kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Kust saab inimene südamesoojuse?

Olen  juba üle kuu aja tagasi kodus, Eestis. Nii ääretult kauge näis ta Ghanast olevat! Aga nagu arvata, on savannimaastik ja Põhja-Ghanas asuva Kongo küla inimesed tihtilugu mu mõtteis. Jään igatsema kaunist loodust, külainimeste sõbralikku teretust ja sooja naeratust, uudishimulikke lapsi ja siirast abivalmidust. Eriti viimast. Tänud sulle, Feliks, Grace, Samson, Martin, Victor, Br.Godfred ja Br.James, Joonathan, Dorcas, Abaane ja Monica, Baba Francis, Rose ning paljud õpetajad ja koolijuhid! Olen väga tänulik kõikidele neile toredatele lastele, kellega juttu puhusin ja kes aitasid mind kohalikust elust paremini aru saada. Kõige kõrgemaks hindan rahu ja turvalisuse tunde saamist suheldes kohalikega.  „Kõik läheb hästi, sinuga ei juhtu midagi paha,“ ütles Feliks mulle kui jäin südaöösel üksinda suure seljakoti ja pampudega võõrasse kohta tee äärde seisma. Vihma kallas ja oli kottpime. Aga tema sõnad mõjusid üllatavalt rahustavalt. Need olid öeldud südamest. Sidepidamine kõikide nende heade inimestega on raskevõitu – mõni ei oska kirjutada, pole ju elektritki paljudel, internetist rääkimata! Nende peale mõtlemine teeb südame soojaks ja loodan väga, et minu mõttekiired ka nendeni jõuavad.
Aeg-ajalt ikka imestan omaette selle üle miks inimesed siin Eestis nõnda kiirustavad ja nina maas käivad. Või miks nad nii tõsised ja enesessetõmbunud on. Tundsin ennast Ghanaski hästi, kuigi kohanemine võttis pea kuu aega aega. Kui oleksin linnainimene, siis oleks kindlasti veel raskem kohaneda. Minule on rähni toksimine ja kurgede nokaklõbin sama loomulik kui gekode laksutamine ja sisalike hääletud kätekõverdused savanniinimestele. Siiski tuli rinda pista palavuse ja kaks esimest kuud ka üksindusega, kuna olin ainuke valge inimene külas. Otsustasin olukorda enda jaoks ära kasutada. Ega siis iga päev ei ole võimalik heita pilk omaenda sisse!
 Mis veel väga hinge puudutas, oli pärimus, traditsioonid, rituaalid, tants, trummid, gaanalaste looduslähedane eluviis.  Seal pole see turistidele näitamiseks, vaid elu ise. Nagu maailmaharidus,  on ka minu oma identiteet, eestlus ja esivanemate pärand, mind huvitama hakanud. Kikitan kõrvu Hasso Krulli ja Valdur Mikita jutu peale. Kriipsutan alla loetud raamatus kohad, mis räägivad meie juurtest. Koostan sugulase sünnipäevaks esivanemate piltidest raamatukese. Püüan märgata. Omamoodi elame ju siin Eestis perifeerias ekstreemsetes tingimustes, nagu savannimaastiku aafriklasedki. Oleme palju looduslähedasemad kui enamik rahvusi Euroopas ja kanname endaski midagi ürgset. Seda tuleb kindlasti teadvustada rohkem. Näed, kuhu võib välja jõuda kaugel Aafrikas!
Tavaliselt tänatakse oma kaasautoreid, sõpru ja sugulasi kui mingi tegu tehtud või teos valmis saanud. Mina tänan oma keha ja meelt! Olen tänulik oma kehale, kes vapralt katsumustele vastu pidas. Ju ta sai aru, et midagi hullu pole, elu Kongo külas on vaat et sama looduselähedane kui Eestiski (ikka linnast väljas muidugi!). Ajutine nälg õpetab ja kadunud kilod  teevad enesetunde ainult paremaks. Mõtlen nüüd rohkem sellele mida söön ja joon. Harjumatu on mitte higistada – eks siis tuleb sagedamini sauna kütta! Ei tea kas see oli nüüd hirm kliinikusse sattuda või meele häälestus mis mind tervena püsida aitas. Võta sa kinni! Mida ma siis lastele kogu aeg ise olen õpetanud – ma tahan, ma saan, ma oskan! Õige hoiakuga saab inimene kõigega hakkama kui tahab.
Natuke kahetsen, et ei teinud rohkem pilte. Olin sageli nii tegevuses sees, et ei tulnud meeldegi. Iga liigutus, mida tegin, nõudis ses kohutavas palavuses (jätame numbrid kõrvale, sest Ghanas ei ole neil mingit tähtsust) nii palju energiat ja süvenemist. Pärast mõnda aega hakkasin pidama asju ja elu-olu nii enesestmõistetavaks, et unustasin ära, et toetajad ja sõpruskoolid on infonäljas. Tundub, et saavutasin sageli seisundi, mida sageli kohalike suhtlemise juures  imetlesin – kohalolekutunde. Hea vabandus küll! Õnneks parandab viga Vahuri kevadel valmiv film Kongo külast ja meie tegemistest.
Tundsin millestki puudust ka? Kui esimest korda nelja kuu järel jälle piima jõin või kartulit sõin, oli mõnus küll. Aga see polnud nii oluline. Süüa oli, kuigi natuke ühekülgne. Esimesel kuul tundsin puudust kaardist, kasvõi lihtsast käsitsi joonistatud kaardist. Ma ei teadnud kus koolid asuvad. Neid oli ju ligi 15 kooli ja sageli ei viinud sinna ka mingit nähtavat teed. Nagu eelmine vabatahtlik Diana, nii maandusin ka mina sageli oma motikaga kellegi koduõues.
Eestis on pärast pikka ootamist ja „rohelisi“ jõule jälle pehme sädelev lumi maas ja krõbe talvetuul näpistab nägu. Justkui oleks oodanud millal ma tagasi tulen. Koos lumega tuli ka päike välja ja õhtuti on taevas tähti paksult täis. Loodus on lihtsalt uskumatult imeline! Mis siin veel oodata – uisud alla ja jõe peale jääd katsuma!

On individual terms, Dr Martin Luther King Jr said, „One has not started living until he can rise above the narrow confines of his individual concernes to the broader concerns of humanity“ – as a person or nation feel not OK while others are suffering around you.

Blogilugejatele soovin kõike-kõike head!
Anu



P.S. Olen parem ja targem – iga vanaema unistus!