kolmapäev, 18. oktoober 2017

Logre kliinik ja Mole rahvuspark

Kolmas nädal algas väga hoogsalt, kohe esimesel päeval võeti mind kaasa koduvisiitidele. Alguses oli plaan külastada kaugemaid kodusid, aga kuna üks kogukonna õdedest ei osanud moorrattaga sõita, siis läksime külastama lähiringkonnas olevaid kodusid. Majapidamised asusid teineteisest umbes 500 m kaugusel. Koduvisiitidega püütakse kaardistada inimeste probleemid kas indiviidi või kogu perekonna tasandil, nt lastetus, vanadusega seotud haigused, laiskus (seda tunnistas üks noormees), aga samas ka lapsed, kes pole regulaarselt profülaktilises kontrollis käinud. Ühes kodus oli üks aastane laps, kes köhis, kuid õed sellele tähelepanu ei pööranud. Ma palusin luba lapse läbivaatamiseks ning kuuldetorudega kuulates ei olnud lapse hingamisteed puhtad. Soovitasin käepäraste vahenditega hakata last ravima ning kutsusin kliinikusse kontrolli. See oli hea tunne, et sai veidi kasulik olla.

Järgmine päev oli sünnituste päev, kuid kuna ma olen sünnitustaost pikalt eemal olnud, siis seekord väga aktiivsust üles ei näidanud. Sünnitused meenutavad karmi nõukogude aega, kus naine saab iga asja peale ämmaemandalt pahandada ja korduvalt. Puudub igasugune humanistlik lähenemine. Naine tuleb sünnitama oma linade ja ämbriga, viimasesse pannakase platsenta ja lootekestad, kõik tuleb endaga koju tagasi viia. Samuti peab naine enda järgi ise ära koristama kui sünnitusjärgselt tekib kuhugi mustus. Mina sain ikkagi tegeleda lapsega (mis on minu teema), hinnata ta elulisi näitajaid, mis minu arvates ei ühtinud ämmaemanda omaga. Aga siin pole õpetada väga midagi, nad ei kavatsegi sind kuulata.

Üldiselt mööduvad kliinikus päevad sama mustriga, tööpäev kestab kella kaheni, algab siis kui tööle jõutakse. Kui keegi personalist vahepeal väsib või tahab süüa, siis ta teeb seda seal samas ootesaalis, kus toimub patsientide vastuvõtt, vaktsineerimine, nõustamine. Läbivaatuseks on ikka eraldi ruum, aga seda kasutatakse suhteliselt vähe. Paljudel töötajatel on väiksed lapsed, kes on emaga alati tööl kaasas, näiteks kui on vaja teha rasedale läbivaatus, siis seotakse laps taaskord seljale ja töö jätkub, muidu saab põngerjas vabalt liikuda. Lapsed, kes veel ise ei kõnni, hoitakse teiste töötajate poolt. Seega oli mul alguses segadus, kes on tegelikult laste ema.

Personal on oma teadmiste poolest hästi haritud, ei saaks kuidagi kahelda nende kooliprogrammi puudustes, kuid suur puudus on erinevatest meditsiinitarvikutest. Kuid siin on jällegi huvitav seik, et asjad mis on näiteks kaks aastat tagasi vabatahtlike poolt kliinikusse viidud on tänaseks kadunud.

Kuna minu eesmärk on olnud leida kontakte koolidega ja tegeleda õppekavadega, siis püüan paralleelselt käia ka Bolga regionaalses terviseametis. Kokkulepe, et tulen tagasi 10 päeva pärast oli minu poolt jõus, kuid õpetajad ei saanud tulla. Seega oli tühikäik ja jällegi sai lepitud kokku aeg uueks kohtumiseks, kuid nüüd juba järgmise nädala alguseks.
Et ootaja aeg liiga pikk ei tunduks otsustasime minna Mole rahvusparki. Kohalik noormees Kongost tuli meile oma autoga teejuhiks. Sõit Mole parki kestab 5 tundi. Kuna autojuht on tuletõrjuja, siis meenutas tema sõidustiil operatiivväljakutset. Minul tekkis selle peale tugev merehaiguse ning väga palju ma sellest sõidust ei mäleta, püüdsin tagaistmel magada. Teel Molesse oli väga palju teetõkkeid ja politseinikke, autojuht teadis rääkida, et antud tee on kõige röövimisterohke tee Ghanas. Meie sõit läks tänu vormikandvale poisile väga libedalt, keegi meilt midagi ei küsinud, ja sõit „väljakutsele“ jätkus. Rahvuspark on võimas, majutus väga kena, üldiselt meeldis kõik. Meie võtsime nii jalgsi- kui ka autosafari, seega  nägime päris palju antiloope ning ka elevanti umbes 10 m kauguselt. Mind kõnetas muidugi 2 tunnine jalgsimatk savannis ja elevandi nägemine. 

pühapäev, 15. oktoober 2017

Videokonverents Eestiga



Septembri lõpus nimetas Mai mulle, et tema ja Mondo korraldavad Valga Gümnaasiumis üle-Eestilise keskkonnateemalise õpilaskonverentsi ja et kuna Eesti ja Ghana koolide koostööprojektid sisaldavad  keskonnaga seotud küsimusi niikuinii, et siis prooviks nii, et eesti õpilased saaksid üle Skype´i siinsetelt õpilastelt küsida nende eluolu ja keskkonna kohta. Otse üle videokõne, nii et oleks ikka näha ka, kes küsib ja vastab. Mu esmane võrgukogemus siit polnud just suurepärane, mistõttu ma polnud väga optimistlik. Paar päeva hiljem tuli liikuv pilt Mai soovitatud internetipunktist Bolgas siiski üle telefoni ja wifi täiesti talutavalt kohale. Otsustasime proovida. 

Kongo SHS lõpuklassi õpilased
Integrated Science
Kui Kongo SHSi direktorilt luba küsima läksin, siis arvas ta, et nende kooli juures on MTN side täiesti talutav ja et Bolgasse pole küll vaja minna ning patsutas internetipulgast modemit oma laptopi küljes. Juba esimesel kohtumisel oli ta jätnud sõbraliku ja targa - sellise arhetüüpse hea koolipapa mulje. Ei mingit ametlikku kirja talle küll pole vaja, leppigu ma õpilaste ja õpetajatega kokku ja tehke ära.  Läksin kooli computer lab´i kaupa tegema. Skype´i nende masinates polnud ja allalaadimisel oli lisaks mingi Windowsi tõrge, mistõttu andis ta mulle modemipulga, et ma võiks sellega proovida. Kongo-külas oli side väga vaevaline, aga järgmisel korral kooli juures proovides tõesti suurepärane.
Videoühenduse aeg jäi mu enda 3x40 minutilise tunni sisse ja saigi niimoodi lihtsalt tunni osaks. 

Ühendus Eestiga töötab
Ülekanne kõrvalklassist, seal oli kodumajanduse tund
Kaamera peale olin ma mõelnud, see oli päris hea, aga kõlaritele mitte. Ligi viiskümmend kohalikku 17-19 aastast õpilast klassis on küll päris distsiplineeritud, aga emotsionaalsed on nad ikkagi.  Lisaks oli kõrvalklassis kodumajanduse tund ja ühe klassi õpilastel tunnivahe, nii et mürafoon oli igal juhul üsna kõrge. Kuidagi olid küsimused vastused siiski kuulda. Natuke ühenduse ja kaameraga harjunud, otsustasime koolimaja ka väljast näidata ja vbl mõnda ruumi koolis veel. Kodumajanduse tunnist saadeti meid kiiresti minema, seal polnud me seda kõike enne kokku leppinud. Õpetajate tuppa lasti meid küll sisse ja kui õpetajad hetke pärast aru said, mis teoksil, siis tegid nalja ning rääkisid hea meelega. 
Koolimaja ümbruse tutvustamine
Ghana õpetajad räägivad Eesti õpilastega
Ühenduse teist poolt teab Mai paremini J Rahulikult saalis istuvatele eesti õpilastele paistis see kõik ilmselt üsna kaootiline, aga autentne, sest eks natuke see kõik siin nii olegi.  

Kodumajandustund tütarlastele
Videoülekanne kooliõuest

pühapäev, 8. oktoober 2017

Lastevanemate koosolek



Reedel käisin direktrissi kutsel Kong-Daborini põhikooli (põhikooli vanem aste 7.-9. klass) sügisesel lastevanemate üldkoosolekul. ON Põllutööde aeg ja kohal oli iga viies-kuues lapsevanem, kool kartis algul, et tuleb veelgi vähem. Aga sõnumid on esitatud ja eks nad omavahel räägivad ju ka, lohutasid õpetajad. 




Koosoleku teemade nimekiri oli pikk. Kõigepealt lihtsalt informeerivad punktid, alustuseks regiooni haridusdirektoraadi korraldus, mis palus koolidel oma maakasutuse lepingud korda teha - enamik koole on eramaal, kõigil polegi lepingut ja haridusministeeriumil on probleem kui palju ja mille eest maksta. Puudutas otseselt ka kohalikul kooli, neil oleks hea meel kui saaks staadioni jaoks maad juurde. Siis teatud räägiti õpetamise kvaliteedits ja esitati teatud koolipoolne õpetamise 'kvaliteedikokkulepe', millega kaasnes palve kodus õpilasi õppimises toetada ja mitte põllutööle sundida, kui õppimata. Siis järgnes kurtmine, et ka sellel sügisel 7. klassi astunud algkooli (6 klassi) lõpetajate tase on olnud ebaühtlane ja kohati nõrk ning ähvardus teha järgmine aasta sisseastumiskatsed. Edasi rääkisin mina Mondo koostöö- ja toetusprogrammidest.  Suurema osa koosolekust võttis üsna pikk vanematelt raha küsimine erinevate vajaduste tarbeks, Koolid ei ole rikkad ja neid vajadusi on palju. Kõik need arutati ükshaaval läbi, mõnega oldi nõus, mõnega osaliselt või üldse mitte. Kokku kestis lastevanemate koosolek kolm tundi.   




Koosolek algas ning lõppes palvusega, mis tundus siiski väga formaalne olevat


Teist nädalat koolis




Olen kaks nädalat olnud Kongo Gümnaasiumis – Kongo Senior High School ja andnud loodusõpetuse tunde. Ainet nimetatakse Integrated Science ja see koondab endas füüsika, keemia ja bioloogia teemad. Tõenäoliselt töötab selline ainete integratsioon päris hästi põhikoolis, Ghana keskkooliõpikut lehitsedes tundus, et väga head integratsiooni seal ikkagi ei ole, pigem on erinevate ainete peatükid vaheldumisi. Minu õpetada on olnud füüsika osa. Otseselt füüsika tagapõhjaga õpetajat neil ka koolis pole. 


Õhkond klassis on üsna töine, seletust nad jälgivad hästi, harvem, aga siiski, küsivad kui segaseks jäi. Natuke keerulisem on neid panna iseseisvat või rühmatööd tegema, antud ülesanne peab olema suhteliselt konkreetne. Tunnid on pikad - 2x40 või 3x40 min, klassis on päris palav ja ventilaatorid ei tööta sugugi mitte alati. Eriti pealelõunal paneb mõni ikka pea laua peale ja magab pisut. Aga ega kõik pole ka science'i huvilised   Selle kõige juures on nad sõbralikud ja päris distsiplineeritud.




Keskkooli jõudnud õpilased on teadmistelt, hoiakutelt ja huvidelt väga sarnased Eesti omadega





Ka õpetajate toa õhkkond on väga sarnane Eesti omaga, vbl selle vahega, et enamik kohalikke õpetajaid on noored mehed