pühapäev, 28. september 2014

Köögiviljanäitus ja maisilõikus

Üks ja praegu peamine minu siinsetest lähetusülsannetest on MTÜ Mondo kaudu seotud sõpruskoolide vahelise toiduprojekti vedamine. Erinevate maade sõpruskoolid (Jeemen, Afganistan, Eesti, Ghana, Keenia, Kambodša) koondavad oma toiduprojektide plaanid ja tulemused ühisesse toidublogisse, mis on nähtav aadressilt: foodforthoughtmondo.wordpress.com

Üle kahekümne kooli on ca juba kaks  (mõni üks, mõni kolm) korda  minu poolt külastatud ning enamus koole on oma kolleegkonna ning õpilastega teemasid arutanud ja jõudnud otsusele, mida just nende kool toiduprojektiks ette võtab. Väga ägedaid ideid on! Nagu ka igal pool, nii Eestis kui ka siin, Ghanas, on koolid väga erinevad, samuti koolide eesotsas olevad inimesed. On neid, kel silmad tegutsemisinnust põlevad; on neid, kes on hädas isegi registreerimislehe täitmisega. Asjadest arusaamine ja üldse asjaajamine on väga teistmoodi - minu jaoks uus, põnev, õpetlik igal sammul. Arvestada tuleb siinset "aafrika aega", st vaatamata sellele, et oleme nt kokku leppinud kindla kuupäeva ja kellaaja osas (mille kool annab väga täpselt ja kaalutletult), pole see üldse nii oluline: inimest ei pruugi üldse sel päeval tööl olla, tuleb ette ka nädalapäevade sassiajamist ("Sa tulid täna? Ma arvasin, et sa tuled ülehomme! Me teeme koosoleku alles homme ja siis otsustame..."). Mõni kool kirjutab isegi kuupäeva ja kellaaja üles! Nelja kooliga leppisime eelmiseks esmaspäevaks kohtumised kokku, kuigi esmaspäeval oli üleriigiline püha (Founder's Day), need direktorid seda ei teadnud - õnneks sain ametliku info enne kilomeetrite taha koolidesse minemist. Samuti tuleb arvestada inglise keele erineva oskusega: kuigi see on ametlik riigikeel, räägivad inimesed inglise keelt vähe, valdav enamus igapäevainfost edastatakse ikka kohaliku keele kaudu. Seega, segaduse oht on täitsa olemas ja juba ka läbi proovitud. Loovus, positiivsus ja kannatlik meel on aga alati abiks.

Nii mõnelgi koolil pole elektrit, seega rääkida milleskti nagu "blogist" tundub esmapilgul ulmeline. Koolide (laste ja õpetajate)  jaoks on aga millegi uuega tegelemine, millesti osavõtmine vaheldusrikas ja huvitav, seega püüan võimalikult kõiki sõpruskoole motiveerida kasvõi väikest projekti ette võtma, selle asemel, et tegeleda mõne kooli ja vähe suurema projektiga. Minu jaoks on oluline, et võimalikult paljud lapsed saaksid haaratud, sest õpieesmärke projektis jagub (kasvõi koostööoskuste arendamine rühmatöös, tahvelarvuti kasutamine filmimiseks või pildistamiseks, oma rahvuskultuuri väärtustamine jne, rääkimata teiste koolide postituste kaudu uue info hankimine ja teiste kultuuridega tutvumine). Praegu on päevad väga tihedad olnud, sel nädalal niisama puhata saanud küll pole, kuid see-eest on väga huvitav olnud! Kui keegi aidata tahab ja oskab, siis palun Maa veidi aeglasemalt pöörlema panna...

Paar kooli on reaalselt juba ka projektiga alustanud. Sellest nädalast nopin enda jaoks kaks imelist pärlit: ühe Kongo ja teise Dasabligo algkoolist.
Kongo algkooli lapsed
Kongo algkooli direktoriga arutades jõudsime ühisele ideele köögiviljade näituse osas. Seega, õpetaja paluski ühel kokkulepitud päeval kõigil, kel vähegi võimalik, kooli mõni köögivili või põllusaadus tuua. Lõpuks kogunes toortoidukraami päris palju, seega näituse ülespanek võttis aega, õnneks oli palju tublisid lapsi abiks.Toiduainetele siltide panemisega aga tekkis isegi õpetajatel raskusi, sest ei teadnud ju kõigi asjade inglisekeelset nimetust. Nii tuulasidki mõned õpetajad ja vanemad õpilased raamatutes. Näiteks sõna "kurk" inglise keeles oli kõigile teadmata, kirjapilt oli raske, rääkimata hääldusest. Seega õppimisprotsess oli kõigile: õpilastele, õpetajatele, direktorile, mulle.

Osa näitusest

Kui sildid valmis, asusin lastega uurima, mida milleks kasutatakse ja mis maitsega miski on. Vestlus oli asjalik ja tuline ("Minu ema teeb küll seda hoopis teistmoodi, ta paneb palju vähem maisijahu"). Peamine ja üldjuhul igaõhtune toit on TZ, sellega olid kõik nõus. 

Kuna minu mõte oli teha näitusele toodu toiduainetest elektrooniline fotoalbum, tuli hakata asju üles pildistama. Oh seda elevust ja kismat tahvelarvuti üle! Kui rahu taas maa peal, õpetasin lastele, kuidas tahvelarvutiga pilte teha. Asjalikku pildistamist jagus niikaua, kuni keegi avastas nupu, mis kaamera enda poole pöörab - ja siis tulid kõige huvitavamad pildid....:)
Lapsed õppisid tahvelarvutit kasutama ja sellega pilte tegema.

Edasi jätkub selle kooli toiduprojekt toodud toiduainetest konkreetsete toitude valmistamisega. Loodus on ikka imeline, vähemalt pooled toiduained olid mulle võõrad!

Minul jäi vaid filmiklipp ja fotoalbum kompunnida.



Teise eriti erksalt mälus särava kogemuse sain Dasabligo algkoolist. Sealne toiduprojekti kontaktõpetaja on väga aktiivne ja põhjalik - lausa rõõm tõdeda! Dasabligo kool on oma piirkonna ainus kool, kes tegeleb põllumajandusega. St koolil on oma põld, kus nad kasvatavad maisi, ube ja muud. Mina küll oma koolipõlvest kolhoosi kartulipõllu kogemust ei oma, kuid tean, et minu vanem õde ja vend õppisid põllul ja muud ÜKT-d küll. Seega paralleel täitsa olemas. 

Ahmisin elevusest õhku ja mõtlesin, kui hea mõte on lapsele töökasvatust ja -kultuuri õpetada, ise koolilõunaks eeltööd teha, samas enamusi meie õppekava üldpädevusi saavutades. Vägisi kisub mõtteisse paariaastatagune kuuldus ühest lapsevanemast, kes kaebas kooli ja klassijuhataja peale, et nemad sunnivad tema last kooli ümbrust koristama, see olevat lubamatu! (Kirjalik kiri töötegemise keeluga oli lapsel kaasas). Kontrast missugune. Samas, selle sama kooliümbruse koristamisega tuli minu endine klass mõttele, et võiks terve alevi puhtaks teha! Seega, kontraste ei tule riigiti, maailmajaoti, vaid perekonniti otsida.

Kui mina kooli juurde jõudsin, lõpetasid õpetajad tunnid ja veidi aja pärast asusime koos kogu kooliperega juba ca kilomeetrisele "matkale" põllu poole. 
Minu koolis Eestis on ka täna matkapäev, seega ei jäänud matkamisest ilma!
Seal jagas õpetaja ülesanded kätte ja igaüks asus tööle: kes maisi, kes ube korjama, kes kausse vedama, kes maisi koorima. Õpetaja käis, piits käes (see on siinsetes koolides tavapärane motiveerimis- ja karistusvahend), ja utsitas takka. Minu silm ulatus küll vaid töökate lasteni, keda tööle sundida vaja polnud. Mõne lapse õpetasin välja tahvelarvuti ja fotokaameraga pilte/videosid tegema, et tegevust jäädvustada.
Dasabligo algkooli laste õppetöö maisipõllul
 Veerandtunni töö: oad ja mais.
Edasi toodi kooritud mais kottidega kooli juurde ja laotati kooli ette kilele maha kuivama.

Maisi kuivatamine

Õpetaja andis ka põhjaliku ülesvaate maisi lõikusest, kuivatamisest, kaitsmisest putuka eest (NB! Selleks kasutatakse muuhulgas ka apelsini- ja sibulakoori). Järgmine kord, kui kooli väisan, teevad lapsed maisist toite. Ootan juba põnevusega!

Filmi Dasabligo kooli sellesügisesest maisilõikusest näeb siit:




kolmapäev, 24. september 2014

Prügist õppevahendiks

Õhtusöögiaeg. Kongo külas tööl käiv, kuid teises piirkonnas Togo riigipiiri lähedal elav keskealine meesterahvas sööb teistega külalistemaja söögisaalis õhtust. Kui tavapärane  ja traditsiooniline õhtusöök on maisijahupuder okrasupiga (kutsuvad seda TZ-iks), mida süüakse kätega, siis täna on kana (liha pigem meenutab meie kanaliha kui et samastub, on tume, tihke) ja riis. Kõlab krooksatus. Teine. Keegi ei pööra pilkugi, järavad ahnelt kätega kana edasi. Kondid viskab mees põrandale. Samuti kilekoti, mis veest tühjaks imetud. Aga vahepeal peseb käsi. Järgneb hammaste puhastus. Hambatikutaolise pulgakesega, millelt tükke ära hammustatakse ja välja sülitatakse. Otse oma tooli kõrvale maha. Härra lõpetab söömaaja detsibellides mõõdetava röhitsusega.  Soovib viisakalt head õhtut ja lahkub. Lõpetan minagi, asetades noa ja kahvli kasvatuse kohaselt kella viie peale. Kõht on täis, maitsev oli, ka vaim toidetud.

Vaatan, tajun ja kogen uut, iga päev. Alateadlikult ehk ka võrdlen. Meie kultuurid, kombed, kasvatus, ajalugu, kliima, loodus, väärtushinnangud jne on lihtsalt erinevad Seega ei anna mingeid hinnanguid, pigem tõlgin endale nähtut nii: uus ja erinev = huvitav. On ilmselge, et ma ei saa kellelegi pahaks panna, kui näen midagi, mida heaks ei kiida oma kultuuritausta pärast. Püüan olla alandlik, sobituda, näha erinevuses rikastust.

Prügi on siin maas laiali palju. Võiks öelda, et prügi on maastiku element, looduse osa. Seda leidub sisuliselt kõikjal. Teel kontorisse möödun mitmest suuremast prügilademest. Üks selline alloleval pildil:

Enamuse jäätmetest moodustavad plastikpakendid. Hetk pärast pildi tegemist tuustis siin hunnikus pisike põrsas.


Taaskasutuse ja keskkonda hoidvate meisterdamiste ideed pole mulle võõrad, olen ikka oma õpilastega meisterdamiseks algklassides, aga ka vanema astme matemaatika projektitundides kasutanud teiseringimaterjale. Seega, tekkis ka siin mõte. Mõte teha prügist õppevahend.

Visioon oli olemas ja vaimusilmas juba asi töötas. Tahan  teha liivakella (siinsest kellast ja ajast on ühes eelnevas postituses ka juttu, seega igati sümboolne mõte).

Liivakella tegemiseks läheb vaja:
  • Kahte plastpudelit (nt pooleliitrised, siis saab kas 30-sekundilise või 1-minutilise kella, või suuremaid pudeleid);
  • kuiva liiva (oluline on, et liiv ei sisaldaks suuremaid tükke ega kive);
  • vajadusel sõela (et peeneteraline liiv muust eraldada (Parim on Piusa liiv!)
  • veidi teipi;
  • abiks on ka naaskel ja käärid.

Vajaminevad kaks plastist veepudelit leidsin Haridusameti ühe kabineti ukse tagant, tundusid puhtad. Liivaga oli juba keerulisem. Nimelt maapind on siin suhteliselt kivine või kiviklibune. Siiski õnnestus ühe kooli taga pooleliolevalt ehitusplatsilt endale kilo liiva nihverdada. Teipi turul nende nädalate jooksul näinud pole, seega otsustasin kohalikelt uurida, kas lähimas linnas võiks teipi olla. "Teipi? Mis teipi?". "Tahad lindistada midagi?" (vrd tape inglise keeles). "Aaaa, ma tean, sa tahad mõõta midagi, kas nöör ei sobiks?" Olgu, võimalik, et nad ei tea, mis teip on, kuna neil pole lihtsalt vajadust seda kasutada. Ühel ilusal päeval ütles ühele inimesele aga  minu selgitus, et vajan "sellotape'i ehk Scotch tape'i" äratuntava heureka, seega lähimast linnast ma teibi saingi.

Kuna meisterdamishoog tuli peale õhtul, mil väljas on kottpime, tuli asi ära sooritada toas. Aluseks sai dušikardin, naaskli asemel kasutasin kruvikeerajat. Toodud liiv aga oli väga kiviklibune, seega tuli esmalt sõeluda (muidu liivakell ei tööta). Sõela asemel kasutasin sääsevõrku. Et kahte pudelit omavahel stabiilselt ühendada, leidsin kotist jupi nätsu.
Prügihooliku liivakast


Keset tööd aga koputas minu uksele majaomanik, kes ühe võtme tõi. Nähes aga toas liivakasti leludega, lõi ta käsi taevapoole kokku: "Mis siin sünnib?" Selgitasin siis alandlikult, et toa sisekorraeeskirjades on ju kirjas, et "keep the environment clean, avoid plastics", seega täidan kohusetundlikult käsku.

Eesti vanarahvas ütleb, et tänasida toimetusi ei tohtivat homse varna visata, seega ei takistanud mind seegi, et poole töö ja õhina pealt elekter ära läks. Mis siis ikka, küünlavalgel edasi. Ja lõpuks see valmis saigi. Päris valmis aga üllitist ei pea, vajab veel lihvi ja tahan lisada funktsioone.

Ja et see töötab ka, on tõestus väiksel videoklipil.






Kogu siinoldud aja jooksul on valminud veel üks taaskasutuse ideest sündinud asi, kuid sellest ehk juba teine kord.

Antud postitus ei ole otseselt seotud minu siinsete tööülesannetega ning on tehtud töövälisel ajal.

Ilusat sügist, kallid eestlased!

neljapäev, 18. september 2014

Lillede asemel luud, jalutamine kui trenn

"Education is the most powerful weapon which you can use to change the world". Nii on öelnud Lõuna-Aafrika endine president Nelson Mandela. Kirjutasin selle tsitaadi enda märkmiku tagakaanele bussis Ghana pealinnast Accrast Kongo külla sõites. Ja nüüd olen küpsetanud seda endas. Ma olen siin, Kongo külas, et anda oma panus kohalikku haridusse. Seega, ma tahan maailma muuta? Milliseks? Paremaks? Mille alusel seda "paremat" klassifitseerida? "Parem" on äärmiselt suhteline märksõna, andes sama palju tõlgendusi ja määratlusi kui  palju on tõlgendajaid ja määrajaid. Kui aga näen inimeste silmades rõõmu, kasvõi hetkeks, ja tunnetan selles enda osalust, on maailm minu jaoks veel parem paik kui enne.

Kool algas Kongo külas tugeva vihmasajuga. Täpselt kell 8.00 hommikul algas lausvihm ja kestis mitu tundi järjest. Teed olid muda tõttu valdavalt läbimatud. Vihm tõi endaga kaasa külma. Aga lapsed läksid kooli.

 Kui ma Kongo algkooli juurde jõudsin, oli koolipäev juba alanud. Aktusega? Pidulikus koolivormis? Uueks õppeaastaks igati valmis koolimajaga? Sedant nüüd küll mitte! Õpetajale mõeldud lillede asemel nägin laste käes hoopis luuda. Koolimaja on ju vaja korda seada. Lapsed kraamisid, pühkisid ja mööbeldasid; õpetajad aga istusid kooli ees ja värisesid. Külmast. Kohalikel võis seljas näha paksemaid, pikkade varrukatega riideid. Ühel algkoolipoisil nägin seljas lausa SULEJOPET. Minu jaoks oli Celsiuse pügalaid täiesti parajalt, õhukeste suveriietega mõnusalt nauditav ilm, mil higi lahinal ei voola.

Kongo algkooli õppealajuhataja Agnes, taustal Mondo poolt toetatud kapid. Agnese kampsun on tunnistus külmast ilmast.


Esimestel koolipäevadel oli väga tähtis roll. Eeskätt oli õpieesmärgiks sotsialiseerumine ja suulise eneseväljenduse arendamine. Mängiti, joosti, räägiti juttu, tehti nalja, tantsiti gruppides - elavalt, rõõmsalt, oli ju taaskohtumine meeleolukas. Alles kolmandal päeval trehvasin esimest korda näha meie mõistes õppetundi - õpetaja klassi ees ja õpilased õppimas. On ju meilgi Eestis esimene koolinädal alati väga elav ja õppetöö täietõsidusega võtmisest ei tule midagi välja. Ehk oleks ka hea mõte paar päeva lasta õpilastel suveaur välja ja loovale spontaansele rühmatööle pühendada? Tean vähemalt mõnda õpetajat, kes mulle selle jutu peale kõrri kargaks ja ajaraiskamiseks tegevust nimetaks. Ja vähemalt mõnda, kes heaks kiidaks ja efektiivset õpijõudlust järgnevates koolipäevades näeks.

Zua algkooli lapsed tahtsid kõik pildile jääda. Kõigil veel koolivormi pole.

Kolme päeva jooksul olen külastanud kokku 16 kooli, mis on ilmselgelt liiga palju. Et aga saaks järgmisel nädalal sõpruskoolide toiduteemaliste projektidega  alustada, peab sel nädalal kõik sõpruskoolid läbi käima ja projektiideed tutvustama.

Dagliga kooli direkori ja koordineeriva õpetajaga elavas arutelus sõpruskoolide teemal.


Ühes katolikukoolis õnnestus näha koolipäeva lõpetamist. Selleks kogunesid kõik lapsed klasside kaupa ridadesse kooliõuele kokku, seejärel lugesid üheskoos valjuhäälselt palve, anti infot järgmise päeva kohta ja .... siis järgnes tohutu kiljumine ja jooksmine erisuundades kodude poole.

Presentation Primary School - koolipäeva lõpetamine
Ainsa europiidina kogu mitmekümne kooliga külas ja külalisena kogukonnas tutvusin piirkonna haridusameti ja valitsusega. Mõlemas ametkonnas oli vastuvõtt soe ja meeldiv. Keeruliseks teeb aga sajaprotsendiliselt kõigest arusaamine see, et kuigi riigikeeleks on inglise keel, räägivad inimesed omavahel kohalikus nabti keeles; minu juuresolekul üldjuhul alustatakse inglise keelega ja siis vaikselt ilmuvad vestlusesse täiesti tundmatud sõnad, kuni taipan, et see vist enam inglise keel pole.... Tore on näha, kui inimesed peavad koosolekuid, arutavad midagi, teevad tööd. Peaaegu iga puu alt aga võib leida pundi inimesi, kes, mulle tundub, et midagi ei tee - ehk vaimne töö? Või on esiväärtuseks üllas sotsialiseerumine ja kommunikatsioon? Kui kõrvutada puu all pundis istumist ja Facebookis "istumist", võib paralleele leida küll.

Evans Mondo toetuslapsi pildistamas

Yakoti lasteaialapsed saavad lisaks tähestiku selgekssaamisele täna riikliku kaitsesüsti. Lapsed on Mondo poolse toetusega ehitatud varjualuses.

Yakoti Junior High School'i noored aga ootavad väga endale Eestist sõpruskooli!



Haridusameti direktoriga vesteldes sain teada, et kõige populaarsem eriala siinses Nabdami piirkonnas on just õpetaja oma. Valdav osa õpetajatest on mehed. Noored mehed. Miks? Meil tundub olevat vastupidi - naised.  Miks? Palk on mõlemas ühiskonnas pigem madal. Erinevus on aga selles, et kui meil Eestis on mehe jaoks õpetajapalk võrreldes mõningate teiste (aga mitte kõigi) ametikohtade palkadega pigem väike, siis siin, Kongo külas, on õpetajaamet võib-olla ainus kindel töökoht üldse!


Lõpetuseks aga üks dialoog ühelt õhtuselt jalutuskäigult:

Flavia: "Liina! Toma-toma!
Liina: "Naa-baa"
Flavia: "Mis sa teed?"
Liina: "Niisama jalutan pärast pikka tööpäeva. Hingan värsket õhku ja naudin loodust."
Flaviaga liitunud Bright: "Kuidas sa jaksad siis veel trenni teha?"
Liina: "Trenni? Ei, ma niisama jalutan!"
Charity: "Kui sa trenni tahad teha, miks sa siis juba ei jookse? Saaksid varem koju!"
Ja Liina sai aru, et siinkandis niisama ei jalutata....liikumine on trenn!




kolmapäev, 10. september 2014

Õpetamisrõõm!!!


Maailmas pole paremat ametit kui õpetaja oma! Vaidlete vastu? Andke tuld! Rõõmuga argumenteerin ja kaitsen oma seisukohta! Lastega töö on küll raske ja väsitav, aga neilt saadud energia võimas ja emotsioon ülev. Need on vähemalt minu esimesed muljed tööst Aafrika, Kongo küla lastega.
Pärast järjekordset lugemisoskuse testimist pisikese preiliga, kes koju ei tahtnud minna.

Kui täna kiriku juurde läksin, kallas vihma nagu oavarrest. Ja üldiselt, kui vihma sajab, midagi ei toimu, tundub, et kõik on oma urgudes peidus. Nii said kõik lapsed kõhutäie naerda, kui ma läbi paduvihma suure vihmakeebiga nendeni jõudsin. Seelik tilkus, varbad lirtsusid, aga nägu naeratas! Mind ootasid ju särasilmad!
Eestist kokku ostetud ja kaasa toodud raamatutest on juba kasu.


Hea, et ka tähekaardid said kotti! Siin laiendame sõnavara ja lugemisoskust segipaisatud tähtedega - lastel tuli moodustada tähtedest T-E-A-C-H-E-R võimalikult palju sõnu.
Tähekaartidega mängisime erinevaid õppemänge. Meenub üks naljakavõitu hetk. Üks poiss moodustas sõna B-O-O-S. Mina palusin siis selgitada, mida see sõna tähendab, mina sellist ei tea. Laps näitab näpuga minu pihta. Kohe kargas pähe mõte, et jeerum, ega ta ometi mõtle sõna BOOBS? (tissid). Siis aga palusin tal sõna hääldada ja sain aru, et ta mõtleb sõna BOSS! Ja teine poiss lisas: "He means boss, like teacher!" ( Boss = õpetaja).

Mis sõna saime? Presentation.

Philomena õpib matemaatika lõpueksamiks. Inglisekeelne matemaatika oli mullegi põnev!

Paraku kõik lapsed koolis käia ei saa. Õppimine on võimalus, mitte kohustus. Oma "töökabinetist" väljudes ehmatasin lehmakarja peale, kes sealsamas ringi asjatasid. Vaimusilmas vaid pullisarvi nähes läbi karja tunginuna nägin veidi eemal pisikes poisikesi  - karjaseid - lõket tegemas.
Sooviksite ka lugeda?
Teisest näitest laste tegevuste kohta peale õppimise jutustab allolev pilt.

Kohtasin teel neiut, kes rääkis mulle loo: "Olen teel turule, et keeta selles potis turul süüa ja müüa seda. Nii saan raha endale ja  oma perele." Samuti näitas ta mulle oma kaelakotis olevat raha, mida on juba niimoodi teeninud.



Paraku olen juba kohanud päris mitmeid lapsi, kes süüa või raha lihtsalt küsivad (näitavad suu peale ja ütlevad "dii" (toit)). 

Tekitas mõtteid? Minul küll.

Aga, olgem positiivsed. Näiteks "vesi" on kohalikus keeles "KOOM" - täitsa koom(iline) ju!

Ja lõppu midagi väga armsat - sõna, mille üks poiss moodustas. Enne seda hetke olime just vahetult minu kaasasolnud pildialbumit lumest ja Eestimaa loodusest, tantsupeost, koolivormist jne vaadanud.


Liina

esmaspäev, 8. september 2014

Lapsed tänavad silmadega


Kohalik möödakäija: La-a yela? (Kuidas läheb?)
Liina: La-a soma! (Hästi!)
Kohalik möödakäija: La-eng biella! (Kõike head!)
Liina: Naa-baa. (vastusena)
Kohalikud lapsed (kaugelt hüüdes): Solimee! Solimee! Solimee! (hääldub: solimii! - Valge inimene!)
Liina: La-a yela? (Kuidas läheb?)
Kohalikud täiskasvanud: La-a soma. Zaan! (Hästi. Tere tulemast!)
Liina: Mpoya zuh zuh! (Tänan väga!)

Antud pidevat dialoogi  erinevate Kongo laste ja  teiste kongolastega saadab mõlemapoolne naeratus, rõõm, sügav silmavaade ning hoogne lehvitamine. Vast ei möödu ükski inimene tervituseta, kellega läheb jutt pikemaks (kes valdab mingilgi määral inglise keelt), kellega lühemalt. Nii võib mõnesaja meetri läbimine kulgeda meeldivalt pikaks sotsiaalseks teraapiaks. Aega siin tundub kõigil olevat...

Reedel käisin lähimas linnas Bolgas toimetamas ja muuhulgas ostsin ka endale käekella turult. Kell töötab, aga oma, Aafrika, ajaühikutes. Kuigi kellast otsest kasu pole (kahe päevaga on aeg läinud kellal edasi ca poolteist tundi), meeldib see mulle VÄGA! See on minu arvates ehe näide ja tõestus sellest, et Aafrikas on oma aeg....omas tempos kulgemine....kiiret kuhugi pole. Kell meeldib, aga siinse tempoga tuleb alles harjuda, päevas kogu aeg millegi tegija ja tööka loomu tõttu võtab see aega. Kui täna kohalikele rääkisin, et meil keskkoolis oli nii, et kui õpetaja teadmata põhjusel akadeemilise 15 minutit tundi hilines, võisime ära minna, hakkasid noored silmi punnitades imestusest naerma: siis ei oleks meil peaaegu üldse tunde! Siinkohal on paslik tuua vast tänane ootamiskogemus: kokkulepe oli hommikul kell 9.00, inimene saabus väga täpselt.... täpselt kell viis õhtul! Loomulikult asusin ise enne tegutsema, ja nii see kella viieks tehtud saigi :)


Laupäeval toimus Kongo kogukonna arenguorganisatsiooni (KoCDA, 15 liiget) kohtumine, mille peamiseks eesmärgiks oli minu ja minu siinsete eesmärkide tutvustamine. Koosolek toimus kakskeelsena (inglise ja kohalikus nabti keeles)  ja hiljem minu pakutud eesti traditsioonilist musta leiba süües. Üks naisliige ütles uhkelt, et tal on hea meel, et kuigi ta pole Euroopas käinud, on ta nüüd Euroopa toitu söönud ja ühtlasi saanud osa Euroopa kultuurist. Terve liikmeskond avaldas suurt tänu neile eestlastele, kes Kongo küla lapsi toetavad. Mpoya zuh suh!
KoCDA esimees Victor

 Tervitused Mondole KoCDA esimehe Victori poolt!

 Suurejoonelise direktorite miitingu tõttu Bolgatangas, lükati Kongo külas koolides õppetööga alustamine nädala võrra edasi, kool algab 16. septembril. Lapsed aga juba ootavad ja söövad koolimaja aknal kõõludes kohalikku "kommi". Ükskõik, kellelt lastest küsin, kas tahavad kooli minna, on vastus olnud siiani eranditult: Yeeees! (Jaaaaa!).
Enne nii rõõmsad lapsed võtsid pildi puhuks tõsisema ilme. Kongo Primary School.

Pühapäeval kogunesin üheskoos külarahvaga kirikusse missale. Kirjeldamatu energia, mida religioosne tants ja laul ja palve tekitavad uhke pühakoja õhku. Keset kakskeelset missat hakkas tihedalt sadama, vihma tagus vastu plekk-katust lärmavalt, kuid mitte kedagi see ei seganud. Missa kestis mitu tundi, seega, nagu pildilt näha, väsis nii mõnigi väike ja ka suurem.
Pisike seljale seotud tüdrukutirts ei lasknud end ümbritsevast tantsust ja laulust missal segada.


Pühapäeval õpetasin ka KoCDA esimehe pojale Evansile, kes organisatsioonis tubli it-mehe rollis, kuidas luua Google kontot ning teha blogi - seda selleks, et tema saaks omakorda edasi õpetada kogu küla õpetajaid,  et ideaalpildis oleks kord igal koolil/klassil oma konto ja blogi - see oleks ka väga suur samm sõpruskoolisidemete arendamisel. Loomulikult siinkohal tuleb arvestada võimaluste ja oludega. Aga algus on tehtud!

Täna tegi ka Evans nö eksami -  pidi looma  ühe Google konto ja blogi (sissekandega) minu väljamõeldud koolile. Arvestades kohalikku võrguühendust ja poisi kannatlikkust, samas ka tähelepanelikult eelnevalt õpitut, on tulemus positiivne: eksam edukalt sooritatud.

Mõned koolid olen enda jaoks edaspidiseks tööks ka juba kaardistanud, kuid seda väga laias plaanis.  Valdav enamus teedest on rajakesed, seega autoga väga ligi ei saagi (Kooli võib vabalt leida  mööda kitsast maisipõlluvahelist rada minnes, pärast kullakaevajaid - neid olen näinud palju! Pilti teen kunagi ehk hiljem -pärast  mõnda eeslit ja teel kakerdavat lehma). Kaarti kui sellist olemas ei ole.

Enamuse tänasest päevast aga veetsin lastega, eesmärk oli eelkõige kohtuda toetusprogrammi lastega, kuid tuli palju teisigi. Viisin kiriku kõrval olevas raamatukogus/õpiruumis läbi iga lapsega individuaalse lugemistesti (Burt Reading Test), et saada aimu, mis tasemel lapsed lugemises on, ning sellest lähtuvalt enda jaoks suurem plaan paika panna, kuidas neid lapsi gruppides kõige efektiivselt lugema õpetada/ nende lugemisoskust arendada. Üldiselt tundub tänase põhjal olevat lugemisoskus pigem madal (Reading age keskm. 6-7), kuid leidub ka säravaid erandeid. Hea uudis on see, et kõik tänased lugejad tundsid enamus tähti, enamus luges  kokku ühesilbilisi sõnu. Kolmesilbiliste ja raskemate sõnadeni jõudsid vähesed - aga siiski! Kui täna olid lapsed valdavalt kiriku lähedalt koolidest, siis homme on kokku kutsutud ka kaugemate koolide õpilased. Ütlemata suur rõõm on lastega tööd teha, nendega nalja visata, nende silmadest sära näha. Arvestades ka nende laste tausta ja olukorda, paljudel puudub ema või isa meie mõistes, imestan nende suure soovi üle õppida, lugeda, midagi uut teha  - innukalt ja rõõmsalt. Nende jaoks on õppimine privileeg, see on kõrgelt hinnatud - siinkohal TÄNAN südamest kõiki eestlasi, kes lapsi koolitoetusega aitavad - nende silmad tänavad, süda ka. Täna jõudsin testida/lugemist kontrollida 47  1.-9. klassi õpilasel, seda küll pika ja palava pausideta 5 tunni vältel, kuid asi oli seda väärt, arvan vähemalt ise nii.

Ja õhtul oli väikestel jaksu veel mulle energiliselt tantsida keset turuväljakut! Imeline!

Solimee! Solimee! Solimee! Tantsisin turuväljakul koos lastega. 



Rõõmu! Headust! Positiivsust!

neljapäev, 4. september 2014

Akwaba! Zaan! Täna süüa ei saa, aga võib-olla homme!

Pärast mõnetunnist sõitu Tallinnast Istanbuli ning luksuslikku ööd jäin restoranis silmama üht hommikusöögiteenindajat. Tõin paralleele endaga ja meenutasn Olümpia aegu. Ükskõik, mitu pidu tööle eelneva öö jooksul olnud oli, olin ma kindlasti lõbusamas tujus, kui see neiu praegu, kes lihtsalt sõnagii lausumata kaks kannu käes mööda restorani vooris. Kui ta mulle kohvi valas, ütlesin: "Naerata ometi, rõõmsamalt!" Siis aga juhtus see, mida ma poleks selles situatsioonis ealeski ette kujutanud. Nimelt, tüdruk ei saanud aru, mida ma talle ütlesin ja kutsus kohale kõikvõimalikud meeskolleegid ja ülemuse, kes küsis minult range, ent viisaka häälega, et mida ma soovin....Rääkisin siis naeratamise loo ära. Ja terve restorani tähelepanu oli voila! minu päralt, sest türgi mees juba oskab häälekalt naerda, mitmekesi lausa mürnial. Olin ammu enne mõttes piinlikkusest restoranist väljas kui mu jalad sinna jõudsid...

Igav liiv ja tühi väli - või siiski mitte? Vaatasin lennukiaknast mitu tundi järjest lihtsalt liiva - kas tõesti Sahara kõrb on nii ilmatuma suur? Oh sa püha püss ja nõialuud! Minu kõrval istuv UK-st pärit Eugenia, kes väljendas mitte kõige varjatumalt oma pahameelt selle üle, et ta ei saanud tellitud taimetoitu (mis sest, et olin talle oma salati andnud ja stuuardess talle võileiva ning koogi toonud), tema näeb aknast vaadates vaid vahukomme (marshmallows) - tõepoolest, kõik on vaatenurga küsimus, sõna otseses mõttes. Tänu Euginiale oskan nüüd UK viipekeeles oma nime spellida! Õpetas mulle terve alfabeedi selgeks viipekeeles.

Lennukilt maha tulles, küsiti mult kollapalavikku. Yellow feaver? Do you have? Ei hakanud iroonitsema, öldes, et ega ei ole küll praegu seda kollapalavikku käepärast võtta, sain aru, et onkel tahab lihtsalt mu vaktsineerimispassi. Passikontrolli aga sattus väheke veel tõsisem tädi, kes pärast minust pildi tegemist palus sõrmejälgi anda. Lennukis olin aga oma parema käe keskmist võrme vigastanud ja kohe plaastri peale asetanud. Nii ma siis vibutasingi nagu Mr Bean Accra passikontrollis oma Pikk-Peetrit, vormirõivais tädikese  reaksioonist ei saanud õnneks välja lugeda asjaolu, et ta oleks naljast aru saanud. Kõrvalolevad sakslased aga pahvatasid küll.

Pärast juba veidi kahtlaseks muutuvaid kümneid minuteid üksinda Accra lennujaamas, vaatasin otsa mehele, kes hoidis käes kortsunud paberit minu nimega. Läks õnneks!

Kas Sina tead, mis on neego shit? Tunnistan, et esimesel korral kuulsin selles esimeses sõnas ka r-tähte. Kuuenda korra küsimise peale sain aga teada, et tegu pole teps mitte kellegi väljaheitega, vaid sõnaga "negotiate" aafrika inglise keeles! Jälle targem!


Ööst trööstitumad olid aga järgnevad tunnid. Lisaks tabanud sekeldustele nägin ääretul otsal kontraste. Ülikonnas mehed ja kitsekarjad ilmselge Loperamidita (kõhukinnisti) bussijaamas, mille kõrval meie Balti jaama tagune on modernsus. Paar tundi omaette ja ainsa valge inimesena kottidehunniku otsas kuumas Aafrika septembris bussi oodates pälvisin ootamatult pisikeste krussisjuusteliste kaksikute tähelepanu. Nende rosinasilmad kaardusid kiivideks mulle otsa vaadates ning julgem neist tuli mu juurde ja ütles: "Are you real?" (Oled sa päris?). Olen ju? Olen ma ikka PÄRISELT siin? See tekitas minus küsimusi. Nemad said jaatava vastuse.



16-tunnilise (Õnnitlen, lugesid õigesti selle arvu!) bussisõidu  ja ühtlasi magamata öö lõppedes ootasin jälle mõnda aega enda vastuvõtjat. Nüüd aga seisin juba palju ülbemalt, tõrjudes viisakalt tähelepanuavaldusi ja keeldudes taktitundeliselt oma kontaktide jagamisest. Vaid tähtsa näoga väga lähedalt mööduvad lehmad viisid sekundiks enesekindluse. Bolgatanga toimetused seljataga, saabusingi Kongo külla - sihtpunkti!!!
Zaan!

Kui olin enda killavoori mööda tuba laiali vedanud ehk end nö sisseseadnud oma uues kodus, otsustasin teha tuuri turule, kuna täna oli turupäev. Teekond oli lõbus, inimesed rõõmsad, lehvitasid vastu ja la-a-yelatasid. Mina aga tundsin, kuidas iga hetk võin pildi (sügavasse) tasku (-põhja) panna. Tund aega kuuma käes ja mõistus kummistus, keha valdas higilaviin. Aga, jalgratta pakiraamil transporditavat kolme siga nähes kõlas nende kõrvulukustav ruigamine lausa meloodiana! Järgmisel mootorrattal olid ees lenksu küljes kolm kana näiteks korvis. Ja koerad on siin lahjad, kaugelt näevad välja nagu meie rebased. Isegi haukumiseks pole energiat.
Turupäev Kongos. Turul paterdavad mõneaastased paljajalu ringi ja saavad iseendaga täiesti iseseisvalt hakkama. Peaasi, et kõht täis.

Ööbimiskohas olev kokapoiss aga teatas minu pärimise peale, kas ma õhtusööki saaksin: "Impossible! Today no, maybe tomorrow! ("Võimatu! Täna mitte, võib-olla homme!"). Tore teada, et ehk saab tõesti homme süüa. Mina aga ei lasknud end heidutada, leidsin kotist musta leiva ja ainsa kartulipudrupulbri ning mõtlesin: "Jumal tänatud (elan siiski usukeskuses), alles võib-olla homsest pean ghanalaste mitte just kõige rikkalikuma köögiga tutvust tegema."
Ssavimajake taamal puu külge aheldatud põrsaga. Sealiha kohaliku sõnul väga hästi neile ei maitse.

Kallid eestimaalased, nautige palun minu eest juustu! Mina naudin Kongo küla.
Mpoya zuh zuh! (Tänan väga!)

Natuke tööjuttu ka sekka esimesest Kongo päevast: Evansile sai antud Silveri poolt saadetud mälupulgad (36  tk), poiss ütles, et teab täpselt, mida peab nendega tegema, ja uuritud, mida siiani tahvelarvutiga tehtud on, mis EO-s on: tema sõnutsi pidavat õpetajad seda laenama küll.

Ja lõppu nõuanne meistrimeestele: kui sul haamrit ei ole, võta juuksehari! Töötab! (siiani vähemalt).

Lin- naa (nii nad mulle siin ütlevad!)

esmaspäev, 1. september 2014

This time for Africa!

Waka Waka!

The pressure's on
You feel it
But you got it all
Believe it

When you fall, get up, oh oh
If you fall get up, eh eh
TsaMINA MINA zangalewa
'Cause this is Africa

TsaMINA MINA, eh eh
Waka waka, eh eh
Tsamina mina zangalewa
This time for Africa.

Mäletad Sa seda Shakira laulu? Laulsid ehk isegi mõttes kaasa neid sõnu lugedes? MINA küll. See oli mõned aastad tagasi minu kalli õetütre lemmiklugu. Uskumatu, kuidas tollal kolmeaastane Lisandra teleka ees kekutades Shakirat matkis. Nüüd "kekutan" MINA siin ekraani ees. Kavatsen seda teha järgnevad kuud vähemalt korra nädalas. "Kekutada" siin oma kogemusega, mis on ahmitud vahetult Aafrikas, Ghanas, Kongo külas.

Täna on esimene esimene september viimase 24 aasta jooksul, kus ma ei saa osa aktusest ja koolialgusest. Ülekantud tähenduses aga ju siiski saan - juba mõne tunni pärast väljub lennuk uue kogemuse, elukooli suunas. Euroopast Aasiasse ja Aasiast Aafrikasse.

Ettevalmistused vast on suures osas tehtud, kott on valmis pandud, vaim veel mitte... küll jõuab! Suured tänud ja kummardused MTÜ Mondole ja Janikale, Riinale, Johannale, Dianale ettevalmistava info, koolituste ja organiseerimise eest. Oluline tugi on olnud ka eelmistest vabatahtlikest: IT-Silverist, Anust, Mardist. Viimase kahega olen kohtunud mitmeid kordi, mingis mõttes tunnengi end kui Anu ja Mardi Sipsik. Hoole ja headusega hoitud, parimate soovide ja nõuannetega teele saadetud. Sipsik oma sini-valge-triibulises kostüümis tänab südamest ja vupsab sümboolselt eesti lipu värvidesse, minu seljakoti külge!

Paljud on minult küsinud, kas kardan ka. Jään vastamisega iga kord ummikusse. Kui keegi ütleks mulle, mida ma täpsemalt kartma pean, saaksin otsustada. Aga kuna ma ei tea, mis mind täpselt ees ootab, siis ei hakka niisama kartma ka. Olen seadnud endale nii tööalased (Mondopoolsed) kui ka isiklikud (Liinapoolsed) eesmärgid. Tahan anda endast kõik hea ja võimaliku kongolastele, ent kindlasti mitte minna nn õpetama, kuidas tuleb teha, vaid pigem jagama oma erialast kogemust ja teadmisi.

Loodan, et kõik minu elus varasemalt õpitu, kogetu, nähtu ja tajutu on mind "küpsetanud" eesolevaks kogemuseks. Ja olen nüüd täpselt nii valmis kui parasjagu olen. Usaldan seda. Usaldan end. Usaldan Elu.

Teadmistepäeval, ülemaailmsel rahupäeval
Liina