esmaspäev, 30. september 2013


Hirssi kuivatatakse koduhoovis.
Viljasalv.

Lesknaised eeslitega, mis Eesti abiga saadud.

esmaspäev, 23. september 2013

Esimesed koolimuljed

Ilm püsib endiselt soe ja päikseline. Ei siin pole küll sauna vaja. Mine õue või ilma konditsioneerita tuppa ja oledki nagu saunas. Mina üksi ei higista , kõik higistavad. Pole nagu Eestis tähele pannudki, et mul saunas näpud ka higistaksid. Kohalikud andsin nõu, et targem on pesta ainult veega ja mitte ennast kuivatada. „Just leave it!“ Paar päeva elasime ilma veeta. Mis teha? Ikka kaevule! Kaevud on nagu armsas lasteaamatus „Savipoti Tobi soovikaev“:  väga seltskondlikud kohad. Saadakse kokku ja räägitakse uudiseid. Kõigepealt muidugi tere-kuidas-läheb ilmatu pikalt! Vee pumpamine ja kojutassimine hoiab hästi vormis. Kaalulangetamine on siin kerge.
Olen nagu laps, kes koduümbrust avastab ikka suuremaid ja suuremaid ringe tehes. Algul koos teejuhiga, siis juba üksi. Algul jala, siis rattaga, nüüd juba motorolleriga. 
Sel nädalal olin vilkam – jõudsin käia 14(!) koolis. Mõned üksikud neist jäid suure tee äärde. Seetõttu tegime ümbruskonnale kena tiiru peale. Kuna teejuht teadis igat pisematki rada ja teejupikest, siis tuli vahest läbi sõita ka maisipõldudest ja taluhoovidest. Oi-oi - motorolleri juhtimise oskusest jääb siin väheks, peab rallisõitja olema!
Koolid on erineva taseme ja suurusega. Küla keskkoolis õpib 800-900 last. Koolimaja on kahekorruseline ja suur. Ümber veel mitu suurt maja õppehooneteks. Käisin seekord vaid direktori jutul  - huvitav oleks näha ka klassiruumi varustust keskkooli osas. Õpikute kohta sain teada, et nendega varustab koole riik. Keskkooli füüsika õpetaja lubas teha nimekirja hädasti vajaminevatest õppevahenditest. Ehk Mart saab juba midagi kaasagi võtta. Kaugemalt tulevad lapsed ööbivad  sugulaste juures koolile lähemal või üürivad pinna. Koju tagasi saab alles detsembris, kui algab koolivaheaeg. Nii et kerge just ei ole!
Tunniplaan ja tegevuskava ripuvad tavaliselt koolijuhi kabineti seinal. Suure lehe peal ja käsitsi kirjutatud. Paljudes koolides hakkas silma ruuminappus. Lapsed olid pressitud mitmekesi ühte pinki, klassiruumid pilgeni täis. Tuulutamisega muret ei ole – uksed on kogu aeg lahti ja aknad kahelt poolt avatud. Mõnikord täitis klassiruumi ülesannet õlgkatusega varjualune.
Natuke veel distsipliinist – kooli kord on paberil kirjas. 10-15 punkti. Kõik kehtib ka õpetajate kohta. Need lapsed, kes esimene päev hilinesid, pandi õpetajate maja (kus ka mina elan) ümbrust ja õue koristama. Järgmisel hommikul olid primary’s suuremate klasside õpilased väravas ja ei lasknud hilinejaid enne sisse, kui nimi oli kirjas. Karistus järgneb pärast kooli. Samamoodi jälgib kooli juhtkond õpetajate kellast kinnipidamist. Kõrvalklassi saabus hommikul õpetaja, laps rätiku sees selja peale seotuna kaasas. Kõik on võimalik.
Kuna käisin ka tundi vaatamas, siis tean öelda, et peale tahvli ja kriidi on veel üks oluline ese õpetajal abiks – pikk puust kepp. Distsipliini hoidmiseks saab sellega laksatada vastu pinki, aga ka vastu pead! Lastele vihikuid jagades – õpetaja ütles nime ja siis viskas minule ootamatult vihiku põrandale, kust laps selle üles korjas. Pole siis ime, et need vihikud nii räbaldunud välja näevad. Väiksemate lastega tehakse palju kooristööd, et kõik 40-50 asja selgeks saaks, siis korratakse mehiselt. Õpetaja kasutab aeg-ajalt matemaatika tunnis ka nabti keelt. Kui keegi on hästi vastanud – plaksutavad kõik koos õpetaja märguande peale rütmis käsi ja samuti laua peale. See on nagu tunnustus hea vastuse eest ja virgutuseks ka samaaegselt.   ABC plakatit polegi vaja kui tähed koos piltidega otse seinale maalida! Sama käib numbrite kohta.
Üldiselt arvatakse, et lapse kohus on oma vanemaid ja kõiki vanemaid inimesi aidata. Jalgratast käekõrval mäest üles vedades pakuti mulle korduvalt abi. Samuti motorolleri pesemisel, toa koristamisel, nõude pesemisel jne  Teen siiski oma tööd ise ära, aga õpetaja kõrvaltoast kasutab laste abi meeleldi. Ja lapsed aitavad ka hea meelega. Panevad alati tähele kui abi vaja. See on väga armas.

esmaspäev, 16. september 2013

Mardi esimene blogistus

Naudin endiselt Eestimaa kaunist suve, sest kliima muutub siin väga õige suunas. Lennukipilet 20. oktoobril Accrasse on taskus. Nii oligi mõeldud - Anu läheb kohe kooliaasta alguseks Kongo külla, varustab mind luureandmetega ja mina lähen kaks kuud hiljem järele. Igaks juhuks riputasin üles pildi, kus olen koos oma tütre Anuga. Tema õpib rõõmsasti Tartu Tervishoiukõrgkoolis edasi. Seega edastan natuke uudiseid siinsest käekäigust ja ettekujutusest, mis pooleteise kuu pärast juhtuma hakkab. Üritan leida leevendust kurbusele näha oma õpilasi Tallinnas ja Kohilas ainult 7-nädalaste tsüklite kaupa. Plaan on järgmine –üks tsükkel maarjamaal, siis kaheks kuuks kullarannikule. Uuel aastal jälle üks tsükkel lumes, teine Sahara liivas. Ja nii edasi. Eks näeb, kuidas välja kukub. Nüüd natuke sellest, mis juba Musta mandri peal varem tehtud ja uue minekuga seoses tema peale mõeldes tehtud. Kaks aastat olen koos perega Aafrikas elanud ja töötanud, aga Saharast põhja pool ja prantsuse keelt kõnelevas koolis Alžeerias. See oli ammu, ligi 30 aastat tagasi. Aga parem hilja kui mitte iialgi – kui süda kutsub ja tuksub, tuleb minna. Minult on mitu korda küsitud, kas ma ei karda. Aga kuna keegi pole öelnud, mida karta, siis sellele küsimusele vastuse leidmine ootab ilmselt ees. Vaktsineerimisi on tehtud mehiselt, juba tundub, et peaks joone alla tõmbama. Ja õppevahendeid olen ka tallele pannud. Neid on Eestis üllatavalt palju ja vabalt võtta. Kui koole kinni pannakse või gümnaasiumiosa ära kaotatakse, tulevad kapist välja nii mõnedki aastakümneid huvilisi oodanud täiesti uued või muidu tublid mõõteriistad ja muud asjakesed. Koristusfirma abiga on paljud neist juba prügimäel maandunud. Pealegi kummitab mul kogu aeg peas kahe aasta eest Ghanas vabatahtlikuna töötanud noormehe sõnum , et luupe sa sealt ei leia, siis on kastidesse ladestunud juba päris paks kultuurikiht. Loodan, et vihmad Ghana põhjaosas Burkina Faso piiri lähedal natukeseks niipalju järele annavad, et Anu püsib motikaga tee peal ja saab vaatamas käia, mis seal uues gümnaasiumihoones juba olemas on ja mida veel ei ole. Kaasa võtmiseks on mulle kilosid lubatud 2 korda 23 ja tahtmist midagi ära teha vähemalt samapalju. Aitäh tähelepanu eest. Kui targemaks saan, siis ehk kohtume taas. Kas siitmailt või sealtmailt. Kohtumiseni Mart Haabneemes 14. septembril 2013

Kongo küla kirik




Kiriku vastas jäi silma savimaja. Kontraste jätkub siin küllaga!

Kiriku vaated seest ja väljast. Sinna tullakse ennast näitama, suhtlema ja missa lõpul külavanema teadaandeid kuulama.

pühapäev, 15. september 2013

Õpetajad Kongo külas

Sel nädalal käisin koolides kooskõlastamas toetustsaavate ja abivajajate laste nimekirju. Koolid asuvad üksteisest küllaltki kaugel. Esimestel päevadel koristati kõikjal.  Algkoolis olid suuremad juhendamas väiksemaid. Tehti tolmust ja prahist puhtaks nii klassiruumid kui kooliõu. Uksetagused pühiti kitsekakast puhtaks. Põhikooli poistele oli kätte antud matšeetad, millega nad kooli ümber võsa raiusid. Päris hirmuäratav vaatepilt - eks ikka mõni vehkis nalja pärast ka. Õpetajad koristasid ka, mõnes koolis lihtsalt istusid laua ümber – mine tea, äkki arutasid aastaplaani. Kuulsin segagi, et vanemad tahavad oma lapsi panna just katoliku kooli, kuigi teised koolid on kodule lähemal.  Just nagu Eestiski – hea mainega kool on populaarne. Nii tuligi Presentation JHS direktoril teha lihtsad katsed sisseastujatele, sest kõiki vastu võtta ei saa.  Klassi suurused on erinevad. Algklassiõpetaja Grace ütles, et tema klassis oli eelmine aasta 60, sel aastal on 38 õpilast. Mõnes klassis on 40 ja väiksemas koolis ka 20 ringis.
Kindlasti tahate teada mis õpetaja ka palka saab? Küsisingi järele. Vastuseks sain, et keskmine õpetaja kuutasu on 800 GH cedi (vahekord euroga keskmiselt 2,5). Tööpäev algab 7.30. Kella  11 ja 12 vahel on  paus. Kell 14.00 on lapsed koolist läinud ja uksed keeratakse lukku. Kui Eestis õpetaja otsib endale ise kooli kus töötada, siis siin määrab kooli haridusamet. Erinev on seegi, et õpetaja on ühes koolis tavaliselt paar aastat, siis lähetatakse ta järgmisse kooli. Sama rotatsioon paneb liikuma ka koolijuhid. Praegu olen rohkem näinud meesõpetajaid kui naisi.  
Õpetajad elavad kooli ajal ühikas või kodus. Need, kes ühikas elavad, on seal harilikult kuni koolivaheajani, ehk detsembri teise nädalani. Majanduslik tase on erinev – mõnel pole toas suurt midagi, teisel on suur sügavkülmik;  telekas on paljudel, kellel ei ole, käib teiste juures vaatamas. Üldiselt elatakse kokkuhoidlikult.  Madam Grace (nii kutsuvad lapsed õpetajat) jahvatas ise pärast kooli kartulikoti-suuruse maishunniku jahuks, siis kuivatas seda mõni tund hoovi peal päikese käes ja pani salve.
Esialgu tundub, et õpetajal on vaid kriit ja tahvel. Raamatud, mida laudadel nägin, tundusid küll väga vanad. Minu vastas koolis, Presentation Primary  raamatukogus, nägin  inglise keele lugemikke, mis olid küll vanad, aga minu arvates väga head. Õpikuid  uuendatakse teatud aastate möödudes. Käisingi koolijuhiga Nabtami piirkonna hariduskeskuses  raamatute järgi. Autokastitäie raamatuid tõime. Õpetajad saavad tunde sisse kanda paksu raamatusse, kus iga tunni kohta on eraldi rida tunni teema, eesmärgi, materjalide ja märkuste kohta. Kahes koolis nägin valitsuselt saadud 24 sülearvutit. Tuttuued, karpidesse pakitud. Hea on, kui koolimajas elekter sees on. Kongo Algkoolis möödusid elektriliinid vähem kui poole kilomeetri kauguselt koolimajast. Loodetavasti saavad elektri varsti sisse. Koolid unistavad siin päikesepaneelidest, mis ilmselt sobivad siia kliimasse hästi ja lahendavad nii mõnegi probleemi. Tänu Rapla Vesiroosi Gümnaasiumile ongi ühes koolis see teoks saanud.  Ja töötab väga hästi. Õpilased tulevad ka õhtuti kooli juurde õppima, sest seal on valgus. Tore oli see, et õpetajad rääkisid uhkusega sellest, mis on juba tehtud ja teadsid ka seda, mis suunas edasi liikuda. Kes pidas oluliseks elektri vedamist koolimajja, kes unistas sellest, et koolimajja viib lai kindel kruusatee, mille ääres kasvavad mangopuud, kellel aga kõik see juba olemas vajas klassiruumi kappe-riiuleid raamatute jaoks ja uusi koolipinke. Arvutitest veel niipalju, et Harmattani  tuulte saabudes detsembris peaks arvutitel kindlasti tolmukindlad kaitsed ümber olema.

Kuna arvan, et lugejateks on õpetajad, õpilased ja muidugi ka lapsevanemad, siis katsun rohkem kohalikku koolielu tundma õppida, et teile sellest paremat pilti anda. Seniks – kirjutamiseni!

Ilm ja loodus

Kolmas nädal algas öösel kõva vihmaga. Ja nii peaaegu igal varahommikul. Vihmapuhangud on sageli äikesega ja väga tugevad. Kui tahaks, jõuaks pea vabalt ära pestaJ Hea, et katus vastu peab! Vihm muudab ilma natuke jahedamaks. Septembri lõpus peaks vihma vähemaks jääma. 
Ümbrus on küll väga maaliline. Mõttes isegi visandasin ühe pildi valmis. Avara helerohelise tausta põhjal,  mis mäe pealt paistab nagu tohutu suur park, on ühtlaselt paigutatud suured tumerohelised puud. Enamasti on need šeapähkli puud (sheanut-tree). Palme on siinkandis vaid üksikuid. Kaugemal silmapiiril paistavad tumesinised mäed. Loomakarjad ja erksavärvilistes riietes inimkujukesed täiendavad seda pilti suurepäraselt. Ei tea, kas siinsed inimesed märkavadki seda ilu oma argimuredes?  Trummipõrin, eesli trompetihääl  ja valjud hüüded kajavad selgesti kauge maa taha. Seda pilti ei riku ka rämps ja praht, mis suurlinnadele omane. Midagi ei lähe raisku, kõik kasutatakse ära. Prügi visatakse reeglina ühte hunnikusse, kust siis päeva jooksul loomad ja linnud kõik söödava nahka panevad. Kui on teada mingi suurem sündmus, siis on ka lapsed kohe platsis, et jäägid nahka pista. Viimane ja mittevajalik põletatakse.

Harjutan motorolleriga  sõitmist. Künklik maastik ja rohkete aukudega maantee ei tee mu elu eriti lihtsaks. Tugev vihm uuristab  pinnasesse suured vaod, mida on rolleriga raske ületada. Aga esimesed tiirud olen ära teinud. Kui vihmast veel natuke, siis sadu teeb teed nii poriseks, et raske on läbi pääseda. Nii jala kui ka mootorrattaga. Ükspäev mõtlesin minna kliinikusse, et tutvust sobitada. Jõudsin mööda külavaheteed juba niikaugele, et kliinik paistis. Aga siis tuli vastu lai oja. Keerasingi otsa ringi. Eks siis lähen mõni teine päev. 

neljapäev, 12. september 2013

Zua Primary School

Need pildid on tehtud Zua Primary's. Kool sai alguse selle suure puu alt. Siis oli esimeseks koolimajaks see väike  savimajake. Nüüd aga on koolipere uhke oma suure maja üle. Need  kaks õpetajat teevad koostööd eesti kooliga. Nad näitavad uhkusega puid, mis nad kooli ette on istutanud.





pühapäev, 8. september 2013

Pildid

See käsitsi purustatud kruusahunnik ootab müümist.

Savist elumajad on peidus maisipõldude vahel. Ees on näha peenrad.

Ka kitsetall otsib varju. Teda võib seal varju all iga päev kohata.

Enne kooli algust saab õpetaja veel puhata. Õpetaja Rogeril on seljas rahvislik smok.

Selle kauni soengu tegemiseks pidi ema koos lapsega istuma 4 tundi juuksuris. Soeng maksis 10 GH cedi.
Aga nüüd on nad mõlemad pühapäevahommikuseks kirikusseminekuks valmis.

laupäev, 7. september 2013

Enne kooli algust


Jah, ega need postitused nüüd nii pikad ka ei tule nagu see esimene. Sisseelamise ajal olin rohkem toas jahedas. Aga varsti saan motorolleri kätte ja siis olen rohkem küla peal ja muidugi koolides. Loodetavasti läheb jahedamaks ka. Praegu on 38 kraadi. Oktoobriks  on ehk 30 kraadi ümber.
Kooli algus on 9.-10.septembril.  Paistab, et kool viibib ka sellepärast, et kohalikud koolijuhid, õpetajad ja eriti kogukonna  juhid (loe: kirjaoskajad) on ametis ID kaartide vormistamise ja  väljastamisega. Siiani elanikel vähemalt siin põhja pool ID kaarti ei olnud. Nüüd püütakse rääkida neile kui vajalik see on. Kõigil peab olema. Tahad minna  näiteks Burkina Fasosse, siis on piiri peal vaja  isik tuvastada. Minult küsiti ID kaarti Vodafone’is, sest kohalikku telefoni numbrit ei taheta muidu anda. Modemit samuti.
 Aga koolide ümber juba lapsed kogunevad. Kuna minu kool on kahe kooli –Presentation Junior High School (JHS) ja Presentation Primary lähedal, siis  näen iga päev ikka rohkem lapsi. Neile meeldib minuga suhelda ja see on tore. Uudishimu on kahepoolne. Vat kui neid korraga palju on, ega siis järgmine päev enam nimesid ja nägusid kokku ei pane. Üks asjalik poiss Kelvin (u 12.a.) on mulle juba päris tuttavaks saanud. Ta õpetas mulle Ghana presidendi nime (John Dramani  Mahama)  ja küsis ka meie presidendi nime. Järgmine päev kordasime mõlemad õpitut. Küsisin Kelvini käest mida tema arvates koolis kõige enam vaja on. Ta hakkas kohe hoolega mõtlema. Raamatuid, vihikuid, arvuteid pole piisavalt, ka koolipinke on vähem kui lapsi, mõned istuvad põrandal. Siis nimetas veel seinavärvi, millega nad ise võiksid klassiruumi ära värvida. Ta arvas, et seinad on muidu määrdunud. Ja tal oli täiesti õigus. Veel nimetas ta jalgpalle ja muid spordi-mängu vahendeid. Rääkisime loodusest ja aastaaegadest. Teda huvitasid kõik teemad. Ükskord, kui poisse rohkem oli võtsin taskust telefoni, et vaadata mis kell on. Nagu võluväel olid kõik poisid kobaras minu ümber. Telefonid on popid. Suurtel inimestel on kõigil telefon kogu aeg näpu vahel. Kuulavad muusikat ja helistavad pidevalt. Mis siis, et kohati on levi väga vilets. Arvutiga on sama lugu. Nagu magnet! Nii kui mäe otsa internetti püüdma lähen, on kuskilt nagu võluväel vähemalt üks poiss kohal. Seisab vaikselt ja vaatab mis ma teen. Kuidagi ei lähe need tänapäeva asjad kokku  lihtsa elustiiliga mis siin näha on. Suuremad poisid on väga-väga asjalikud ja tahavad väga koolis käia. Paistab, et motiveerimisega siin küll õpetaja tegelema ei pea. Haridus on väga väärtuslik.
Ega lapsed niisama ringi ei longigi. Poisid käivad karjas. Ja saavad muide väga hästi hakkama hiigelsuure musta pulliga, kes elab täpselt selle mäe otsas, kus mina arvutiga käin. Poisikesed lõhuvad käsitsi kive – neid müüakse siis tänavakatteks. Kruus on kõik ilusasti hunnikutesse laotud ja ootab müümist. Sageli võib kohata poissi, kellel on plastnõu pea peal, kruus sees. Lapsed aitavad põllutöödel ja igal pool kus vaja. Isegi kullaotsimisest-kaevandamisest võtavad lapsed osa.
Külanaistega trehvan turul ja tee peal. Vähemalt esialgu  tundub, et saame üksteisest aru. Mina muudkui lasen oma tervitused käiku ja naeratan. Naeratatakse alati vastu ja lehvitatakse mulle juba kaugelt. See teeb küla vahel liikumise mõnusaks. Korvide telllimisel sattusin koduõue, kus mitu maja ringis koos, keskel avar siseõu. Jutu tõlkimiseks kasutasin poja abi. See töötas hästi ja korvide ja šeavõi tellimus sai sisse antud. Ja muidugi suhtlen iga päev õpetajatega ja nende peredega, kellega koos elame ühes pundis. Meil üks ühine siseõu.
Tahan öelda, et tunnen ennast turvaliselt olles ümbritsetud südamlikest ja vastutulelikest inimestest.  Ei tunnegi ennast nii väga võhivõõrana enam. Kindlasti on teed sillutanud eelmised eesti vabatahtlikud ja Mondo abivalmis meeskond. Tänud minu poolt teile!


esmaspäev, 2. september 2013

Esimene postitus Kongo külast

 Accras

Eks seda tarkust tuleb võõras keskkonnas ju tasapisi. Igaühelt kuuled midagi huvitavat. Ise kogen iga päev aina uusi asju esimest korda elus. Seetõttu ei ole minu juttki kokkuvõtlik ja teemadeks lahterdatud. Vahetult läbielatu tuleb kohe kirja panna. Küll see õige info siis hiljem pärast kõiki bloginädalaid ise õigesse lahtrisse loksub.   
Minu saatjaks Accras oli noor mees, kes on Kongo külast pärit. Ta lõpetas Kanadas magistratuuri, praegu õpib Accra Ülikoolis doktorantuuris. Samal ajal mõtleb ta kogu aeg oma küla kogukonna peale ja aitab kus võimalik. Suur hulk raamatuid küla raamatukokku on just tema muretsetud. Ööbisin väga lihtsas külalistemajas kaks ööd. Olin südalinnast küll poole tunni bussisõidu kaugusel, kuid gaanalased armastavad elada koos loomadega – nii ajasid mind hommikul üles kuked. Söömas käisin sõbra juures kodus. Peres oli tore kolme kuu vanune poiss, nimeks Yenbon (tõlkes: jumala kingitus). Hommikul jõime teed ja Milo’t (väga populaarne Nestle kakao). Tee kõrvale pakuti vedelat maisiputru, mida rüüpasime üle kausi ääre. Peale  hammustamiseks oli kokkukeeratud sai, kus praemuna vahel. Järgmine päev lõunasöögi ajal saingi teda, et kahvliga süüakse vaid restoranis. Kodus ikka kätega. Lõunasöögi alguses toodigi kätepesuks kauss veega. Ja tuligi sööma hakata – sõin riisipalle lihasupiga – ja kätega!  Sõber ütles, et nii on toit maitsvam – oligi väga hea ja vürtsikas. Pärast sööki pesime käed puhtaks.
Ise oma peaga mõtlesin algul, et olen vaid üks öö Accras ja sõidan siis kohe edasi. Aga hea oli, et sõbra nõu kuulda võtsin. Aafrikas kehtib vanasõna – tark ei torma. Bussipilet tuli üks päev enne ära osta, sest muidu ei pruugi istekohta saada. Peale selle oli veel mitu muud toimetamist, nagu rahavahetus ja telefonikaardi ostmine. Kõike seda tuli teha kõrvetavas kuumuses ja kindlasti tasa ja targu. Bussijaam asus hiigelsuure turu taga otsas ja nägi välja nagu väike kuurilobudik. Aga toimis! Läksime jala läbi turu, mis on üks tohutu suur lärmakas ala, kus kõik kauplevad ja sagivad. Sõber ütles, et riik on püüdnud turust lahti saada, kuid see on väga raske, ei õnnestu. Sedasorti kauplemine on gaanalastel lihtsalt veres. Oli ka suuri korralikke kaubanduskeskusi, kus liikus rohkem valgeid inimesi.
Silma jäi seegi, et kohalikud  käivad riides väga ilusti – naistel on õmmeldud, värvilised  kleidid, lilled juustes. Kleidilõiked on väga mitmekesised ja huvitavad. Nagu Indias, nii on ka siin, et riietutakse uskumatult puhtalt, kuigi pesu pestakse  käsitsi ning ka minu sõbral ei olnud kraanis vett. Sedasi veel tingimustes, kus maapind on punase savitolmuga kaetud ja palavusest on kohalikelgi higinired otsaees. Mis siis veel minust rääkida!!

Bolgasse!
Edasi tuli üksi hakkama saada. Minu õnneks oli bussis veel 8 noort sakslast, kes andsid kõvasti turvatunnet juurde. 12 tundi bussiga Ghanas pole naljaasi! Bussis oli ka relvastatud mees turvamaks reisijaid, sest sealkandis esines maanteerööve. 
Buss lõhnas kõvasti putukamürgi järele. Raadios möirgas reggae-muusika kogu aeg, ka öösel.  Ja mida seal bussiaknast kõike näha võib! Kauplemine käib  igal pool ja kogu aeg  - ükskõik millega. Mõni passiivselt, mõni aktiivselt. Valgusfoori taga seistes võid näiteks osta vett, puuvilju, kohvilauakese, mänguasju,  taskurätte, pähkleid, ja muide väga suures mõõdus ABC plakatid koolidele jne jne. Kõik kaup ikka pea peal kas korvis või kausis. See on hea, et Ghanas pole keegi väga pealetükkiv – kui ei taha, ära osta!
Saabumise aeg oli varahommikul 6.00, kuid bussijuht arvas juba algusest peale, et ületab plaani ja seetõttu kihutas kui pöörane ja pidi igal juhul kõikidest sõidukitest mööda sõitma kasutades osavalt tuututamise-keelt. Muide, teeolud olid aeg-ajalt ikka väga nigelad. Vahepeal paar kiiret metsa - oi, vabandust – pimedat dzunglipeatust - ja sõit läks jälle edasi.
Jõudsimegi Bolgasse tund aega varem. Aga see tähendab seda, et oli kottpime - ekvaatori lähedal tõuseb päike alati 6.30  Oli kottpime ja mina üksi, sest vastu keegi nii vara ei teadnud tulla. Ei teadnud ju minagi, et jõuame nii vara kohale. Ümberringi ei paistnud eriti turvaline ja sääsed ründasid hoolega, nii et pidin sakslastele vastutulnud kohalikku paluma endale üks takso võtta. Vedas – kõik läks hästi. Kongo külla oli veel 15-20 minutit sõita ja õnneks leidsime õige maja ka ruttu üles.

Kongo külas
Järgmine päev läks kraanist vee otsimisele ja hädapärase toidu ja muu kraami muretsemisele. Seda jälle Bolgast (pikemalt Bolgatanga). Aasta läbi läheb 18.30 päike looja. Kõik toimetused tuleb enne ära teha, linnast tagasi tulla.
Tundsin algul ennast umbes niimoodi nagu oleks paastulaagrisse sattunud – toitu peab valima, vett ja teed targu jooma ja vara voodisse!  Lisaks sellele veel imeilus loodus ja kaunid vaated! Midagi hingele ka, nagu öeldakse. Küla asub mitte kaugel Burkina Faso piirist. Kohalikud on loomakasvatajad ja põlluharijad. Peetakse sigu, lehmi, eesleid, lambaid, kitsi, kanu-kukkesid, kalkuneid. Kasvatatakse maisi, hirssi, pipart, tomateid, sibulaid maapähkleid, riisi jm. Küla ise on hajus, sel aastaajal väga ilus roheline. Mägedes ja orgudes  loomakarjad vabalt toitu otsimas. Puud on suured, uhked. Ühega sain tuttavaks ka juba  - Shea nut tree, mille viljadest tehakse  šeavõid.  Lehed meenutavad loorberi lehte, natuke  suuremad. Neid puid on siin palju. Kongo küla turul nägin seda šeavõid oma silmaga – kõlbab süüa ja kehalegi määrida. Müüdi tahkelt, rusikasuurustes kamakates. Üks ettevõtlik kohalik vanamees müüs autokummidest meisterdatud plätusid. Väga kenad nägid välja!
Turutuur oli tegelikult ühtlasi ka tähtis õppetund – kuidas kohalikke tervitada ja mida ise vastu ütelda. Nagu arvata võite, jõudsin seda siis kohe päris kõvasti harjutada!
Kui Accra lennujaamas maha tuled on suur silt AKWAABA – see on ašanti keeles teretulemast! Accra piirkonnas on emakeeleks kvaa keeled, kuid  neid räägitakse vaid kindlates piirkondades. Enamuses rääägitakse twii keelt (kirjutan kuulmise järgi), kuulub Akaani keelte rühma. Nabtam’i rajoonis, kus on Kongo küla, räägitakse nabti keelt. Teretulemast öeldakse mulle kogu aeg: Zanne!
Kirjakeelt paljudes kohalikes keeltes ei ole.
Nabti keel on kuulmise järgi kirjutatud:
Toma-toma   - tere (hello) (kui lähed mööda ja keegi töötab näiteks põllul, siis ütled nii)
Vastuseks kuuled: nambaa! või naa!
La a jella? – kuidas läheb?
La a sum(a)! – vastuseks – hästi!
Allee? – how much?
Toon natuke numbreid ka näiteks (loe nii nagu on kirjutatud):
1 –unko
2 – baji
3 – bata
4 – banahi
5 – banu
6 – bajoobi
7 – bajopoi
8 – baniin
9 – bawai
10 - piiga
Emakeelt koolis ei õpetata, siiski - viimased 2-3 aastat on valitsus hakanud seda tähtsustama küll. Miks emakeelt koolis ei õpetata? – sest neid keeli on nii palju, ei tea millist valida. Ja kirjapilti pole.
Tuleb välja, et saabusin nii mõneski mõttes heal ajal : palverändurid olid läinud, ilm on hea, kool pole veel alanud. Algab 10 septembri paiku.

Nädalalõpp
Laupäeva hommikul vara – 6.30 kihutasin motorratta tagaistmel külavanemale külla. Hea kellaaeg, sest õues on mõnus jahe (vahest tunnen puudust kraadiklaasi järele!). Niisiis – külavanem. Uhke rahvusliku ürbi ja mütsiga. Kõik eelmised külavanemad olid olnud kirjaoskamatud, tema erineb teistest. Nime praegu täpselt ei mäleta, aga tõlkes tähendab see rahutoojat. Rääkisime pikalt küla käekäigust, haridusest ja loomapidamisest (õnneks olen isegi loomi pidanud). Naised ei oskavat aga piimatooteid ise valmistada. Nagu võid näiteks. Kahju küll, sest seda oleks neil hädasti vaja, sest roheline vihmaperiood ei kesta igavesti. Lambavillast ka midagi ei tehta – nojah, ega käpikuid vaja ju pole, aga midagi võiks ikka välja nuputada. Ju siis põlvest-põlve kõiki oskusi edasi pole antud nagu Eestis. Kindlasti on nad meistrid savist majategemise peale. Suurperede talutarandikud ehk kraalid näevad sageli välja nagu Rudolph Steineri projekteeritud koolimajad – ilusad sujuva ümara joonega nurgad ja aknad. Loodusliku punaka savi värvi kah veel.
Pühapäeval viis tee mind kirikusse, et siis kõiki küla inimesi lähemalt näha ja et nemad mind ka näeksid.  Kujuta ette – hakkasid täpselt õigel ajal peale – ei saa öelda, et kella ei tunneJ  Pean vahele lisama veel seda, et Kongo küla on püha paik, kus katoliiklased käivad kaks korda aastas palverännakul. Just eelmine nädalavahetus enne kui ma kohale jõudsin oli üks kord, teine on veebruaris. Kirikus oli kõik väga organiseeritud. Lapsi oli palju kaasas, aga mitte keegi ei jooksnud ringi. Kui ära väsis, pandi põrandale räti peale magama. Missa käis tõlkega, seetõttu  venis väga pikaks. Kuid vahele kõlasid väga võimsad ja elavad laulud koos tantsuliigutustega. See oleks ka kindlasti asi, mida müüa võiks. Tundsin, et olengi Aafrikas! Mõtelge sinna juurde ka kirevad kostüümid. Kõik inimesed olid selga pannud oma kõige paremad riided. Mul fotokat kaasas ei olnud, aga teinekord võtan kindlasti. Nii uhkeid kleite ei näe moedemonstratsioonil ka mitte. Kõige paremas tähenduses. Vahepeal tundus, et asi läheb käest ära – laul läks muudkui kuumemaks ja valjemaks ja üldine tants läks lahti. Vägisi tuli meelde üks 31.detsembri laulatus Rõuge kirikus kui väljas oli kraade umbes – 25. Vot seal oleks  pidanud kõvasti tantsu lööma, et sooja saada!
Koju tagasi tulin kahe väikse külatüdruku seltsis. Isbel ja Erica. Õed. Isbel (umbes 8.a.) rääkis väga hästi inglise keelt ja tõlkis sellegi ära, mis Erica (umbes 5) mulle ütles. Ainuke asi, mille peale ta ei osanud midagi vastata oli „Kui vana sa oled?“ Tegelikult ega see vanus ju alati nii oluline ei olegi.
Kuna internetti laialt käes ei ole, siis kõikidele asjadele, mis ülal räägitud, kinnitust ma otsida ei saa. Aga teie ju saate!!
Tahan veel soovida ilusat kooliaasta algust kõikidele endistele kolleegidele ja sõpradele!!
Anu