagasi sponsoreerinud kliiniku kahe uue hoone ehitamist. Lisaks MTN liikmetele oli kohale kutsutud trobikond muid tähtsaid tegelasi, 6-7 külavanemat, 3 kogukonna vanemat, meedikuid, haridusameti töötajad, jne jne. Kuigi muretsesin natuke oma hilinemise pärast, polnud minu tuleku hetkeks  pidu veel alanudki ja aukülalised ise jõudsid kohale alles kl 15.45. mis tähendab 3 tundi ja 45 minutit hilinemist. Pidu algas täpselt sel hetkel kui ta algas.

Mina ja Lydia (Ayamfooya haigla esimene meditsiiniõde) haigla peol