teisipäev, 29. oktoober 2013

Elamusi justkui oavarrest

Esimene nädal ghanalaste seas toob kõigepealt huulile omadussõnad: elurõõm, rahulikkus, tänulikkus, uudishimu, usklikkus. Eestlasi saabus 22. oktoobril Kongo külla korraga neli. Seega on koos Kongo külarahvale juba oma inimeseks saanud Anuga meid siin üks Nissani kabiinitäis. Ainult Victor kui väga hea ja vajalik mees mahub veel juurde. Ja kuna Johanna on Mondos ikka väga kõva tegija, vurab, põhiliselt küll hüppab meie Nissan ühest kokkusaamiselt teise. (Seni on masinal kõik vidinad peale parema esilaterna veel küljes). Saame kokku väga paljude väga armsate inimeste rühmadega, keda Eesti läbi Mondo aidata püüab. See abi on tuntav ja igal kokkusaamisel räägivad abi saanud inimesed seni tehtust ja teevad ettepanekuid edaspidiseks. Olgu need algkoolilapsed, sheavõi-vabriku naised või lesknaised, tantsitakse ja lauldakse samu laule/tantse sama hoogsalt ja kirglikult. Tantsu sees pöördub tantsija inimese poole, keda ta tahab tänada. Eestlaste suhtes tuntakse siin siirast tänutunnet, mis soojendab meie kõigi hinge. Seejuures algab iga kokkusaamine käesurumisega, millele järgneb palve, mille peab üks kollektiivi liikmetest. Sama toimub lõpetamisel. Kokkuhoidmine, üksteise toetamine on Ghana rahvale väga oluline. Oma mätta otsast vaadates ütlen, et vaatepilt, kus õhtul kell 7 tulevad lapsed pea täies koosseisus kooli juurde ja tähistaevast laseri abil leitud tähtkuju nime kõik koos kordavad ning püüavad üles kirjutada, jääb meelde eluks ajaks. Ja kui pärastpoole, kui teised pimeduses tantsu löövad, tulevad mõned huvilised veel samas õues arvuti juurde, kus enne taevas nähtud tähtkujud Stellaariumi tarkvara kasutades üles veelkord otsivad ja lõpuks veel tagasi tänama tulevad, on minu meelest küll üks puhas õnnetunne. Ja koju sõites on teed täis lehvitavaid lapsi, kes gruppides taas kodu poole kõnnivad. Ütlesin eile pärast Kongo Senior High Schooli´ist naasmist, et oleks aeg juba ühte natukegi vähem positiivset kogemuse omanikuks saada. Ja mind võeti kohe kuulda. Pärast pikka logistamist ühte primary’sse selgus, et tähistaeva vaatlused taanduvad sel õhtul tolmu seest paistvate valguslaikude tuvastamiseks. See-eest saabuva päikesevarjutuse mudeldamiseks sobis tolmus hästinähtav taskulambi valgusvihk suurepäraselt. Ja täna hommikul on taevas taas puhassinine. Taaskohtumiseni Mart Kuurme
Pildid said poiste abiga kenasti seinale!

Chief ja Kocta juht Victor. Meid voeti pidulikult vastu.

Eestlaste auks korraldati nelja kooli jalgpalli GALA. Esikoha sai Zua algkool. Kingituseks koikidele meeskondadele jalgpall.

Tamales kahe meetri korgune valgete sipelgate pesa. Nagu Sagrada Familia! Selle jargi saab teada ka vee asukohta maa sees.

Seltsis ikka segasem!



 Eelmisest esmaspäevast muutus aja kulg minu jaoks palju tempokamaks. Valmistusin külalisi vastu võtma.  Igatsesin juba eesti keele ja meele järgi, sest kaks viimast kuud sain seda vaid raamatutest ja näpuotsatäis netist.
Nädala alguses panin kiriku kõrvale majasse üles näituse „Going to school in Kongo village“.  Eesti vabatahtliku Irita Raismaa  koostatud 18 pildiga maailmahariduslik fotomapp on mõeldud kasutamiseks eesti koolides. Study room, kuhu laste abiga näituse sättisin, on küla keskel elektriga  varustatud maja, kus lapsed käivad õhtuti õppimas ja lugemas. Lastel oli rõõmu palju kui nad end pildi peal ära tundsid.
Nagu ikka käisin palju koolides. Gorug’i algkooli (mäletate, see on see kool, kus on Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi abiga päikesepaneel katusel) jõudes selgus, et kõik õpetajad on sel päeval läinud ID kaarte saama. Ainult koolidirektor oli kohal. Eks ta saatis lapsed koju tagasi. Mis muide ei ole siin ei tea mis tragöödia, sest saagikoristuse ajal on töökäsi hädasti tarvis. Sellist olukorda nagu Eestis, et vanemad kaugemal tööl, laps üksi kodus  ei ole. Kui ongi üksi kodus, siis telekat ta kindlasti ei vaata, sest paljudes majades pole elektrit. Telekat ka mitte. Muide, Kongo küla turu peal on üks savimajake, kus saab telekat vaadata . Nagu väike kino. Koolijuhi käest sain teada, mis kõige rohkem muret teeb - tualett, laste toitlustamine ja eelkoolihoone restaureerimine. Kool oli kaevu saanud just kuu aega tagasi – World Visioni kaudu, kes õnneks kontrollib aeg-ajalt ka vee kvaliteeti.
Olen mitu korda käinud veel Kongo Primary’s, kus töötab Madam Denicia, kes on Mondo kaudu Eestis käinud. Denicia oli just emaks saanud ja käib nüüd kolme-neljakuuse lapsega tööl. See pole siin üldse haruldane, vaid väga loomulik. Suure rätikuga seljale seotud imikud on kõikjal kaasas. Tulevad ju koolilapsed isegi vahest oma väikese paariaastase venna või õega kooli.  Koos Denicia’ga mõetlesime kuidas saaks paremini minu töötubasid ette valmistada. Et õpetajatel ikka sellest kasu oleks ja minu nõuanded siinse reaalse koolieluga kokku lähevad. Erilist rõhku tuleb panna lugemisoskuse arendamisele (getting ready to read), inglise keele foneetika õpetamisele ja õppevahendite valmistamisele.
Ja siis tulidki külalised. Ja veel Eestist! Mondo juhatusest Johanna, ajakirjanik Meeli, kaameramees Vahur ja füüsikaõpetaja Mart. Johanna ja Meeli ainult nädalaks, Vahur kaheks ja Mart läheb Eestisse tagasi alles pärast jõule. Igal juhul – rõõm oli suur ja nädal tõotas tulla väga tegus. Rentisime dziibilogu ja sõitsime esimesel päeval kohe külavanema juurde (mäletate – chief). Seejärel pidasime plaane piirkonna haridusjuhtidega. Mondo tegevustega olid nad juba kursis ja väga positiivselt häälestatud.
Neljapäeval sõitsin autoga 2,5 tundi suuremasse linna lõuna pool - Tamalessse ruuterit ostma. Loodame ikka ühes koolis interneti peagi tööle saada. Tamales on lennujaam, kust saab sõita pealinna Accrasse  ühe tunniga, pilet maksab 200 cedi. Tuletan teile meelde, et bussiga sõitsin mina Accrast Bolgasse 13 tundi.
Sellesse nädalasse mahtus veel palju põnevat. Mul on raske leida sõnu, et kirjeldada teile Sakoti algkooli laste ja Bongo külanaiste esinemist meile. Midagi nii ürgset ja loomulikku saab tänapäeval vaid väga harva kogeda. Loodan, et Vahur saab filmi ruttu valmis, siis saate oma silmaga näha ja kuulda.
Ja muidugi tähistaeva vaatamine Mardi asjalikul juhendamisel. Aga sellest räägib ehk Mart ise. Mina olin õnnelik, et sain näha Andromeeda udukogu.

esmaspäev, 21. oktoober 2013

Kogukonnast ja selle arendajatest


 Turul on praegu tomatihooaeg.
Kocta kontor turul.

Lapsed poseerivad alati meeleldi.
Kohaliku kogukonna (Kocta) arendamine  (community development) – see paistab olevat populaarne nii Keenias (lugesin enne tulekut Janika Tamme raamatut „Minu Keenia“) kui siin, Ghanas. Ka Kongo külas tegutseb koostöös Mondoga  kogukonna arendajate 8-liikmeline grupp. Neil on tähtsal kohal otse Kongo turul oma kontor, kus koos käia ja küla asju edendada.  Üks on juht, teised liikmed valitud mitmelt erinevalt alalt. On üliõpilane, koolijuht, õpetaja, finantsteemades orienteeruv mees, kokk,  jt Rohkem on mehi, kuid on ka naisi. Üks Kocta liige on kirjutanud magistritöö kullaekevandusest selles piirkonnas ja lapstööjõu kasutamisest seal. Lehitsesin seda – väga põhjalik ja hea töö.
Millega nad siis tegelevad? Pean natuke kaugemalt alustama. Siia tulles tegin siiski lisaks geograafilise rännaku ka rännaku ajas. Sattusin ajaliselt vaat et kaks põlvkonda tagasi, kui saaks võrrelda eesti oludega. Üksikud  suurte aukudega asfaltteed, vanad bussid, ajast-arust tro-trod ning mootorattad  ei anna kuidagi märku, et olen õiges sajandis. Telefonid ja telekad siiski reedavad. Kuigi telefoniühendused on väga viletsad. Seetõttu on asfaltteed, elekter, vesi (kaevud), haridus, lesknaiste toimetulek need põhilised teemad, millega siinkandis on tegeletud viimased aastakümned. Paistab, et tegutsetakse ka välajspool Kongo küla, sest ca 15-20 kooli on võetud oma hoole alla.
Hierarhiliselt on külas kõige kõrgemal pulgal külavanem (chief). Tema on lugupeetud inimene, kes on kõikide asjadega külas kursis. Tunneb kõiki, teab nende muresid ja olukorda. Räägib kogukonna arendajatega kui vaja. Temale tutvustatakse uusi inimesi külas, nagu vabatahtlikud näiteks. Külavanema valib piirkonna vanem, kes asub Tongos. Kui külavanem ära sureb, asendab teda niikaua keegi kui uus valitud saab. Selleks läheb Tongosse 15-20 meest, kellest siis üks valitakse eluksajaks külavanemaks.  Valitud külavanem lahendab ka peretülisid. Kui on lahkarvamused, saab tema käest nõu. Pealik saadab tülitsejad vajaduse korral politseisse. Seega – enne tuleb käia pealiku juures! Pealik osaleb kõikidel tähtsatel küla üritustel, käib koolides ja kokkusaamistel ja korraldab kord aastas – jõulude ajal – oma kodus vastuvõtu.Terve küla läheb tema juurde – tantsitakse, lauldakse,  trummid põrisevad,  süüakse head ja paremat. Kõik see toimub õues muidugi. Nii et rahvamaja polegi vaja.

Kongo ja selle ümbrus on hajaasustusega. Väga hea traditsioon on külaturg iga kolme päeva järgi. Erinevates külades ei lange turupäevad kokku. Saab valida , kuhu minna oma kaupa pakkuma.  Turud annavad kohalikule elule rütmi. See on koht, kus eelkõige kaubeldakse, müüakse oma talu tooteid. Ka karjaloomi suuremates kohtades. Praegusel aastaajal on tomatiuputus. Peagi lõpeb  hooaeg ja siis on juba hinnad teised. Turg on igas külas tähtis keskus, mis turupäevadel lööb juba varahommikust kihama ja nii hilisõhtuni välja. Kõik suunduvad turu poole.  Suured kausid tomatitega pea peal. Mõni oskab seda isegi jalgrattal liikudes! Elusad pärlkanad jalgratta pakiraamil puuri sees või elusad kanad jalgupidi näppus. Tervet lambakarja olen ka näinud väikebussi katusel. Kui turupäeva ei ole, saab turu ümbert putkadest osta ikka hädapärast süüa ja seepigi näiteks. Eile, turupäeval leidsin esimest korda üles lõkkel küpsetatud kana. Terve kana maksis 15 cedi (kurss eroga on 2,7).  Tro-tro (see on üks igavesti päevinäinud väike ääreni täistopitud bussilogudik) pilet Bolgasse on 1,5 cedi. Sama vahemaa taksoga on 15 cedi. Baaris maksis üks õlu 3 cedi. Natuke siis hindadest kah.

esmaspäev, 14. oktoober 2013

„Bolga baskets“ – neid teavad siin kõik. Korve on mitmesuguseid ja erinevate võtetega punutud.  Hakkasin minagi tasapisi (siin käib kõik väga rahulikult ja aeglaselt) korvipunumist õppima. Siin  pildil minu õpetaja Monica. Õnneks räägib Monica inglise keelt. Paljude külanaistega, kes pole koolis käinud, ma  siiski  ilma tõlgita suhelda ei saa. 

Olen kutsustud külla lõunat sööma. Minuga koos sööb 12.aastane perepoeg. Saime enne sööki headeks sõpradeks, sest tema tahtis mulle raamatut ette lugeda. Kana ja riis terava tomatikastmega oli väga maitsev. Kahjuks ei osanud ma lugu pidada teisest pakutud toidust, maisipudrust ja okra kastmest. Tegelikult on aafrika maitsed ikka väga erinevad meie omast. Pakkusin ükspäev naabrinaisele moosisaia tee kõrvale. Ta polnud kunagi moosi söönud. Võõras maitse talle! Isegi kui ma siin oma köögis koogiküpsetamisega hakkama saan ( ja kõik vajalikud ained siitmaalt üles leian), ei ole ma kindel, kas keegi seda sööb. 
Pawpaw (inglise keeles)  vili. Ostsin Bolga turult 1,5 cedi eest. Seest kaunis viisnurkne, kalamarja moodi seemned, mida ei sööda.  Pole nii magus kui mango, aga väga hea.
Koolivorm on siin kõikides koolides. Igal koolil oma vorm.  Selle peab lapsevanem ostma, nagu ka pliiatsid, koti ja muu vajaliku.  Kus kord kõvem, seal pööratakse tähelepanu ka sellele, et nööbid kinni ja särk püksis.  Daborini algkooli õpilased näitasid mulle omatehtud kaitseid vastistutatud mangopuude ümber.

Reedesed päevad on koolides täis erinevaid tegevusi. Siis tehakse rohkem sportlikke mänge, võetakse ette puude istutamine, kooliümbruse koristamine, või näiteks mõtelda kuidas tutvustda oma maad sõpruskoolidele kaugel Eestis. 

Pilte elust Kongos

Enne hommikust rivistust põrisevad kooliõuel trummid. Kohe kutsuvad vaatama, mis seal toimub. Terve kool koguneb, tantsib,sagib. Siis võtab iga klass eraldi rivisse. Muide, suuremad tüdrukud vitsaga korda loomas. Erinevatel päevadel lauldakse erinevaid laule – riigi hümni, kooli laulu, jt Sel hommikul kui mina seal olin, lauldi marsisammul patriootilist Ghana laulu „Big and mighty Ghana“  - suuremad ees ja väiksemad kajana järgi. Tuletas meelde Iirimaal nähtud poistekooli.

esmaspäev, 7. oktoober 2013

 Teemaks on GROUPING. Vitsake ikka ligidal!


Siin koolis olid katkised lauad ja toolid.

Sopruskoolidest

Kui toetustsaajad lapsed on laiali kuskil 20 koolis, siis ega see sõpruskoolide arvgi väike ei ole – sain kokku 15 kooli. Võtsin kõigepealt ette need koolid, mis lähemal ja kuhu ka pärast vihmasadu ligi pääseb. Kõike koole ei ole veel jõudnud läbi käia, sest sageli käin igas koolis kaks päeva järjest. Igaks juhuks sihin kahte-kolme kooli, sest kord ei ole asjaga tegelevat õpetajat või on koolijuht mingil põhjusel ära. Aeg kulgeb siin rahulikult, sellega tuleb arvestada. Inimesed ise ka rahulikumad kui meil.
 Kolmepäevasel Mondo suvekoolis Võsul sain teada, mida eesti koolid on ette võtnud ja mis teemad õpilastele huvi pakkunud. Ühisprojekti teemadeks on olnud keskkond, vesi, prügi, ja taaskasutus. Uute teemadena on siinsed õpetajad välja pakkunud haridust, sooline võrdõiguslikkus, põllumajandus, tervislik eluviis ja igapäevaeluga seonduv. Koolid on vahetanud kirju ja õppematerjale. Eestis on valminud veeteemaline film. Eesti vabatahtlikud on tutvustanud  siinsetele lastele nii Eestit kui ka eesti sõpruskoole, Turba ja Kambja kooli. Siinsed koolid on ühisprojektidest ja tegevustest huvitatud, kuid sageli jääb asi pidama aeglase kirjavahetuse taha. Praegu peab selleks, et sõpruskoolile kirja saata, minema Bolgatangasse. Pool päeva läheb ära! Skype’st võib praegu ainult unistada. Ei ole minagi oma Skype’i siin tööle saanud. Kirju saab saata ka vabatahtlikuga, aga seegi võtab palju aega. Mugav pole ka see, et õpetajad saadetakse iga paari aasta tagant uude kooli. Tuleb luua uus kontakt uue õpetajaga.  Vaatamata raskustele on need tegevused olnud mõlemale poolele kasulikud ja huvitavad.
Nagu olen juba kirjutanud teile, on eesti koolid siinsetele koolidele ka materiaalset abi andnud. Mäletate päikesepaneele? Püüan siin siiski nende oma initsiatiivi ärgitada. Näiteks üks kool vajas raha, et kooli ümber kaitsta noori mangopuid tuulte ja koduloomade eest. Teises koolis oldi agaramad – lapsed  koos lastevanemate ja õpetajatega olid noorte puude ümber ehitanud ilusad õhuaukudega savist kaitsed. Pealehakkamist on vaja! Saangi tihtipeale naaberkoolidelt häid mõtteid, kuidas toimida ja soovitan siis edasi.
Kui raamatuid ja õppevahendeid saata, siis nägin ka seda, et enamus koolidel on tolmused õpikud – vihikud  põrandal hunnikus  või heal juhul kastides. Riiuleid-kappe on vähe. Osa lastest kasutab klassis oma vanema-venna-õe kasutatud vihikut. Pliiatsite puudusel ei ole võimalik kaasa töötada. Eks see ole nagu meilgi ju õpetajas kinni! Tuleb läbi mõelda, kuidas sa oma eesmärgi saavutad.
Viimastel kuudel olen kogenud palju positiivset nii eesti kooliõpetajate entusiasmi nähes kui ka siinsete õpetajate koostöövalmidust ja huvi kaugete maade ja kommete vastu. Nendel ühistegevustel on kindlasti kaugeleulatuvad tagajärjed. 







teisipäev, 1. oktoober 2013

Lugedes romaani, pidas plika plaani...


 „...Ja üldse ... Tead, vahel on selline tunne, et sõidaks õige...“
„Kuhugi maailma otsa,“ noogutas Rein....“Ma tean. Aga kujuta ette, et sa oledki juba seal. Ma mõtlen maailma otsas. Siis polegi vaja kuhugi minna.“
„Võib minna teise otsa,“ arvas Eevald loiult. „Või keskele. Lihtsalt...Kuidagi ära on tüüdanud, ikka üks ja seesama...“
„See läheb mööda,“ lohutas Rein.
„Jaa...“ venitas Eevald. „Kus ta pääseb.“
Oma viimase raamatuga püüab Kivirähk eestlase rännutuhinat väheke taltsutada. Ei tea kas õnnestub? Nagu ülalpool näha, jõuavad raamatu tegelased järeldusele, et ihaldatud maailma lõpp ei pruugigi alati väga kaugel kodust olla. Panin raamatu käest ja mõtlesin: „No näed nüüd - kes teab, kui raamat oleks varem ilmunud, oleks minagi kodus püsinud!“ 
Järgmine raamat, mille leidsin oma küla Jõgisoo seltsimaja raamatukogust, ärgitab ikka vägagi uusi maid ja meresid avastama. Peaaegu sada aastat tagasi võttis  rännuhimuline Tuglas üksinda ette pika-pika rongireisi  Euroopast Põhja- Aafrikasse  süvenedes  nii Hispaania kui ka Tuneesia, Alžeeria ja Maroko ajalukku ja kaasaega. Seda siis  teispool Sahara kõrbe, kus mina praegu olen. Talle pakkus huvi Prantsusmaa laienemine Aafrika mandril. Vahemereäärses Aafrikas oli tol ajal palju euroopalikku, mida mina siin Põhja-Ghanas siiski eriti ei näe. Aga samas leidsin Tuglase reisiraamatust palju, mida siin olles olen kogenud. Toon ühe näite ka.
„Meie mõttemaailmas on palju seda, mis oleks nii vajalik neile inimestele siin. See vahest aitaks neil rutemini võita neid tarretanud olusid. Kuid ka neil on meile palju anda, mida me omakorda vajame nagu sügavamat elutunnetust ja puhkust keset aja ning ümbruse närvitsemist. Meiegi hindame ennast üle. Tõeline kultuur ei ole meie ega nende juures. See on kuskil vahepeal. Nagu nemad, nii tajume seda meiegi ainult harva, nagu kogemata. Kuid need tajumishetked on õnnelikud.“  Niisuguses natuke vanaaegses sõnastuses, aga siiski arusaadav äratundmine.
Kui Tuglas koges sealpool Saharat „närvetav –kõrvetavat“ kõrbetuult siroko, siis siinpool tuntakse seda harmattani nime all. Detsembri algusest võib teda ootama hakata. Siis on õhk tolmu ja liiva täis. Arvatavasti saan siin sedagi omal nahal kogeda.

Läksin nüüd teemast kõrvale, sest tahate kindlasti teada, mis ma vahepeal siin kaugel võõral maal teinud olen.
Mis ma siin ikka –õhtul lähen gekode heliseva häälitsuse saatel magama ja varahommikul ärkan maja tagant kostva kivitoksimise hääle peale.  Päeval katsun võimalikult palju koolides olla, et alustada sõpruskoolide teemaga.
Õhk õues on endiselt  sauna-soe. Eile õhtul tunduski, et olen saunas – kõrvaltoast kostis vihtlemise hääl.  Nii see siiski ei olnud. Naaber püüdis sõnakuulmatut gekot toast luuaga välja ajada. Aga gekod on kiired, neid nii kergesti ei püüa. Läksime kõik appi.  Gekod ei tee midagi, lihtsalt ebameeldivad tegelased. Hullem lugu oli paar päeva tagasi skorpioni-jahiga. Jälle samas toas. See saadi õnneks kätte ja põletati pidulikult söepannil ära.
Loodusega peab siin harjuma. Tüütan kõiki muudkui küsimustega, ega muidu teada ei sa. Tunnen juba ära suure  ja kasuliku rippuvate viljadega baobab’i puu. Käisin põllu peal vaatamas, kuidas kasvab maapähkel (ground-nut). Turul näitasid naised kuidas pähkleid töödeldakse nii õli saamiseks kui massi valmistamiseks, mida ahjus hiljem küpsetada.  Piilusin kööki, kus valmistati kohalikku malt’i. Lisaks sellele ronisin ühes talus suure savist viljasalve otsa, et näha, kus  hirssi ja maisi hoitakse.
Kui sõpruskoolide rida hoo sisse saab, siis kirjutan sellest kindlasti järgmine kord.
Kõike head!