reede, 29. november 2013

Sekoti Algkooli lapsed istuvad laudade-toolide puudusel põrandal tihedasti üksteise kõrval. Seda pilti nägin päris mitmes koolis.

 Põltsamaa kooli lapsed olid  koostatud toredat albumit „LUMI“. Vaatasime seda koos, sest küsimusi ja imestamist oli palju.
 Gorugi algkooli juhataja Martin Atarah teostamas oma ideed. Eesti lipu värve oskab nimetada siin koolis iga laps. Paljud hüüavad mind nähes rõõmsalt: “Tere!“ 

Eesti sponsorite poolt toetatud 135 last küll kõik korraga pildile ei mahtunud, aga võin kinnitada, et abi jagamisel oli rõõmu palju. Nagu oleks juba jõuluaeg käes!

Lesknaiste grupid on valinud enda seast liidrid, kes ongi siin pildil. Mondo toetusel saavad korvipunujad ja šeavõi tootjad oma äri paremini jalule seada.

kolmapäev, 20. november 2013

Pilte koolielust

Noore puu kastmine

Kooli ümber käib elu

Töölaud

Vahetund Zuas



Esimene poolaeg lõppemas




Eile kaotas Ghana jalgpallikoondis Black Stars Egiptusele 1 : 2. Mu Ghana-missioonist saab läbi  alles esimene poolaeg. Julgen väita, et kaotusseisus pole keegi. Sest tegelikult pole vastaseidki, rääkimata vaenlastest. Hoopis partnerid on, sest eesmärgiks on arendada koostööd, konkreetselt otsida võimalusi muuta õppimine elulähedasemaks, praktilisemaks. Kuulamist  vaevalt õppimiseks saab pidada, tegemine saab seda olla kindlasti. Sain Bolgatangast osta õpikuid, õppeaineks integrated science. Füüsika õppekava on Marylandis  vähemalt põhikoolis isegi karmim kui Maarjamaal.  Kuid  vähemalt neis koolides, kus seni õppetöös osaletud (tänaseks on neid  11), on füüsika õppevahendite koguarv uskumatuna tunduv ümmargune null. Pole siis ime, kui praktiliste tööde õnnestumine õpetajadki lapselikult hõiskama paneb. Õpetajad on siin enamasti 25-30 aastased noored mehed. Sest õpetajate palgad on siin väga konkurentsivõimelised. Tegelikult vanus ei ole siinmaal üldse oluline. Paljud ei teagi oma sünniaastat. Üks noormees selgitas innukalt, et tema isa on sajaaastane. Kes teab, võib-olla ongi,  mis tähtsust sellel on. Mõtlesin korraldada koolitusseminari loodusainete õpetajatele. Selle aastanumbri see jääb see küll ära. Pole siin suures kambas koolitada midagi. Tuleb lihtsalt   koos teha. Julgustamist,  tuge on vaja. Ega mul ometi terve klassi jaoks vahendeid kaasas ole. Aga Melcomi poes algas jõuluehete müük.  Kui kuuse jaoks 100 lambikest ritta on ühendatud, saab sellest 100 üksikut nii välja lõigata, et  juhtmed kohe küljes. Päris patarei saab, kui kahe naela vahele 3 väikest ümmargust „patareid“ ridamisi panna. Kui ei püsi, tõmba maalriteibiga aluse külge kinni. Lihtsad asjad töötavad ekstreemsetes ilmaoludes hästi.  Mõne õpetajaga koos on juba 4 praktilist tundi läbi viidud. Nii see õppimine käibki. Ega laps rääkima koolipingis istudes õpi, ikka suheldes ja mängides.  Lootusega, et  valgust ja soojust ka Eestimaa kodusesse jätkub  Mart Kuurme 

reede, 15. november 2013

GHANA LIPP KUU PINNAL



Viimased 9 päeva on ratas saanud kõvasti vatti. Täislastiga läbitud kümned kilomeetrid on kümnetel Ghana lastel võimaldanud teha vähemalt kolm avastust. 1. Päikese pinnale lisandus mõne päeva eest üks väga suur laik ja seega võiks Eestis näha virmalisi.  2.  Veenus paistab teleskoobist  sirbina nagu  Kuu, aga väiksemana, sest ta on meist kaugemal.  3. Kuu peal võib olla hiiglasuur Ghana lipp. Seda viimast avastust märkasin alles oma siinses kodus vaatlusprotokolle üle vaadates. Sest Kuu pind ei ole ju tervenisti hele. Ja koguni kuus vaatlejat olid oma joonistusel kandnud Kuu pinnale musta viisnurga. Ju siis meenutavad Kuu mered neile Ghana lipu kollasel ribal kujutatud viisnurka.

Paus
                                                          Need silmad, need silmad
                                                                Veenuse vaatlemine
                                                                   Kuu joonistamine
Kuu korguse kindlakstegemine

reede, 8. november 2013

Siiski oli raske "sõdalasi" pildi peale saada, aga proovisin ikka.


Mis maa ja inimesed need on?

Kui siit mäe pealt nüüd novembris alla vaadata, siis on pilt teine kui oktoobris. Hiigelsuure avara „pargi“ puud on küll rohelised, kuid taust on nüüd  värvunud kolletanud-helepruuniks. Selga rõõmustab värske tuulepuhang,  kuid nahk kaebab kuiva õhu üle. See on märk harmattani saabumisest savannidele. Küll on tore, et saame siin kõike seda erakordset omal nahal kogeda! Ja mitte ainult autoaknast, vaid pikalt ja põhjalikult, kahe jalaga maa peal olles. See Maa küll pöörleb ja paneb Mardi  pidevalt teleskoopi ümber sättima, aga kogetu on ehe ja võimas.
Eriti käib öeldu kohalike ürgsete traditsioonide kohta. Siinsete inimeste laulud-tantsud  väljendavad mingeid kaugete esivanemate lugusid ja kombeid , mida on aastasadu ümber jutustatud-mängitud. See ei ole siin turistidele näitamiseks mõeldud etendus. Siin on see elu ise, mida võetakse täie tõsidusega ja kohalolekutundega.  Kohalike (ma mõtlen selle all just paganaid, nagu siin öeldakse, mitte katoliiklasi) matusetseremooniat vaadates pidi hing kinni jääma – kas me tõesti sellest osa saame? kas me natukenegi mõistame ürgsete rituaalide keelt? meie, kes me oleme regilaulu oskuse juba minetanud?  Meid kisti tantsu- ringi ja muusika sisse, mis kõneles nii elavalt ja teravalt. Nägime, kuidas mägiteid  pidi tulid erinevatest ümberkaudsetest küladest matusele uhkelt riietatud vibude ja nooltega „sõdalased“. Nad ei astunud mitte niisama mööda teed, vaid tulles jutustasid oma loo väga elavate liigutuste, valju pillimängu ja laulude saatel.  Tean, et see oli vaid killuke suurest pildist, mida endaga kaasa võtame. Enne olime osa saanud veel lesknaiste tantsust-laulust ning koolilaste esinemisest, kelle pilgus ei puudunud samasugune ürgne vägi.
Või näiteks jalgpall.  Ghaanalased on jalgpalli  teinud oma rahvuslikuks mänguks, millel oli oma osa ka poliitlises vabadusvõitluses eelmise sajandi keskel.  Ja ka siin on väga selgelt tunda ürgset kokkuhoidmise, ühes rütmis elamise-hingamise väge.
Aga ka igapäevaelus torkab silma asju, mis alguses tunduvad imelikud. Näiteks kodu-väravast väljudes  (meie puhul siis õpetajate ühisest majagrupist) ütlevad nii suured kui väikesed kuhu nad lähevad.  Algul imestasin. Kuid koos ühes suures perepundis elades võis see sadu aastaid vana komme olla sageli ka ellujäämise võti. Aga nad teevad seda tänini, mis siis, et telefon taskus on. Õhtuti kuulen  sageli naabertoast laulu. Mitte telekast, ega raadiost, vaid lauldakse koos. Kas meie oleme tõesti selle kõik juba ammu ära unustanud? Kas regilaul on sügaval minu sees peidus? Vot niisugused mõtted tulevad siin Ghanas pähe!
Väga ilus oli Mardi ja Mosese kohtumine enne päikeseoojangut Gorug’i kooli lähedal.  Moses on poiss, kelle kooliteed oli Mart otsustanud toetada juba Eestis olles. Poiss oli algul vaikne ja häbelik. Ega siis iga päev  ei juhtu , et valge mees  (meie teised ka muidugi) saabub su õuele sind tervitama kingitused näpus. Aga poiss sai ujedusest üle - nagu te teate juba, oligi ta koos oma õega järgmisel päeval meie maja juures platsis, et koos päikesevarjutust vaadata.

See oli siis tänane jutt – loodan, et soojendab südant ja aitab teil vastu pidada pimedal ja külmal ajal Eestis.

Pildid Logre päevast

neljapäev, 7. november 2013

It's my life

It’s my life ehk vana mees tahab koju Tundub, et täna hommikul sai leitud see, mida kaua otsitud. Hommikul veidi enne Päikest sääsevõrgu all välja, võimlemiseks natuke ronimist mäe otsa internetipunkti. Internetipunkti saab näha pildil, kus parajasti on peatunud Mondo takso. Pilk tühjust täis Postimehele, soe hetk lähedaste kirju lugedes. Vastused tulid küll tagasi, aga…….. il y a toujours un mais. Laskumine, tass kohvi, teine putru. Teleskoop juppideks, jupid jalgratta külge, mikroskoop, pakk vett ja purk mangomahla seljakotti. Ja siis teele. Koju. Savanni, kus valitseb idüll. Aafrika on me kodu. Isegi trammirataste kolksumist, müraliikidest meeldivaimat pole kuulda. Vaikus on inimese parim sõber. Lõvide möirged? Pole siin lõvisid ega kaelkirjakuidki kohanud, ainus metsloom, jänesekujuline, sattus silme ette alles täna hommikul. Miks teleskoop ja mikroskoop? Sest kui oleks ainult üks neist, siis mäletaks vaatleja seda ilmselt periskoobina. Eile nii juhtuski. Kui valida mitme -koobi vahel, on meel erksam. Vaatlusi armastavad ghanalased teha. Muide, väike pettumus oli, kui mu oma tähtkuju, Ambur, taevas tõepoolest teekannu kujuline paistab, nagu entsüklopeedias Tähistaevas kirjutatud on. Õhtuse taeva vaatlustele tullakse igal õhtul, kui teade välja panna, tullakse ka lihtsalt kohale, räägitakse ja tahetakse vaadelda. Päikesevarjutuse vaatlemisest aga sai selgeks, et ka päeval on, mida teleskoobiga vaadelda. Laike Päikese pinnal praegu on. Logre primary (1. – 6.kl) ja junior high (7.-9..kl) school on siit poole tunni rattatee kaugusel. Külakoolid ongi kõige armsamad. Need silmad, need silmad ei iial unune. Kell 12 tasub elumaja juurde tagasi tulla. 7. nov. kell 2 päeval on varjus + 32, kell 7 õhtul ka. Lõpetuseks – teleskoobi, binokli ja rohelise laseri Eestist kaasatoomine oli parim mõte. Ostsin endale õpikud, mis on siin tõesti head – suure kirjaga, selgete joonistega ja mitteläikival paberil. Päikesesüsteemi, galaktikaid, jms õpitakse põhikooli esimeses, neljandas, kuuendas ja üheksandas klassis. Seega on vaatlusõhtud otsene õppetöö osa. Alustame kell 6. Logre koolidesse lähen vaatlusi tegema esmaspäeva õhtul ja tunde andma kolmapäeval.

pühapäev, 3. november 2013

PILDID päiksevarjutusest

Päikesevarjutus

Kui Moses 3. novembril Presentation Junior High School’i juurde jõudis, oli päikesevarjutus just alanud. Läbi päikesefiltri vaadates paistis, nagu oleks hiir väikese tükikese ümmarguse juustukera servast ära hammustanud. Moses on see 12-aastane poiss, kellel me eelmisel õhtul päikeseloojangu ajal koos Martiniga külas käisime. Martin on selle kooli direktor, kus Moses õpib. Mosese koju läksime sellepärast, et ta saab Mondo kaudu koolitoetust. Kutsusime Mosest päikesevarjutust vaatama. Ja kuna ta elab meie juurest hea mitme kilomeetri kaugusel, jõudis ta koos õega vaatlustele kõige varem kohale. Presentation Junior High School’i valisime vaatluste kohaks seetõttu, et see asub kohe meie elamise kõrval. Vaatluste tegemiseks kasutasime mitut meetodit. Kõige rohkem meeldis noortele astronoomidele see, kus nad joonistasid enne vaatlemist pliiatsiga tugevale kollasele paberile kohvipurgi abil ringjooned. Kui teleskoobiga ringi sisse Päikese kujutis tekitada, on lihtne päikesesirpi sinna sisse joonistada. Teine meetod oli selline, kus pappkasti ühte otsa torkasime nõelaga augu, mis tekitas kasti sisse teise otsaseina peale Päikese kujutise. Ja kolmas meetod oli lihtsalt Päikese vaatlemine läbi päikesefiltri. Viimase kahe meetodi korral tuli nähtud kujutis seejärel silma järgi joonistada väikeste ringjoonte sisse, mille vaatlejad enne pliiatsiga 20-pesose mündi abil valmis joonistasid. Kuna see varjutus kestis kokku üle kahe tunni, jõudis hoolas vaatleja ligi kakskümmend erinevat Päikese kuju paberile talletada. Minu järeldus on ühene – noored ghanalased on terased vaatlejad ja tänasel päeval tehti Kongo külas teadust. Üks kohalik Science’i õpetaja arvas koguni, et see päev on Kongo külale ajalooline. Lisaks piltidele lisan, et varjutuse tipphetkel kattis Kuu üle kahe kolmandiku päikesekettast, mistõttu läks nii hämaraks, et vaatluspaiga juures toimetanud kanad seadsid end juba kella 1 ajal päeval puu alla magama. Kui kaua nad und nautisid, jäi fikseerimata, sest kell 14: 30 võttis väsimus enda rüppe ka suuremad vaatlejad.

laupäev, 2. november 2013

Füüsikatund keskkoolis

Füüsikatund keskkoolis Koolimaja, kus tegutseb Kongo Senior Secondary School, paikneb külast mitu kilomeetrit eemal. Tegelikult koosneb see kolmest hoonest, sest õpilased elavad seal ka vabal ajal. Koju minnakse vaid vaheaegadeks, sellel sügisel vahetult enne jõule. Esialgu oligi see kool planeeritud minu kui füüsikaõpetaja tegevuspaigaks. Ilmselt see nii ei jää, sest tunniplaanis füüsikat ei olegi. On integrated science, mis kõlab paljulubavalt. Kohtumistel õpilastega, sealhulgas lähima suure linna Bolgatanga gümnasistidega, palusin nimetada mõnda füüsikaalast praktilist tööd, mida nad on teinud. Kõik näited olid paraku keemiavallast. Ja kui laboriruumis oli näha ainult klaasnõusid ja statiive, sai asi selgeks. Ja Vanalinna Hariduskolleegiumi keemiline kingitus võeti tänuga vastu. Vaatlusõhtutelt oli aga ammu selge, et huvi füüsikalise maailma vastu on noortel väga suur, seetõttu palusime filmimees Vahuriga direktorit lubada teha Eestist kaasavõetud vahenditega üks praktiline töö klaasi murdumisnäitaja mõõtmiseks. Miks just see – vahendeid oli lennukis ju terve kohvritäis? Sest vahetult enne ärasõitu tegime sellise asja läbi Kohila Gümnaasiumis. Eesmärk oli võrrelda sama töö kulgu kahes riigis. Kummaski polnud teemat enne käsitletud, seega murdumisnäitaja väärtuse arvutamine polnud eraldi eesmärk, vaid kinnitus, et erinevatel rühmadel ja erinevas olukordades tuleb sama väärtusega just langemis-ja murdumisnurkade siinuste jagatis. Palusime kümmet õpilast, sest 36 õpilase jaoks vahendeid kaasas ei olnud. Aga kus sa sellega – kõik tulid. Ja kus sa jätad osa kurvalt ukse pealt vaatama. Muidugi läks niimoodi rohkem aega kui plaanitud ja arvasin, et jätkame mõnel teisel päeval. Tütarlaps nimega Comfort, kes jäi oma terasusega silma juba tähistaeva vaatlustel, ütles, et tema ei lähe enne ära, kui eesmärk täidetud. Ütlesin, et mõõtke nurgad malliga ära. Ja kui 40 kraadi asemel saadi tulemuseks 5,3 sai selgeks korraga kaks asja: 1. meie 7. klassi loodusõpetus on mõõtmistehnikate õppimiseks väga õige asi; 2. lõikude mõõtmise kaudu saab palju parema tulemuse kui nurkade mõõtmise kaudu. Sest 1,6 on ju klaasi murdumisnäitaja jaoks täitsa tore tulemus. Kuidas see tund nii siin- kui sealmaal kulges, näete Vahuri dokumentaalfilmis. Tunni lõpus palusin osavõtjatel oma nimed paberilehele kirjutada. Kõik hakkasid paberit enda kätte tirima ja nii saingi mälestuseks viis lehte ilusaid nimesid. Täna jäävad teha veel viimased ettevalmistused homse päikesevarjutuse vaatlemiseks. Selget taevast soovides Mart